Juraś Stankievič: Valgevene režiim näitas oma absurdsust

Juraś Stankievič Foto: Erakogu

Valgevene režiim näitas oma absurdsust, kui inauguratsioonipäeval arreteeriti tavaline kodanik, kes julges naerda TV-ekraanil ilutseva Aleksandr Lukašenka üle.

Eile kogunesid Euroopa Liidu välisministrid Brüsselis, kus nad otsustasid, milliseid sanktsioone kavatsevad Valgevenele Lukašenka režiimi tõttu rakendada.

See oli otsustav päev Euroopa viimase diktatuuri jaoks. Eelkõige oli see aga väga oluline päev valgevene rahvale, eriti tähtis sadadele pärast 19. detsembri presidendivalimisi represseeritutele ja neile inimesetele, kes on juba 43 päeva istunud KGB vanglas, pärast seda kui nad arreteeriti vägivaldselt ööl pärast valimisi, kui KGB ja OMON linna rahumeelsetest demonstrantidest sõna otseses mõttes ära puhastasid.

Koostatud on uus nimekiri, kus on 158 isikut, kes on seotud repressioonidega ja falsifitseerimisega, seahulgas president Lukašenka ning tema kaks poega: Viktar Lukašenka, kes on riigikaitse presidendi abistaja ja kaitsenõukogu liige, ning Dzmitrõ Lukašenka, kes pole poliitiliselt aktiivne, kuid on presidendi spordiklubi omanik.

Nimekirjas on nüüd 117 uut nime, näiteks kaitseminister, kaitsenõukogu sekretär, KGB esimees, presidendi administratsiooni esimees, peaprokurör ja teised.

Samuti arutasid ELi välisministrid läbi, milliseid majandussanktsioone EL rakendab, ja seda kardab praegune Valgevene valitsus tegelikult kõige rohkem, kuna jutt käib eelkõige naftakeemiasaaduste ettevõtte Belnaftahim ja kaaliumväetiste ettevõtte Belaruskalij kaubandusembargost Euroopa Liidu territooriumil.

Naftakeemiasaadused ja kaaliumväetised on Valgevene põhilised tuluallikad.  Kogu see haru, eelkõige Belnaftahim ja Belaruskalij toovad režiimi majandusele koos sisse enam kui 12 miljardit USA dollarit (8,8 miljardit eurot).

See tähendab, et ELi keeldumine Valgevene kaaliumväetisest ja naftakeemiasaadustest võib põhjustada Lukašenka režiimile tõsiseid probleeme, kuna selle asemel, et arendada majanduskoostööd teiste riikidega, suurendas Aleksandr Lukašenka Valgevene krediiti põhiliselt Venemaalt, Rahvusvahelisest Valuutafondist ja mujaltki.

Praeguseks on Valgevene režiim laenu saanud vähemalt 25 miljardi USA dollari (18,3 miljardi euro) ulatuses, mis tähendab piltlikult, et iga neljaliikmeline Valgevene perekond on võlgu vähemalt 10 000 USA dollarit (7304 eurot). Endiselt pole teada, kuidas kavatseb Lukašenka kõik selle tagasi maksta – nende 16 aasta jooksul pole Valgevene kunagi millegi eest maksnud, kuna raha pole kuskilt võtta.

Seepärast unistab praegune režiim odavast naftast, eelkõige Venemaalt. Idanaaber on juba lubanud iga-aastase kasumi vaates nelja miljardit dollarit. See oleks Lukašenkale piisav võlgade maksmiseks ja oma režiimi kaitsmiseks, aga kõige tähtsam küsimus on, kui palju maksab see Valgevene lastele ja Valgevene iseseisvusele.

Vaatamata sellele, et EL andis pärast valimisi Lukašenkale enam kui kuu aega, et lõpetada repressioonid Valgevene ühiskonna vastu, vabastada kõik poliitvangid ja sulgeda kriminaalasjad nende suhtes, jätkab KGB iga päev  kümnete inimeste läbiotsimist, arreteerimist ja represseerimist. Režiim näitas oma absurdsust, kui inauguratsioonipäeval arreteeriti tavaline kodanik Andruś Filptšõk, kes oli seisnud kesklinnas Oktoobri väljakul ja julgenud naerda TV-ekraanil ilutseva Lukašenka üle.

Juba praegu on 52 inimest pidanud loobuma oma vabadusest ja neid ootab kuni 15 aastat vanglas. Need on muu hulgas opositsiooni presidendikandidaadid ning ajakirjanikud. 32 neist istuvad KGB vanglas ja kaks on koduarestis.

Pärast seda, kui EL avaldas teate võimalike majandussanktsioonide kohta, vabastas KGB mitu inimesi vanglast. Näiteks pääsesid trellide tagant opositsiooni kandidaat ja kirjanik Uladzimir Niaklajeu ning demokraatlik ajakirjanik Irina Halip. Nüüd on nad koduarestis, kaks inimest KGBst istuvad ööpäev läbi nende korteris ja kontrollivad iga nende sammu. Niaklajeul ja Halipil on keelatud välja minna, telefoniga rääkida, ajalehti lugeda või kellegagi kohtuda. Hiljuti ütles KGB, et nad ei tohi isegi akende juurde minna, sest see tähendaks justkui vestlust ajakirjanikega ja siis saadetaks nad tagasi vanglasse.

Valgevenelased võivad olla ja peavad olema vabad nagu kõik teised rahvad, kes olid vaid 20 aastat tagasi samas situatsioonis ning elavad nüüd vabades riikides. Ja see on suurepärane tulemus tänu maailma solidaarsusele ja toetusele, sest isegi kui kõigepealt peab valgevene rahvas kõike muutma, on ELil need võtmed, et valgevenelased saaks lõpuks teada tõe ja vabastada need 52 inimest, kes vaatamata kõigile ähvardustele julgesid protesteerida.

Lukašenka ja tema meeskond peab aga maksma kõikide repressioonide eest, mis juhivad Valgevene tagasi Nõukogude terrori juurde.