Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2008/10/03/79639t1h6f29.jpg)
NATO peasekretäri poliitikaplaneerimise büroo direktor Jamie Shea kinnitab usutluses Erkki Bahovskile, et allianss suhtub kollektiivse kaitse kohustusse väga tõsiselt.
Mida tähendab Gruusia-Vene konflikt julgeolekust arusaamisele NATOs, kui silmas pidada alliansi järgmisi strateegilisi eesmärke?
Nagu teate, oli NATOl erakorraline välisministrite kohtumine mõni päev pärast kriisi Gruusias. Üle-eelmisel nädalal tegime väga selge avalduse, milles ütlesime, mida Venemaalt ootame: tõmmata väed välja, austada Gruusia territoriaalse terviklikkuse põhimõtet.
NATO suursaadikud olid Gruusias üle-eelmisel nädalal, mil nad väljendasid oma solidaarsust Gruusiaga. Oleme asutanud Gruusia-NATO komisjoni, mis kohtus mõne päeva eest Thbilisis.
Tegime selgeks, et me ei tagane nendest kohustustest, mis me võtsime Gruusia ees NATO tippkohtumisel aprillis Bukarestis. Nimelt, et Gruusiast saab ühel päeval NATO liige.
Kui suursaadikud külastasid Thbilisit, oli üheks nende mureks see, et Gruusiale antaks sel raskel perioodil abi mitmete NATO tiimide poolt, mõistmaks Gruusia erivajadusi. Näiteks tsiviilkriiside haldamine, küberkaitse, kus loomulikult Eestil on palju teadmisi.
Lisaks mõistame, et Venemaaga ei saa ajada asju nii nagu varem ja NATO-Vene nõukogu ei käi koos.
Loomulikult on Venemaa tähtis riik ja partner ning me oleme üritanud teha koostööd, sest meil on palju ühiseid huve.
Ilmselt soovime koostööd jätkata, kuid see sõltub Venemaa soovist täita oma kohustused OSCE lepingute ja Euroopa julgeoleku väärtuste ja aluse osas.
Tahame jätkata koostööd, tehes samas selgeks, et Venemaal pole vetot NATO otsuste üle, eriti kui need puudutavad kandidaatriike nagu Gruusia ja Ukraina.
Venemaa suursaadik NATO juures Dmitri Rogozin on NATOt süüdistanud konflikti õhutamises Gruusias. Kuidas te sellele vastate?
Ma arvan, et ta ise on ilmselt ainus inimene, kes seda usub. Ma ei ole kuulnud asjatundlikke eksperte või kommentaatoreid ütlemas, nagu oleks NATO konflikti eest vastutav osapool.
Mainisite juba Gruusiat ja Ukrainat. Ja jälle – Venemaa on teatanud, et kui NATO annab liikmelisuse Gruusiale ja Ukrainale, tähendab see sõda. Kuidas teie seda näete?
Jällegi ei kavatse ma kommenteerida kõike, mis tuleb Moskvast. Meie poliitika on selge: usume, et NATO laienemine, selle asemel, et tekitada lõhesid, selle asemel, et viia vastasseisuni, on tegelikult laiendanud rahu ja stabiilsuse piirkonda Euroopas.
Venemaa ei saa öelda, et NATO laienemisega on tekkinud äkki sõjaline oht tema piiridele. Meie usume, et stabiilsus Venemaa piiridel on Venemaa huvides.
Mõnedele inimestele Venemaal meeldib seda näidata kui nullsummaga mängu – et on kas laienemine või vastasseis Venemaaga, või siis, et on koostöö Venemaaga ja mitte laienemist.
See pole valik, mille NATO heaks kiidab. See on kunstlik valik: me oleme täiesti suutelised tegema koostööd Venemaaga ja siiski langetama iseseisvaid otsuseid laienemise kohta.
Missugused oleksid siis need koostöökohad Venemaa ja NATO vahel?
Kui Venemaa teeb midagi, mis rikub rahvusvahelise õiguse, ÜRO harta, OSCE ja teiste dokumentide põhimõtteid, kui Venemaa kasutab vaidluste lahendamiseks sõjalist jõudu, ei jää NATO passiivseks ega ükskõikseks. Nagu ütlesin hetk tagasi, ei saa olla suhteid nagu varem (business as usual).
Kuid tõeline küsimus Venemaale endale on: kas te tõesti seisate oma huvide eest? Kas te tõesti tugevdate oma julgeolekut? Vaadake, mis toimub Venemaa finantsturgudel.
Kui riik käitub sel viisil, kaotavad finantsturud kohe usaldusväärsust. Miljardid dollarid voolavad Venemaalt välja, aktsiaturg on kukkunud enam kui 40 protsenti. Lääne kompaniid muretsevad oma investeeringute pärast, sest näevad läbipaistvuse puudumist ja tuleviku ebakindlust.
Küsimus ongi selles, kas NATO peab Venemaad karistama. Ma arvan, et ei. Me pole sellisel positsioonil, et seda teha, kuid Venemaa karistab tegelikult iseennast. Kes on tunnustanud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate riikidena? Seni vist ainult Nicaragua ja üks etniline kooslus Moldovas (artikli ilmumise ajaks ka Somaalia – toim).
Minu lootus on see, et Venemaa teeb kriisist õiged järeldused ja mõistab, et säärane poliitika teeb liiga talle endale, mitte teistele.
Kas ootate, et pärast Gruusia kriisi suurendab mõni Euroopa riik oma kaitsekulutusi?
Mida ma ootan, on see, et NATO kinnitab üle, nagu on alati teinud, et meie tuumikülesanne on artikkel viis, mis on liikmesriikide kollektiivne kaitse. See on alati olnud alliansi tuumaks. Artikkel viit ei pea leiutama. Eesti ja teised riigid võivad ses osas kindlad olla.
NATO vajab nii kollektiivset kaitset kui ka ekspeditsioonilisi missioone, nagu näiteks Afganistanis. Me ei pea lõpetama NATO muutumist, NATO ei lähe tagasi külma sõja standardite juurde, praegu on hoopis teistsugused olud. Õppetund on see, et peame kiirendama NATO muutumist, seda nii artikkel viie kui ka artikkel viie väliste missioonide osas.
Kellelgi ei tohiks olla Eestis kahtlusi, et NATO võtab artikkel viie ülesandeid täie tõsidusega, sest selle kohustuse usaldusväärsus pole ainult Eesti, vaid igaühe huvides. Sellepärast ei tasu alustada ka kunstlikku debatti artikkel viie üle, kui see juba eksisteerib.