Tellijale
Euroopa viimane diktaator püsib veel kindlalt võimul (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusraskused. Hõõrumine Venemaa ja lääne vahel. Märkimisväärne vene vähemus ja venelastele lähedane identiteet. Demokraatlike mehhanismide täielik puudumine. Kõik koostisosad on valmis suurteks – ja kohe kindlasti mitte rahulikeks – muutusteks, mis sarnaneksid kaks-kolm aastat tagasi naaberriiki Ukrainat raputanutega.
Tõepoolest, raske on leida tänamatumat rolli kui Valgevene opositsiooni oma. President Aljaksandr Lukašenka on juhtinud riiki 22 aastat ja pole vähimatki märki, et tema enneolematult pikk karjäär varsti lõpusirgele jõuaks. Ehkki riigipea tegelikku populaarsust mõõtvaid ametlikke arvamusuuringuid riigis ei tehta, võitis ta eelmisel aastal järjekordse viieaastase ametiaja ja tema veenev – ehkki küsitav – 83,5-protsendine tulemus saatis kriitikutele selge sõnumi.
Lukašenka ei hoidu mitte kuidagi rahva usaldust kuritarvitamast: pärast põhiseadusmuudatust 1996. aastal ei vaja ta oma otsuste jõustamiseks isegi parlamendi heakskiitu. Riigipea täidesaatvad käsud seisavad kõrgemal igasugusest seadusandlusest. Seetõttu pole ka pühapäeval peetavatel parlamendivalimistel reaalsete muutustega suuremat tegemist.
«Just parlamendi mõjuvõimu puudumise tõttu pole neil valimistel mingeid praktilisi tulemusi. Mõnel rahvasaadikul puudub isegi igasugune õigus algatada seadusloomet. Nad istuvad seal pigem selleks, et anda valitsuse otsustele legitiimsust,» räägib tuntud Valgevene ajakirjanik ja poliitikaanalüütik Aljaksandr Feduta.