Euroopa viimane diktaator püsib veel kindlalt võimul

Aleksandr Lukašenkol ei pruugi valimiste pärast higistada. Tema võim on esialgu kindel. Foto: Reuters/ScanPix

Majandusraskused. Hõõrumine Venemaa ja lääne vahel. Märkimisväärne vene vähemus ja venelastele lähedane identiteet. Demokraatlike mehhanismide täielik puudumine. Kõik koostisosad on valmis suurteks – ja kohe kindlasti mitte rahulikeks – muutusteks, mis sarnaneksid kaks-kolm aastat tagasi naaberriiki Ukrainat raputanutega.

Tõepoolest, raske on leida tänamatumat rolli kui Valgevene opositsiooni oma. President Aljaksandr Lukašenka on juhtinud riiki 22 aastat ja pole vähimatki märki, et tema enneolematult pikk karjäär varsti lõpusirgele jõuaks. Ehkki riigipea tegelikku populaarsust mõõtvaid ametlikke arvamusuuringuid riigis ei tehta, võitis ta eelmisel aastal järjekordse viieaastase ametiaja ja tema veenev – ehkki küsitav – 83,5-protsendine tulemus saatis kriitikutele selge sõnumi.

Lukašenka ei hoidu mitte kuidagi rahva usaldust kuritarvitamast: pärast põhiseadusmuudatust 1996. aastal ei vaja ta oma otsuste jõustamiseks isegi parlamendi heakskiitu. Riigipea täidesaatvad käsud seisavad kõrgemal igasugusest seadusandlusest. Seetõttu pole ka pühapäeval peetavatel parlamendivalimistel reaalsete muutustega suuremat tegemist.

«Just parlamendi mõjuvõimu puudumise tõttu pole neil valimistel mingeid praktilisi tulemusi. Mõnel rahvasaadikul puudub isegi igasugune õigus algatada seadusloomet. Nad istuvad seal pigem selleks, et anda valitsuse otsustele legitiimsust,» räägib tuntud Valgevene ajakirjanik ja poliitikaanalüütik Aljaksandr Feduta.

See mees teab võimuasjadest kõike: 1994. aastal oli ta isiklikult Lukašenka kampaania järelevaataja ja kuni järgmise aastani ka üks tema abidest. Mitte keegi ei tohiks end seega lasta lollitada faktist, et praeguses Valgevene parlamendis on valdav osa rahvasaadikuid «sõltumatud» – 110st 105. Nad kuuluvad tegelikult režiimi usaldusväärse kaadri hulka ja rahvusassamblee massiivne betoonmaja Minski kesklinnas ei ole koht, kus aetaks parteipoliitikat.