Täna, 59 aastat tagasi toimus Siberis tuumakatastroof, millest vähesed kuulnud on. Kõštõmi plahvatust peetakse aga Fukushima ja Tšernobõli järel suuruselt kolmandaks tuumakatastroofiks.
Saladuses hoitud Siberi tuumakatastroofist möödub 59 aastat (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõštõmi katastroof leidis aset 1957. aasta 29. septembril, kui Uuralite ida osas plahvatas Tšeljabinski oblasti keemiakombinaadi Majak radioaktiivsete jäätmete hoidla.
Tehas asus kinnises linnas Tšeljabinsk-40 (aastail 1966–1994 Tšeljabinsk-65), mida polnud tollastel kaartidel. Kõštõm oli plahvatuskohale lähim kaartidele kantud nimi, muud seost Kõštõmil plahvatusega pole. Tšeljabinsk-40 kannab praegu nime Ozjorsk ja kanti kaartidele 1990.
Külma sõja haripunktis hoiti infot kiivalt kõigi eest, kaasa arvatud õnnetuse piirkonnas Uuralites elavate inimeste eest, kes radioaktiivse kiirituse tõttu veel siiani kannatavad.
Nõukogude ajal toodeti kombinaadis NLi tuumaarsenali tarbeks plutooniumi. Toona ei osatud aga radioaktiivsete jäätmete ohtlikkust hinnata ja võidurelvastumise tuhinas ei jätkunud keskkonna peale mõtlemiseks ka aega.
Tehase radioaktiivsed jäätmed visati lähistel asuvsse Tetša jõkke. Kombinaadi töötajatel praktiliselt mingit kaitseriietust ei olnud, peamiselt töötasid seal kohalikest vanglatest pärit sunnitöölised.
Esimene registreeritud tuumaõnnetus juhtus Majakis juba 1953. aastal, peale mida haigestus üks tehasetööline radiatsiooni üledoosist tingitud haigusesse, mille tulemusel amputeeriti tal radioaktiivse põletuse tõttu mõlemad jalad, mees jäi aga ellu. See oli esimene järgnevate aastakümnete jooksul jätkunud õnnetusjuhtumitest.
Plahvatuse põhjuseks kujunes radioaktiivsete jäätmete ülekuumenemine. Vedelaid radioaktiivseid jäätmeid hoiti nimelt tehasest 2 km kaugusel maa-aluses betoonkanjonis roostevabast terasest 300-kuupmeetristes konteinerites. Konteineri nr 14 jahutussüsteem riknes ja lülitati 1956. aastal välja. Arvati, et konteineri edasine jahutamine pole vajalik. Üle 300 °C kuumenenud jäätmed kuivasid ning konteineris tekkinud aur soodustas nitraatide ja atsetaatide teket jäätmete pindmises kihis ja õhus. Konteineri jälgimisseadme sädemest tekkis umbes 70–100 tonni TNT ekvivalendine plahvatus, mis paiskas hoidlast välja 70–80 tonni radioaktiivseid jäätmeid koguaktiivsusega 740 PBq (20 MCi), kirjeldab Wikipedia.
Piirkonnast, kus elas 270 000 inimest, evakueeriti vaid 11 000 ja seda järgneva kahe aasta jooksul. Paigalejäänuid sunniti katastroofi tagajärgi koristama ja hävitama nii oma põllud kui ka kariloomad. Inimestel puudus seejuures igasugune kaitseriietus.
Majaki tehase lähistel elanud Karabolka küla talunikele jäi plahvatusest mulje nagu oleks alanud tuumasõda. Paari päevaga hukkus radiatsiooni üledoosi 500 külaelanikust 300. Evakueerimine oli küll ametivõimude plaanides, aga ümberasustati vaid etnilised venelased. Ülejäänud külaelanikud olid tatarlased ning elasid Karabolkas edasi. Tänapäeval on sealsete elanike seas vähki haigestumise näitajad viis korda kõrgemad kui mujal Venemaal. Ka teistes ümbritsevates külades on vähidiagnoos ja erinevad geenihäired sagedased.
Lääne meedia Kõštõmi tuumaõnnetusest sisuliselt ei teadnud. Liikus küll kuulujutte, aga enne 1976. aastat, kui nõukogude bioloog ja dissident Žoress Medvedev avaldas artikli teadusväljaandes New Scientist, kus ta mainis Ida-Uurali 'tsooni', sellest kuuldud ei oldud. Alles 1982. aastal hakkasid lääne teadlased vaikselt kahtlema, et Ida-Uuralite saastatus ei tulenenud mitte tööstussaastest, oli tuumaõnnetuse tagajärg. Vene võimud tunnistasid Ida-Uurali «tsooni» olemasolu 1989. aastal.
