Jaanus Piirsalu Kesk-Aasia blogi: Araali mere ääres

Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu sõidab koos fotograaf Raigo Pajulaga alates 3. oktoobrist kaks nädalat ringi Kesk-Aasia vabariikides Tadžikistanis, Kõrgõzstanis ja Kasahstanis, et kirjutada koostöös MTÜ Mondoga reportaaže sealse regiooni veeprobleemidest. 

17.10.

Ma lõpuks uurisin oma arvates välja aasta, millal kalalaevad veel viimast korda said Aralskist merele sõita. Peale mitme-mitme inimese küsitlemist paistab, et õige on kas 1973. või 1974. aasta.

1975. aastal oli juba nii, et laevad sõitsid püügihooaja alguses sügisel merele, aga kuu aega hiljem enam tagasi kodukai juurde ei saanudki, vesi oli liiga madal selleks. 1978. aastal tuli Aralskist mereni pääsemiseks minna viis-kuus kilomeetrit.

Saime üksjagu ringi sõita Araali mere (õigemini selle Väikse mere) rannikut pidi. Külad nagu prügimäed. Ma olen sellist vaatepilti palju näinud, aga ikka tekitab see alati masendust. Vaesus ei ole vabandus sellele, et sa oma kodu ümbrust lagastad.

Sama asi oli ka Araali kaluritega, kellega veetsime reportaaži kirjutades pikalt aega. Ise kiitlevad, et siin elab kõige puhtam kala, aga samal ajal visatakse paadimootorisse bensiini valamise järel kanister suure kaarega roostikku. Või siis lappavad kalu võrgust välja ning puruks läinud kindad visatakse sama suure kaarega järve.

Külades oli elu muidugi vaene ja hall, aga veidi reipam kui samasugustes Tadžiki külades. Majad on külades väga suured, oma 200-ruudused. Mööblit on seal küll vähe, aga see ongi teisest küljest sümpaatne. Mis peab aga igas majas olema, see on uhke lühter söögitoas.

FOTO: Jaanus Piirsalu

FOTO: Jaanus Piirsalu

Külaliste jaoks on laud alati kaetud. Niisama kedagi ära ei lasta, kui oled juba majja sisenenud. Söömine käib traditsiooniliselt - kõik mehed on poollamaskil ümber madala laua ja söövad kätega. Laua ääres istub alati üks naine, tavaliselt noor perenaine või siis minia, kelle ülesanne on meestele suppi ja teed välja valada ning kui vaja, siis juurde valada. Naine meeste juuresolekul ei söö kunagi.

Kasahhi peredes on üks väga huvitav traditsioon. See puudutab vanavanemate rolli. Nimelt pidi olema väga levinud, et noore pere vanim laps antakse teise lapse sündimise järel vanaema-vanaisa kasvatada.

Elab nende juures ning nädalas üks-kaks korda saab vanematega kokku suurtel ühistel lõuna- või õhtusöökidel. Muul ajal tegelevad temaga vanavanemad. Idee on selles, et vanavanematel on elul kohe uus mõte, kui lapselaps nende juures kasvab. Nad on aktiivsemad ja tunnevad ennast rohkem vajalikena, kui niisama kodus üksi istudes + tervis ka kohe palju parem jne.

Aga see puudutab vaid nende vanima poja või tütre esimest last. Nad võtavad kasvatada ikkagi vaid ühe lapse, mitte oma iga lapse esimese lapse. Ja oluline on just ka see, et laps antakse vanavanemate kasvatada alles siis, kui on perre sündinud järgmine laps.

Tekitab muidugi palju praktilisi küsimusi see traditsioon. Alates sellest, et vanavanemaks saadakse siin üsna noorelt, alla 50-aastaselt pole mingi ime. Ehk et käiakse edasi tööl ning tegemist oleks nagu niigi palju. Ega ma ka väga täpselt aru ei saanud, kui palju seda traditsiooni jälgitakse, eriti linnades.

Kasahhidel on ka veel teine huvitav peretraditsioon. Nimelt kui sureb üks vanematest, siis on vanema poja kohus (ükskõik, kus ta ka töötab, olgu või edukas börsimaakler Wall Streetil) tulla elama vanemate majja ning hoolitseda oma laseks jäänud ema või isa eest. Muidugi kui isa või ema ei soostu poja juurde elama kolima, aga tihti ei soovita harjunud kodust lahkuda.

Aralskis tekkis meil viimasel päeval hasart, et kas me leiame mingi eseme linnast, mida saaks suveniirina kaasa võtta. Raigo kogub suveniirtasse. Niisiis hakkasime otsima kõige lihtsamat suveniiri - tassi, kuhu oleks peale kirjutatud Aralsk.

Ei saa öelda, et Aralsk oleks mingi turistide Meka, aga neid seal ikkagi käib. Meie kohtasime näiteks kahte Prantsuse paari ja kahte sakslast, kes kõik olid kohale sõitnud spetsiaalselt Araali mere jäänuste vaatamiseks. Aga neile turistidele ei ole Aralskis mitte midagi. Raigo loomulikult ka mingit tassi ei leidnud. Ei olegi vaja koju asju koguda!

Ma luban endale ühe soovituse ka. Kui keegi loeb mu blogi ja tahab ka Araali mere ääres ära käia, siis ärge ööbige Aralski nõukaaegses hotellis Aral, mida ilmselt soovitatakse  kõigile välismaalastele esimesena. Hotelli Aral taga, kohe kunagise sadama kõrval peab väikest kodumajutuse tüüpi hotelli väga lahke perenaine Kanzada Abulgazieva (tema telefon on +7724 332 3256). Ööbimise eest võtab ta 2500-3000 tenget (7-8 eurot), aga selle eest saab ka hommiku- ja õhtusööki. Dušš ja puha olemas. Ka wifi.

Perenaine Kanzada oma väikehotelli söögitoas. Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

Tasuta wifi oli muideks suureks üllatuseks olemas täitsa mitmes Aralski kesklinna söögikohas. Seda me imestasime juba tegelikult Biškekis, et jumala nurgatagustes söögikohtades oli tasuta wifi. Elu õied jõuavad tasapisi kõikjale ka siin. Ainult Dušanbes oligi probleem wifi-ga söögikoha leidmises, mujal mitte.

Kanzada on muide kohalike naiste üks eestvedajaid. Ta ise organiseerib üksikemadest naiste (tavaliselt on mees surma saanud) abistamist. 

Enne ärasõitu käisime külas meie heal aitajal Aralskis Sarezil. Sarez saab peagi 50-aastaseks. Ta elab üksinda, mis on Kasahstanis üsna ebaharilik. Tal on hirmilus tütar, kes õpib Almatõs rahvusvahelisi suhteid ning kavatseb minna edasi õppima Varssavisse.

Sarez näitas oma uut maja, mis on muidugi vastavalt kohalikule tavale tohutu suur. Rääkis, et maja ehitamine ja sisustamine läks maksma 10 000 dollarit, mille ta laenas kokku. Laenu loodab tagasi maksta kolme aastaga, mille nimel rabab 12 tundi päevas tööd teha. Ütles, et tema deviis on: «Prav tot, kto rabotaet!» (Õigus on selle poolel, kes töötab). Et ükskõik, mis ümberringi toimub, aga tema peab ikka oma rada ajama ning propgareerima Araali mere taastamist, sellele looduse hoidmist.

Sarez on ka Kasahstani võimupartei Nur Otani kohaiku organisastiooni juht. Teeb seda selleks, et see aitab tal oma looduskaitseteemat paremini läbi suruda. Väga sümpaatne naisterahvas! Istutasime talle pähe mõtte, et ta peaks oma 50. juubelit tulema tähistama aastavahetusega Tallinnas.

Ma pole veel Kasahstani keskmisest palgast rääkinud. Tavaline palk pidi olema 80-100 000 tenget (270 eurot). 200 000 tengega (540 eurot) pidi juba ära elama väga hästi. Samas on võrreldes naabritega tenge kurss dollari-euro suhtes kõige rohkem kukkunud viimasel aastal. Tenget devalveeriti hiljuti kaks korda.

Tänavapildis on võrreldes Tadžikistani ja Kõrgõzstaniga kõige suurem erinevus autodes, Vene autodes. Kohe näha, et Kasahstan kuulub Euraasia Liitu. Vanu Žiguleid nägi Aralskis igatahes massiliselt, aga ka Nivasid oli päris palju ja uuemaid Ladasid. Maal oli rahvaauto UAZik. Kasahstani kogu kaubavahetuse A ja O on Venemaa.

Kõigile reisihuvilistele on kindlasti hea uudis see, et järgmisel aastal pääseb Kasahstani viisavabalt. Astanas toimub nimelt maailma Expo ning sel puhul ei nõuta aasta otsa Euroopa Liidu kodanikelt viisat. Ma loodan, et kasahhid teevad nagu ukrainlased 2005. aastal, kui nad Eurovisiooni korraldamise ajaks loobusid samuti viisanõudest eurooplastele, aga pärast otsustasid, et ei nõua viisat enam ka edaspidi.

Seega - järgmine aasta reisima Kesk-Aasiasse, sest Kõrgõzstan on nagunii Eesti kodanikele viisavaba ning Tadžikistani saab viisa taotleda väga mugavalt interneti kaudu.

Ühtlasi ka kõigile nägemist seekord Kesk-Aasiast! Aitäh kõigile, kes lugeda viitsisid!

14.10.

Oleme otsaga Aralskis, Araali mere Kasahstani poolse osas endises suurimas sadamalinnas. Siia jõudmiseks tuli meil kõigepealt 4,5 tundi sõita taksoga Biškekist Kasahstani äripealinna Almatõsse, sealt 1,5 tundi lennata Kõzõlordõsse ning sealt veel ligi kuus tundi ja ligi 500 km autoga Aralskisse.

Kasahstan on ju maailmas pindala suuruselt ikkagi üheksas riik (kusjuures elanikke on vaid 18 miljonit) ja suurim riik maailmas, millel pole väljapääsu merele (Kaspia on hoolimata nimest ju siiski järv). 4,5 korda suurem riik kui Prantsusmaa.

Kõzolordasse lennates oli meie istekohad 40. reas ja me imestasime väga, et kui palju rahvast siis sellesse üsna nurgatagusesse kohta lendab. Seletus oli aga lihtne – lennukis olid read 1-10 ning siis edasi tuli kohe 30. rida. Ja nii edasi.

Aralskisse sõites möödusime öösel Baikonurist. Pidasime bensiinijaamas kinni, et vähemalt hetke viibida ajaloolises kohas (maailma üks suurim kosmodroom, kust lennutati üles ka Juri Gagarin). Jaama töötaja oli lahke jutuga –  kosmodroom ise asub sada kilomeetrit eemal stepis, kuigi Baikonuri linnake asus kohe tee kõrval.

Linna ja loomulikult kosmodroomi suunas pääseb ainult erilubadega, sisuliselt on see Venemaa territoorium. Teedel valvavad Venemaa politseinikud ja poodides käibib kohalik tenge rööbiti vene rubladega. 30 protsenti linnaelanikest on Venemaalt. Venemaa üürib Baikonuri Kasahstanilt raske raha eest: kui mu mälu ei peta, siis kõvasti üle 100 miljoni dollari aastas.

Aralskis muidugi ammu mingit vett enam pole. Järv koos sadamaga kadus siit juba 35 aastat tagasi. Aga kasahhid teevad suuri pingutusi, et Araali merd linna tagasi tuua. Neil on juba päris suuri saavutusi, sest järv on juba oluliselt linnale lähemal kui 10 aastat tagasi. Kui kaugel Araali meri Aralskist on (käisime seda ise vaatamas), millal meri linnani tagasi jõuab ja kuidas kasahhid seda kõike on saavutanud, sellest ma kirjutangi õige pea Postimehes ja Raigo Pajula näitab seda kõike. Veidi kannatust!

Siinkohal peab kohe täpsustama, et jutt käib tegelikult väiksest osast Araali merest, nn Väiksest merest või ka Põhja merest. See on kunagisest Araali merest umbes 13-15 protsendine osa, mida Kasahstan taastab. Aga seegi on keskkonnakaitselises mõttes suur saavutus, sest maailmas pole keegi kunagi varem sellist asja teinud.

See Väike meri on juba praegu nii heas korras, et kalurid saavad väga head saaki. Nagu linnapea (või nagu siin öeldakse – akim) Abzal Muhimov meile rääkis, siis kohalikud kalamehed ja väiksed kalatehased ei suuda nõudlust täita. Kuna siinne kala pidi olema üks puhtamaid maailmas, siis Venemaa ja Euroopa Liidu riigid (eelkõige Taani ja Saksamaa) pidi lennult ära ostma kõik, mis toodetakse.

Kuna meie reisi toetab MTÜ Mondo, siis peab kindlasti välja tooma, et kohalike kalurite ja väikeste kalatööstuste ehitamisel mängib siin suurt rolli kohalik MTÜ Aral Tenizi (kasahhi keeles Araali meri), mis 1996 aastal loodi koostöös taanlastega. Nende eemärk on siinkandis kalapüügitraditsiooni taastamine, mida nad toetavad eelkõige nõuga. Neil on loodud kaluritest tugiisikute võrgustik ümber Väikse mere.

Kõik, kes tahavad vanades kalurkülades (mis nüüd on küll peaaegu kõik suurest veest üsna eemal) taastada oma esiisade elukutse, saavad selles abi. Samuti jagavad nad abi – ka rahalist – väikeste, võiks öelda isegi mini-kalatsehhide rajamisel. Et oleks vähem sellised juhuseid, kus endised kalamehed kasvatavad nüüd kaameleid.

Nii et kes arvab Eestis, et see on huvitav ja kasulik tegevus, siis võtke nendega ühendust. Selle MTÜ tegus juht on Aina Baimahanova.

Kohaliku Barsakelmeši riikliku looduskaitseala eriti aktiivne juht Zaureš Alimbetova tahaks endale Eestist väga leida nii-öelda partner-looduskaitseala. Ta on Kasahstanis ainus naisterahvas, kes on loodukaitsealade direktor! Ta teab Araali merest ja selle looduse taastamisest kõike. Kujutan ette, et Matsalu looduskaitsealal võiks nendega kontakti astumine olla päris huvitav ettevõtmine.

Kasahstanis käib huvitav nimede kasahistamise protsess. Võtame näitena kohaliku linnapea nime. Kogu aeg on Kasahstanis kirjutatud seda  Abzal Sansõbaiovitš Muhimov. Nüüd on aga tema isanimi ametlikult juba kasahhi-päraselt Sansõbai-ulõ ehk Sansobai poeg. Peaaegu nagu aseritel –  oglõ. Varsti võetakse ka tema perekonnanimest ilmselt venepärane -ov maha ja jääb lihtsalt Muhim. Paljud kasahhid pidid nii tegema.

Vähegi arukamate inimestega poliitikast rääkides jääb kõrva, kuidas isegi siin ollakse väga ettevaatlikud Ukraina-sündmuste ja Russkii Miri suhtes. Mis pole ka ime, sest Põhja-Kasahstani oblast on ju täiesti venekeelne ja -meelne. Kasahhid saavad väga hästi aru, millega see Russkii Mir võib neid samamoodi ähvardada.

Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

12.10.

Kirgiisi lapsed mängimas. Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Aga siis,

tuli lennukil kirgiis,

üle mitme maa ja mere.

Ütles eesti keeles «tere»!

Selle luuletusega tervitame tänavu 90-aastaseks saanud vahvat lasteluuletuste kirjutajat Heljo Mändi ning sõbralikku kirgiisi rahvast.

Kõrgõzstani pealinna Biškekki jõudsime Dušanbest sellise haruldase lennukiga nagu BAe (British Aerospace) 146ga. Mõlemad Raigoga lendasime esimest korda sellisega. Pärast vaatasin, et viimane selle lennuki mudel toodeti 15 aastat tagasi. Ja meie lennuk polnud kindlasti viimastest partiidest.

Veidi tegi maandudes imelikke hääli, aga maandumine ise oli üks sujuvamaid, mida ma olen elus kogenud! Ikkagi lendurid lendavad, mitte lennukid. Hiljem ühelt diplomaadilt kuulsime, et nt USA ja Briti saatkondade diplomaatidel on keelatud selle lennukiga Dušanbe-Biškeki vahel lennata, nad peavad lendama seetõttu Almatõ kaudu.

See on kummaline, kui suur vahe on Dušanbel ja Biškekil. Statistika järgi pole elanike sissetulekutel suur erinevus. Seda ma juba kirjutasin, et sissetulekute järgi on tegemist endise NSV Liidu riikide seas kahe kõige vaesema riigiga. (Kuigi reaalselt ilmselt on Turkmenistan umbes samas kandis, ehkki statistika järgi kordades suurema GDP-ga per capita – aga seal on gaas!)

Biškek on täitsa kodune linn. Suur vahe on juba lennujaamades. Dušanbes pidime kaheksa (!) korda enne lennukile pääsemist passi näitama. Biškekis ületasime piiri viie minutiga, aga Kõrgõzstan on ka muidugi ainus Kesk-Aasia riik, kus Eesti inimesed ei vaja viisat.

Biškekis läksime «kodust» välja ja juba teisel sammul põrkasime Eesti peale! Ühe suvalise maja seinal rippus suur turvafirma plakat, millel omakorda suurelt lennuki pilt, mis oli kaugelt äratuntavalt Estonian Air'i värvides. Estonian Air elab veel Kõrgõzstanis edasi.

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Tuttav Eesti diplomaat rääkis, kuidas ta on väga üllatunud sellest, et peale muidugi mõista Georg Otsale tunnevad siinsed kultuuritegelased hästi Gustav Ernesaksa! Seejuures pole kirgiisid miski koorilaulurahvas, kaugel sellest. Ühel vanakraamiturul oli ta leidnud ka müügil Harju Elu numbreid.

Kõrgõzstan on koos Ukrainaga need ainsad NSV Liidu endised vabariigid, kus on 25 aasta jooksul toimunud kaks revolutsiooni. Selle tagajärjel on Kõrgõzstan ainuke demokraatlik riik Kesk-Aasias. No ehk mitte täitsa, aga enam-vähem siinses kontekstis –  siin toimuvad ikkagi täiesti vabad parlamendivalimised (siin on üle 160 partei) ning kohalik meedia on ka ikka täitsa vaba.

Klanniühiskonnas tundub see uskumatu, aga siin on suudetud leida teatud tasakaal presidendi, parlamendi ja valitsuse vahel. Kõik suuremad klannid on nii-öelda söönud ja sellel tasakaalul püsibki valitsemine.

Ma ei tea, kui suur lohutus see on tavalisele inimesele, kes teenib keskmiselt 6000-10 000 somi (65-130 dollarit) kuus. Nendega rääkides tundub, et nad on siiski uhked oma saavutuse üle, kuigi muidugi tahavad nad kõik, et see väline demokraatia materialiseeruks ka paremaks eluks.

Kohalik kingsepp Ulan väitis, et teenib kuus 800 somi (80 dollarit) ringis ja ütles et talle jätkub. aitab veel lapselapselegi! Sirge samm, eestlased!

Kingsepp Ulan. Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Mulle tundub – ja paistab, et seda arvavad ka paljud kohalikud – et Kõrgõzstan tegi kohutavalt vale valiku, et nad selle aasta alguses liitusid Venemaa juhitud Euraasia majandusliiduga (veel on seal Kasahstan, Valgevene ja Armeenia).

See on nende niigi nõrga majanduse täieliku löögi alla pannud. Kõrgõzstan elab sisuliselt väikekaubandusest. Biškeki külje all asus varem Kesk-Aasia suurim turg Dordoi, kuhu kohalikud tassisid kokku Hiina ja Türgi träni. Kõik naabrid käisid seda ostmas. Nüüd tolliliidus sulab see kunagi linna-mõõtu turg nagu lumi.

See liitumine oli selgelt poliitiline projekt, kus kirgiisid jäid Venemaa räige surve alla. Kirgiisis elab kuus miljonit inimest, kellest pool miljonit (peamiselt mehed) töötavad võõrtöölistena Venemaal. Venemaal oli seetõttu kerge kirgiise munepidi pigistada. Võõrtööliste viibimine oleks lihtsalt väga keeruliseks muudetud. See oleks raudselt kaasa toonud Kõrgõzstanis suured rahutused. Nii lihtne oligi. Muidugi ma räägin lihtsustatult seda asja, aga üldjoontes on see nii.

Üldise vaesuse taustal paistab silma Biškekis metsik autode hulk. Lexus on siin rahvaauto! Mudelid on küll eurooplastele tundmatud, aga ma olen kindel, et kuskil Euroopas ei näe Lexuseid nii palju. Mõtled nende keskmise palga peale, siis vaatad tänaval sõitvaid autosid ja tunned ennast lollina. Ei saa aru.

Nagu üks tuttav ütles: kirgiisil ei pruugi maja ega korterit olla, aga auto peab olema. Nomaadid ju!

Autod on kusjuures veel üks asi, millele Euraasia liit paneb kõva paugu, sest Euroopa ja Jaapani (üldse muidugi kõigile välismaa omadele) autodele on peale pandud üüratu tollimaks. Ostke aga Vene Ladasid või siis samas tehases tehtavaid Chevrolet'isid. Huvitav oleks vaadata, kuidas paari aasta jooksul inimesed siin sellele reageerivad.

Biškekis on huvitav, et kohalikud kirgiisid – ka noored – räägivad omavahel peaasjalikult vene keeles. Noorte seas pidi küll olema teatav rahvuslikkuse tõus, aga ikkagi pealinnas on vene keel au sees. Venelasi pole kusjuures palju: nagu enamuses Kesk-Aasiast lahkusid nad massiliselt 1990ndate alguses. Maal on muidugi hoopis teine pilt – seal on vastupidi probleem, et noored ei räägi enam mingit keelt peale emakeele. Mäletan seda juba varasemast. Suurt midagi muutunud pole.

Kui kellelegi kõlbab minu soovitus, siis kui keegi tahab Kesk-Aasiasse puhkama tulla, siis valige kindlasti Kõrgõzstan. Niivõrd ilusaid ja mitmekesiseid mägesid ei leia te maailmas kusagilt! 12 punkti soovitus! Ja ärge unustage –  see on meile viisavaba maa.

Ma olen Kõrgõzstani fänn juba 2008 aastast, kui siin esimest korda käisin. 

11.10.

Pamiiride eelmäestikest Dušanbesse tagasi jõudes hakkas meiega väikest viisi juhtuma. Pidime endale mõneks päevaks korteri leidma, kuni lendame edasi Biškeki. Kasutasime juba teist korda saidi trip.tj teenust, kust saab peale hotellide üürida Dušanbes ka kortereid.

Enamus kortereid on seal saadaval minimaalselt kuuks ajaks, aga leiab ka päeva kaupa. Julgen soovitada.

Ühesõnaga leidis meie sidemees Hassan üllatavalt mõistliku hinnaga päratu korteri otse südalinna nn. Moskovski dom'is. Kes Dušanbed teab, siis see asub kohaliku Twin Toweri vastas üle Rudaki bulvari. Uhke maja, kus elamine on staatusesümbol kohalikele, lisaks elab maja ees parkivate autode järgi otsustades seal ka üksjagu diplomaate. Eliitmaja.

Läksime 7. korrusel asuvat korterit vaatama. Trepikotta sisenedes oli juba tunda vinguhaisu ja peagi hakkasid ka karjuvad mehed trepist alla jooksma. Meie ootasime lifti, aga uudishimu sai võitu ja otsustasime jala üles minna, et vaadata, mis ja kui kõvasti põleb. Selle lühikese ajaga läks vinguhais oluliselt tugevamaks ja tark inimene Raigo otsustas alla jääda ja oodata, kuni suitsu vähemaks jääb.

Hassan väitis, et midagi hullu ei saa olla ning lihtsameelne nagu ma olen, läksin temaga koos üles. Korteris tingisime veidi hinna üle, aga saime kokkuleppele. Hassan läks oma üle tee asuvasse kontorisse wi-fi ruuterit tooma ning ma pidin ta ära ootama.

Hakkasin asju lahti pakkima ning kuskil 5 minuti pärast läksin uksele vaatama, kuidas vinguga lood on. Koridor oli tossust paks, ajas köhima ja virutasin ukse kinni. Läksin rõdule vaatama, mis värk on. Neljanda korruse koridori aknast tuli paksu musta suitsu. Trepikoja sissekäigu katusel lõõmas suur vaip, mille keegi oli aknast välja visanud.

Ühesõnaga ei pääsenud ma sealt seitsmendalt korruselt enam kuhugi – kuni tulekahju pole ära kustutatud. Kõõlusin aknal ja proovisin aru saada, kui kaua sellega läheb. Raigot polnud näha. Pärast selgus, et ta läks vaatama teisele poole maja, kus olid põleva korteri aknad. Seal oli ikka täielik möll olnud, tuleleegid lõid mitme meetri kaugusele akendest välja. Korter põles täiega.

Aga mina seda kõike ei teadnud. Mõtlesin, et ju mingid kaltsud põlevad, et kohe tulevad tuletõrjujad ja lõpetavad pulli ära.

Pidi tükk aega ootama, kuni hoovi sõitis esimene tuletõrjeauto. (Ega see lihtne polnud, sest hoov oli autosid muidugi täis pargitud.) Aga kus sa sellega, et oleks kustutama hakatud! Auto seisis mõnda aega, mehed jooksid ja siis… sõitis minema. Musta suitsu tuli aga järjest rohkem, meie korteri koridoris oli juba ka päris korralik ving. Elekter oli välja lülitatud. Hea, et väike taskulamp oli kaasas, selle abil nägi ikka liikuda.

Korjasin kõik meie asjad rõdule (kinnine, aga õnneks aknad käisid lahti) ja hakkasin juba kergelt närvi minema. Allah teab, millal ma siit minema saan. Erilist hirmu siiski polnud, sest aknad olid kõik lahti.

Umbes 20 minuti pärast ilmus tuletõrjeauto uuesti (esimene kord unustati vett võtta?) ja seekord läks ka kustutamiseks. Voolik lekkis muidugi nagu purskkaev, aga midagi sealt londist jõudis ilmselt ka põlevasse korterisse, sest 10-15 minuti pärast oli kõik ära kustutatud ja poole tunni pärast ka ving korterist ja koridorist nii palju kadunud, et sai vähemalt alla minna. Pärast käisime korterit vaatamas, see oli seest täiesti ära põlenud.

Raigo Pajula tegi põlengust ka väikse, aga väga iseloomuliku video

Ma ise tegin rõdult video sellest, mis toimus maja ees, kui välja toodi üks ära minestanud naine. Siit on ka hästi näha «eliitmaja» sisehoovi ja ümbrust.

Minu video peale jäi ka see, kuidas peale kustutamist tulid Raigole ligi mingid erariides mehed ja nõudsid talt fotode-videote ära kustutamist. Aga eks Raigo ole kaval ja kogenud.

10.10

Olen võlgu lubatud jutustuse meie käigust Baljuvonis. Meie peamine eesmärk Tadžikistanis on uurida, kuidas tegelikult edeneb maailma kõrgeima tammiga (330 meetrit, kui peaks valmis saama) hüdroelektrijaama ehitamine Rogunis. Valmis saab see aga ja lahendab tadžikkide elektriprobleemid Allah teab millal.

Inimestel oleks aga vaja saada elektrit üsna kohe, sest raske on 21. sajandil ette kujutada elu nii, et suur osa aastast (sügisest kuni kevadeni) saad sa elektrit 4-8 tundi päevas. Tadžikistanis see nii aga on, välja arvatud pealinnas Dušanbes.

Baljuvonis käisime vaatamas, kuidas edeneb mini-HEJ jaamade ehitamise projekt. Sellega tegeleb seal Tadžiki valitsusväline organisatsioon nimega Bargi Sabs (tõlkes «Roheline leht»), keda aitab selles töös sakslaste Welt Hunger Hilfe.

Meil oli vaja sõita kišlakki nimega Shaidon, mis asus Baljuvonist 36 km kaugusel. Meie mõistes rajoonikeskusesse Baljuvoni viis lähimast suuremast linnast Dangara (kohaliku valitseja Emomali Rahmoni sünnikoht) kehv, Nõukogude ajal ehitatud, enamasti asfalteeritud tee. Vähemalt oli see aga sõidetav. Baljuvonist edasi lõppes aga tee ära.

Shaidoni sõit käis mööda suvel ära kuivanud jõe põhja. 36 km sõitsime täpselt kolm tundi. Rentisime selleks UAZiku, mis ongi ilmselt kõige õigem sõiduriist sellisel teel. (Teine levinud «takso» on seal Gaz-66 veok.) Ma ei hakka pikemalt kirjeldama, miks me sõitsime tervelt kolm tundi Tallinnast Koseni, vaadake parem Raigo Pajula videot sellest sõidust.

Shaidon ise oli selline maailma-otsa kišlakk, nagu ma seda ette kujutasin. Siin poseerib kišlaki peaväljakul kohalik austatud mees:

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Kohapeal näidati meile kahte minielektrijaama. Üks neist oli 5 KW ja oli selleks, et kohalik puusepp saaks aastaringselt oma elektrilisi tööriistu kasutada ning teine oli 1 KW ja mõeldud selleks, et kohalik õmbleja saaks aastaringselt oma elektrilist õmblusmasinat kasutada. Mõlemad andsid 220 V. Ma kirjutan sellest projektist seoses Roguni-looga Postimehes peagi pikemalt. Kuid põhimõtteliselt kulutati mitu tuhat eurot selleks, et 2 perele sissetulek kindlustada. Abi seegi.

Tadžiki võimud on ise ka püüdnud sealkandis ehitada vähe suuremaid, ikka terveid kišlakke varustavaid hüdroelektrijaamu, aga ühel juhul projekteeriti veekogumise süsteem valesti ja teisel puhul unustati elektriliinid ehitada. Mõlemad seega seisavad.

Kõige rohkem hämmastust tekitas meis hoopis see, et Bargi Sabs teeb oma teise suunana kohalikele efektiivsemaid puuküttega ahjusid. See on päris mõtlemapanev, et kohalikud ei oska peale mitmesajandilist kogemust ehitada normaalseid ahje ning seda tuleb neile 21. sajandil õpetada!

Need on sellised saviahjud, millel kohalikud teevad süüa. Maju nad ahjudega ei küta, talvine külm aeg elatakse lihtsalt lõdisedes üle.

Söögitegemiseks mõeldud traditsiooniliste ahjudega on see probleem, et need lihtsalt raiskavad kuumust ning toidu jaoks kulub tohutult puid. Lisaks ajavad need tohutult suitsu sisse. Väga ebaefektiivsed ühesõnaga. Puudega on sealkandis aga juba suur probleem, sest metsik elanike juurdekasv (igas peres vähemalt alati 6-8 last, tihti rohkemgi) lihtsalt on metsad hävitanud.

Pealegi on söögitegemine ja ahjudega jamamine olnud alati naiste mure ning kohalikud mehed pole ahjuprobleemi kunagi tõsiselt võtnud.

Sellesama Shaidoni puusepa Ilhomi (kellele ehitati see mini-HEJ) juures seisis juba uus ahi ning ta rääkis, et kui varem kulus tema kaheksa lapsega pere jaoks ühe laari plovi tegemiseks viis kilo puid, siis efektiivsema ahjuga saab läbi juba viis korda vähema puuga. Ilhomi naine pidi igatahes väga rahul olema.

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Ülemisel fotol on näha vahe vana, traditsioonilise ahju (vasakul) ja uue, efektiivsema ahju (paremal) vahel. vähemalt väliselt. Alumisel fotol näitab Ilhom meile uut ahju juba niiöelda tegevuses.

Bargi Sabs ei jaga ahje kohalikele tasuta, vaid müüb 300 somoni (umbes 32 eurot) eest. Kohalike jaoks on see tegelikult suur raha, paljude jaoks on see sealkandis enam-vähem kuusissetulek. Veendusime veelkord, et Tadžikistan on väga-väga vaene maa. Ja siis mõelge veel sellepeale, et 25 aastat tagasi elasime me nendega ühes riigis…

Selle vaesuse kirjeldamiseks on parim näide ilmselt Shaidoni haigla. Tegelikult on seda haiglaks muidugi raske nimetada.

Haigla peaarsti asetäitja Abdumutolib Rahmonov näitas meile oma valdusi: kolm palatit ja sünnitustuba. Palatites olid ainult reformpõhjaga raudvoodid, tumbad, kapp ja teekannud. Ja kõik! Ühes palatis seisis nurgas roostetanud tilgutihoidja.

Niiöelda sünnitustuba oli veel sürreaalsem. toas oli tavaline kirjutuslaud, günekoloogilise tooli moodi asi (millel siis võeti ka sünnitusi vastu) ning rauast, kohati roostetanud ja kõverate pulkadega titevoodi. Ei mingeid ravimikappe (kui ravimeid pole, siis pole muidugi ka kappi vaja) ega isegi kraani ja kraanikaussi! Aastas võetakse nii vastu 50-60 sünnitust.

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Foto:

FOTO: Raigo Pajula

Ülemisel fotol on palat ja alumisel «sünnitustuba» koos doktor Rahmonoviga.

Kindlasti tekib nüüd küsimus, et mis arstiabi sellises «haiglas» üldse saab anda. Rahmonov ütles, et nemad teevad ainult süste. Mingeid operatsioone seal teha muidugi ei saa. Ravimid praktiliselt puuduvad. Nägime ühel laual pakki malaariavastaseid vaktsiine. Raigo küsis üllatunult, et kas teil on siis siin malaaria? Peaarsti asetäitja vastas, et malaariat muidugi pole, aga kuna muid ravimeid pole, siis tehakse soovijatele malaaria-vastaseid süste. No et midagigi teha…

Kui on mingi vähegi raskem haigus või terviseviga, siis peab sõitma Baljuvoni, milleks tuleb rappuda kolm tundi mööda kive teel läbi jõepõhja. Ühesõnaga: vaene peab olema puruterve.

«Haigla» kolme arsti palk on 800 somonid (100 dollarit), peaarst saab 1200 somonid (150 dollarit). Arsti palk pidi niigi olema kaks korda kõrgem küla keskmisest sissetulekust. 

06.10.

Miks tohib Tadžikis pidada pulmi vaid 3 tundi?

Oleme mõned päevad maal, Dušanbest 180 km kaugusel asuvas Baljuvoni väikelinnas (Hatloni oblast, pealinn Qurgan-Teppe, tuntud ka Nõuka-aegse nimega Kurgan-Tjube). Kes kaardi pealt tahab otsida, siis see jääb Dušanbest allpool asuvast Dangara linnast kirdesse.

Baljuvonis lõppevad teed ära. Õigemini viib siia 60 km kehva teed, aga Baljuvonist edasi mööda orgu saab põhimõtteliselt sõita vaid mööda jõesängi, kui see on enam-vähem kuiv. Õnneks suur osa aastast on see nii.

Näiteks meie käisime autoga 36 km kaugusel asuvas Shaidoni kišlakis. Kui seda sõitu millegagi võrrelda, siis ehk nii, et kui te kujutate ette ära kuivanud Väinamerd ning te  peate mööda merepõhja Rohukülast Heltermaale sõitma. Ma kahjuks ei tea, kui kivine on Väinameri põhi, aga Suhobi jõe (tõlkes «punane vesi») säng oli küll selline, et kui iga rahnu saaks müüa kalliskivi hinnaga, siis piisaks ainult sellest 36 km lõigust, et teha kõigist Tadžiki elanikest miljonärid.

Baljuvonis endas elab paar tuhat elanikku, aga selle ümber on mägedes ja orgudes palju külasid ehk kišlakke, kus elab kokku kindlasti rohkem inimesi. Tavalises väikses kišlakis on nii kümne majapidamise ümber, aga elanikke võib ikkagi olla sada inimest. Keskmises tadžiki peres siinkandis on 6-8 last, aga räägiti ka, et 14-18 lapsega pered pole haruldased. Pluss ema-isa, vahest ka vanaemad-vanaisad ja tulebki ühes peres kümme inimest lõdvalt kokku.

Lastetegemisele ei pane siin loomulikult keegi kätt ette. Kui tüdruk või õigemini siinse arusaamise järgi juba noor naine saab 18 ehk on keskkooli ära lõpetanud, siis ta ka mehele pannakse. Selles küsimuses reeglina pikka juttu ei ole. Kui oled 21-aastane abielus naine, siis on sul tavaliselt juba kaks last.

Demograafiast saab – tegelikult on juba saamas – Tadžikistani jaoks suur probleem, mis mõjutab neid igas valdkonnas. Loomulikult ka väga meie põhiteemat vett.

Pulmadega on muide Tadžikistanis eriline lugu. Kuna see on noore inimese ja ka tema pere jaoks kõige olulisem sündmus, siis selle tähistamine on täitsa pöörane. Vaesemad pered hakkasid peo korraldamiseks isegi tuhandeid dollareid laenu võtma, mille tagasimaksmisega oldi pärast püsti hädas – eriti kui Allah õnnistas paljude poegadega. Peod läksid muudkui suuremaks, ühesõnaga läks rahvas pulmade pidamisega täiesti lolliks. Siis tegi Tadžiki valitsus sellise triki, et kehtestas pulmadele piirangu – kesta tohib pidu peale registreerimist maksimaalselt kolm tundi ning külalisi tohib olla maksimaalselt 150 inimest.

Linnades pidavat neid piiranguid rangelt jälgitama, vastavad ametnikud seisavad peaaegu vaat et kell peos ja teevad vajadusel trahve. Muidugi ka restoranid ise jälgivad ajapiirangut hoolega, sest kui kolm tundi on läbi, saab ühe pulmaseltskonna välja visata ja uue sisse lasta. Linnarestoranidele on seadus väga kasulik.

Sealsamas Baljuvonis sain aru, et maal nii rangelt piirangut ei jälgita. sest nagu üks kohalik ütles: «Kuidas ma ütlen sugulastele, et ära sina tule mu pulma!»

Sama mees rääkis, et tema pulmas oli mõned aastad tagasi 1000 külalist! Esiteks olevat tal sugulasi väga palju, teiseks oli ta kooliajal käinud neljas erinevas koolis ning ta kutsus kõik oma arvukad klassivennad koos peredega samuti peole. Piirangust pääsemise trikk on selles, et pulma mitteametliku osana korraldatakse kontsert, kuhu saab tulla igaüks.

Baljuvonis räägiti –  ja ilmselt on sama reegel ka mujal Tadžikistanis maapiirkondades –  et pulma korraldamine käib nii, et peigmees annab pruudile (ja tema perele) 2500 dollarit, mille eest peab too siis tegema kõik pulma ettevalmistused: ostma endale riided, ehted, korraldama söömingu jne. Peigmees pulmade korraldamisega praktiliselt kokku ei puutu.

Kuulsin ka sellist lugu, kuidas vaesemad pered laenavad pulmadeks kohalikust poest joogipoolist (limonaadist kuni alkoholini), mis pannakse peo ajal laudadele laiali. Kõik mis järgi jääb, viiakse poodi tagasi ning siis makstakse reaalselt ära joodud pudelite eest.

Väga vaene kant. Keskmised sissetulekud kohapeal on väga madalad. Kui Venemaal olid head ajad, siis käisid enamus mehi siit Venemaal tööl ja siis olid ka siin head ajad. Praegu on palkadega sellised lood, et koolis ja haiglas –  kohalikes suuremates asutustes –  on palgad 600-800 somoni (70-90 eurot) ja see määrab taseme ka muudele palkadele. Siin on tuhat somoni (115 eurot) juba väga korralik tasu.

Baljuvonis on internetiga suuri probleeme. Nii et homme jätkan samast kohast ja loodetavasti pikemalt.

Puude korjamine vähestest alles jäänud metsadest (üks näide demograafilise olukorra mõjust) on poiste igapäevane ülesanne, truu eesel kõigil abiks. Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

04.10.

Kuidas sõita veendunult teadmata suunas ja Uber Dušanbe moodi

Tänase päeva kangelased on Dušanbe taksojuhid. Ei saa jätta neist rääkimata. Võõras linnas puutud tahes tahtmata taksojuhtidega alati palju kokku. Muidugi ei tohi teha seda viga, et hakkad taksojuhtide põhjal hindama ülejäänud tadžikke.

Taksosõit on Dušanbes kaunikesti odav. Kui oskad veenvalt kaubelda, siis saad praktiliselt igale poole, ka linna serva 10-15 somoniga, mis teeb 1,2-2 eurot.

Aga hinna üle kauplemine on kõige kergem asi. Keerulisemaks läheb siis, kui oled selgeks teinud kuhu tahad, hinnas kokku leppinud ja sisse istunud.

Taksojuht kimab minema mingis suunas, aga hiljemalt viie minuti pärast hakkab küsima, et mis koht see täpsemalt oligi, kuhu sa tahad sõita ning kas sa tead, kus see asub. Ega siis ükski lugupidav taksojuht (õigemini suvaline mees autoroolis) ei tunnista sulle, et tal tegelikult pole aimugi, kuhu on vaja sõita.

Ja siis hakkab pihta –  iga suvalise auto juures peetakse kinni, aken keritakse alla (loomulikult juhi kõrvalistujapoolne) ning siis hakkab kisa saatel üle sinu pea ilge arutamine teiste autojuhtidega, et mis koht see selline on. Vahepeal vaatavad kõik sinu poole küsivalt ja sa pead püüdlikult uuesti seletama, kuhu sa tahad sõita. siis algab jälle karjudes seletamine ja kätega vehkimine: osad näitavad ühele poole, samal ajal kui teised vehivad veendunult vastassuunas.

Niimoodi peatutakse mitu korda. Samal ajal seletab «taksojuht» üle muusika karjudes, et mida tema kõik mõtles, kui ma rääkisin, kuhu ma tahan sõita. Et kuidas tal vanaema kunagi elas kuskil seal, aga seda kohta enam pole, eriti pärast seda kui tema sõber Vafo abiellus ning tal sündis poeg, kes on nüüd juba 18-aastane ning plaanib abielluda ning on üldse vohh! selline kutt.

See ei puuduta muidugi kuidagi enam minu sihtkohta, aga see pole enam tähtis.

Nüüd me oleme juba ära õppinud, et kui «taksojuht» on 5 minutit sihitult tiirutanud ja vähemalt kahel korral sama lollide kolleegide käest teed küsinud, siis me lihtsalt astume «taksost» välja ja hakkame uut otsima. Vahel olemegi leidnud asjalikuma juhi.

Oleme õppinud juba vältima nooremapoolseid «taksojuhte», sest need ei saa reeglina vene keelest eriti aru. Koolis pole õppinud ega Venemaal tööl käinud. Kurb tõsiasi, mida juba 2008 aastal Kesk-Aasias reisides märkasin: nooremad ei oska mitte mingeid keeli.

Lisaks avastasime, et juhtidel on raskusi arusaamisega paaris- ja paaritutest numbritest. Täna juhtus kaks korda, et andsime juhile konkreetse aadressi, sõidame. Meile vajalik maja on paarisnumbriline ja asub vasakut kätt, aga juht uurib püüdlikult paremal pool asuvaid paarituid numbreid.

Seletame, et kuule mees, meie maja on paarisnumber ja sellepärast ei saa asuda paremal. Noogutab, nagu nad kõik siin, ja jätkab otsimist ikka seal. Lööme käega, sõidame edasi ja natukese aja pärast hakkabki taksojuht hädaldama, et kuulge, pole siin sellise numbriga maja!! No ei ole ju! Täielik lollide kooli tunne.

Oleme siiski igale poole peale selliseid seiklusi kohale jõudnud, vahest küll isegi pooletunnise hilinemisega, aga õnneks ei tee ka kohalikud ametnikud ajast siin suuremat numbrit.

Dušanbes on nähtus, mille me Raigoga ristisime Dušanbe Uberiks. Linna levinuim ühistransport on vanad head maršrutkad. aga lisaks neile sõidavad ka suvalised tüübid sõiduautodega sama liini, panevad esiklaasile marsruuttakso numbri ning korjavad inimesi peale veidi kõrgema hinna eest. Näiteks paned autole klaasi alla number 2 ja sõidad number 2 maršrutkaga sama liini. Kui tavaline «kutsikas» maksab 1 somoni (12 eurosenti), siis sellised kohaliku Uberi-mehed võtavad 3 somoni (36 eurosenti).

Tallinnas näeks see välja nii, et ma hakkaks oma autoga sõitma mööda 4. trollibussi liini Mustamäelt kesklinna ja tagasi. Paneks oma autole esiklaasi alla suurelt nr 4 ning korjaks peatusest auto täis, igaüks maksaks mulle 2 eurot ning nad saavad igal poole maha minna, kus tahavad, aga rangelt mööda trolliliini pidi. Ja muudkui uhaks edasi-tagasi.

Me võtsime  paar korda sellise «liinitakso». Ja siis juhtus ka sedagi, et kui meil oli vaja sõita tegelikult mujale kui «liin» ette nägi ja et me olime ikkagi maksujõulised kliendid, siis andis taksojuht teistele sõitjatele raha tagasi ja nad, vaesekesed, visati lihtsalt «taksost» välja.

Veidi ka kohalikust kodanikuühiskonnast.

Rääkisime ühe sel teemal targa inimesega. Tema väide oli konkreetne – Tadžikistanis käib nagu paljudes endistes NSV Liidu autoritaarsetes riikides teadlik kodanikuühiskonna väljasuretamine.

Tadžikistanis pidi olema suurusjärgus 2000 meie mõistes MTÜd, aga enamus neist liigub sulgemise suunas. Pole mõtet tegutseda, sest pole raha, tegevus on raskendatud ning võimude suhtumine väga negatiivne, eriti regioonides. Kõigiti pidi olema tunda, et võimud kahtlustavad just kodanikuorganisatsioone müütilise «värvilise revolutsiooni» ettevalmistamises.

Peamised tegutsevad MTÜd pidid olema hariduse ja tervishoiu valdkonnas, kuna need tegutsevad poliitikast võimalikult kaugel. Aga õiguskaitse, sooküsimused, meediavabadus –  need on alad, kus tegutsev MTÜ võib olla kindel, et enam kaua olla neid ei lasta.

Eesti välisministeerium muide toetab ka rahaliselt MTÜde tegevust Tadžikistanis. Minu üleskutsele vastas  Margit Säre Peipsi Koostöö Keskusest, kes saatis infot projektide kohta Pamiirides, mida välisministeerium läbi nende rahastab.

Praegu lõpetavad peipsilased projekti «Kogukonnapõhine naisettevõtlus Tadžikistanis –  Lääne-Pamiiri rahvuslike käsitöötoodete arendamine». Enne seda oli aastatel 2014-2015 projekt «Lääne-Pamiiri loodustoodete ja ökoturismi sektori areng – kogukonnapõhise naiste väikeettevõtluse toetamine Tadžikistanis».

Eelmise aasta novembris osalesid Pamiiri käsitöötootjad näiteks Mardilaadal Tallinnas, toimus Pamiiri käsitöö töötuba  ja Tadžiki õhtu Tartus. Lisaks on praeguse projekti raames toimunud turundustegevusi. Peipsi Koostöö Keskus on Pamiiri naiskooperatiivile ostnud villa kraasimis, ketramis- ja ka tikkimismasina.

(Keda huvitab, siis siit saab rohkem infot: http://www.ctc.ee/kaimasolevad-projektid/naiste-vaikeettevotluse-toetamine-tadikistanis).

03.10.

Vaene riik, kallis internet

Astun Dušanbe lennujaamast välja ja tahan suitsu ette panna. «Ära seda küll tee, miilits teeb sulle trahvi siin,» hoiatab hoolitsevalt mulle külge kleepunud kohalik taksojuht.

 «Õues ei tohi suitsu teha?» imestan. «Lennujaamas ei tohi meil!» kinnitab ta. «Näe, mine sinna nurga taha.» Imelik on seda vaadata, aga tõepoolest isegi ükski taksojuht ei tee lennujaama ees suitsu.

Sada meetrit eemal leian nurga tagant klassist putka, kus tohib suitseda. Pime, vihma sajab, mitte ühte inimest pole näha. Kirun isegi Euroopast karmimat suhtumist, aga kuulekalt lähen sisse. Esimene mulje Tadžikistanist on siis selline –  tervist hindav maa.

Kuigi Tadžikistan oli meie pikaaegne saatusekaaslane Nõukogude Liidus, siis ma kahtlustan, et ega väga paljud Eestis selle maailma ühe mägisema maa (Pamiirid - maailma katus!) edasise käekäiguga viimase 25 aasta jooksul kursis pole.

Niisiis, Tadžikistan on tänaseks kõige vaesem riik endise Nõukogude Liidu 15 vabariigist. Maailmapanga andmetel oli nende GDP per capita eelmisel aastal 925 dollarit ehk 824 eurot (aga ega Kõrgõzstan neid väga palju ei edesta oma 1100 dollariga).

Ma arvan, et võib öelda küll – iseseisvus tabas seda 7,5 miljoni elanikuga riiki 1991 aasta sügisel nagu välk selgest taevast. Tadžikistani majandus ega sotsiaalne süsteem ei olnud kuidagi mõeldud iseseisvalt hakkama saamiseks.

Kõlab karmilt, aga Nõukogude aeg oli Tadžikistani inimeste elatustaseme jaoks suhteliselt hea ja läheb veel hulk maad, kuni selleni tagasi jõutakse. Kõige hullem oli ilmselt totaalne ajude äravool peale sunnitud iseseisvust. Kui venelased riigist 1990ndate algul massiliselt lahkusid, siis sellega kadus riigist ka väga suur osa intellektuaalsest võimekusest.

Balti riike sõimab Venemaa nagu jaksab venelaste väidetava tagakiusamise eest, aga meie venelased ei ole kunagi Eestist massiliselt ära sõitnud. Tadžikistani elanikest moodustasid 1980ndatel venelased üle kümne protsendi, tänaseks on neid siis jäänud napilt üks protsent.

Venelaste Tadžikistanist lahkumise, õigemini põgenemise, peamine põhjus oli pärast iseseisvumist puhkenud kodusõda. Tadžikistan elas üle endise NSVL Liidu vabariikidest kõige karmima kodusõja (Moldovas ja Gruusias oli see kõik suurusjärgu võrra väiksem). Ainuüksi 1993. aasta kevadel hukkus Tadžikistani kodusõjas erinevatel hinnangutel 50-100 000 inimest, aga täpset arvu ei tea keegi. Oma kodudest olid sunnitud põgenema ligi miljon inimest. Lõppes konflikt alles 1997. aastal.

Kodusõja põhjus oli vastaseis ühelt poolt nõujaaegse kommunistliku partei endiste juhtivate tegelaste ning teiselt poolt kohaliku Rahvarinde ja islamiliikumiste vahel. Umbes nagu Eestis oleks hakanud 1991. aastal kodusõda Moskvast naasnud Karl Vaino ja Edgar Savisaare pooldajate vahel.

Sõja tulemusena tuli võimule endine sovhoosijuht Emomali Rahmon (siis veel Rahmonov), kes püsib Tadžikistani presidendina siiani. Peale Usbeki diktaatori Karimovi surma on suhteliselt noor, 63-aastane Rahmon nüüd Kasahhi presidendi Nursultan Nazarbajevi (tema on 76-aastane) järel kõige kauem pukis püsinud Kesk-Aasia valitseja.

Kui 1990ndate lõpus isegi paistis, et Tadžikistanist võib peale kodusõda saada isegi mingi määral demokraatlik riik, siis täna on see selgelt autoritaarne maa, kus presidendi sõna on A ja O.

Rahmon kannab ametlikku tiitlit «Rahu ja rahvusliku ühtsuse rajaja, rahvuslik liider».

Lendasin Dušanbesse kohaliku lennufirma Somon Air lennukiga. Lennufirma pardaajakiri algas 15-leheküljelise reportaažiga, millega tegeles ja kus käis eelmisel kuul Rahmon. Läbi teksti oli seejuures kõikjal see tiitel tema nime ees pikalt välja kirjutatud. «Rahu ja rahvusliku ühtsuse rajaja, rahvuslik liider Emomali Rahmon tegi seda ja käis seal».

Selge see, et kõik vähegi tähtsamad ametid riigis jagatakse mitte inimeste oskuste järgi, vaid vastavalt läheduse astmele rahvuslikule liidrile. Rahmoni mõlemad pojad töötavad juhtivatel kohtadel presidendi administratsioonis ja tema tütar on parlamendi üks juhte. Hiljuti muudeti põhiseadust spetsiaalselt nii, et tema vanim poeg saaks järgmistel presidendivalimistel kandideerida.

Põgusa mulje põhjal tundub, et valdav enamus kohalikke on vaatamata vaesusele sellega üsna rahul. Põhiline põhjendus on, et peaasi, et poleks enam sõda. 1990ndad on inimestel hästi meeles, kui verepulmi korraldati otse Dušanbes kesklinnas. Mõnes mõttes meenutab selline suhtumine mulle hulga rohkem tuttavat Venemaad, kus on ju ka üldine suhtumine Putini valitsemisesse: olgu mis on, aga peaasi, et ei tuleks tagasi 1990ndate kaost.

Poolepäevase Dušanbes viibimise peamine üllatav mulje on see, kui kallis on sellel vaesel maal internet. Üürisime täiesti kesklinnas korteri (100-ruudune heas korras korter eliitmajas maksab 50 dollarit öö. Dušanbes pole kerge leida viisakat elamist). Tahtsime kindlasti sellist, kus oleks ka wi-fi. Leidsime, et internet maksab 10 dollarit päev!! Eestis saab sama hinnaga sisuliselt kuuks ajaks koju interneti.

Minu väga nõutu näo peale seletas kortereid üüriva firma esindaja, et «meil ongi siin internet kallis, sest meil endal ei ole internetti, see tuleb kõik Hiina kaudu».

Kui nüüd midagi positiivset leida, siis viisa saamine on võrreldes mu eelmise reisiga siia 2008 aastal ning võrreldes teiste -stanidega tehtud imelihtsaks. Seda saab teha interneti (!) teel ning see võtab aega ainult ühe päeva. Maksab viisa, tõsi küll, 50 dollarit. (Kui tahad Pamiiridesse minna, siis lausa 70 dollarit.)

Ehk on see põhjus, miks ÜRO Travel Barometer'i andmetel oli Tadžikistan kõige kiiremini kasvav turismi sihtpunkt maailmas Paraguay järel. (Kolmas on Jaapan, neljas üliväike, 1109 elanikuga Okeaania saareriik Niue ja viies Island.)

Ülemisel fotol on Tadžikistanile iseloomulik, mägine vaade Dušanbe lähedalt. Isegi Dušanbe asub üle 800 meetri kõrgusel merepinnast.

Teisel fotol on kodune, rukkililledega tass Dušanbe kohvikust.

Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

Foto:

FOTO: Jaanus Piirsalu

Jaanus Piirsalu Kesk-Aasia blogi

Konfliktid vee pärast on maailmas kasvav probleem ning Kesk-Aasia vabariigid kujutavad endast tulevikumurede jaoks head näidet. Reisi ajal peab Jaanus Piirsalu koos fotograaf Raigo Pajulaga blogi, milles nad jutustavad kolme vabariigi igapäevaelust.

Kindlasti on paljudele Eestis huvitav teada, mis on saanud elust nendes riikides, sest me kuulusime 50 aastat koos Nõukogude Liitu, kuigi meil oli väga vähe ühist. 

Jaanus Piirsalu ootab meilile jaanus.piirsalu@gmail.com igasugust informatsiooni Kesk-Aasias elavatest ja seal elanud eestlastest või Eestiga seotud inimestest, Eestiga ja Eesti inimestega kuidagigi seotud kohtadest Kesk-Aasias ning Eesti elanike huvitavaid mälestusi Kesk-Aasiast Nõukogude ajast või ka hilisemast.

Blogi täieneb jooksvalt. 

Jaanus Piirsalu ja Raigo Pajula sõit toimub koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.   

FOTO: MTÜ Mondo

Tagasi üles