Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et Jüri Mõisa tahtmine erakonnast, kes Venemaaga suhteid parandaks, on ohtlik.
Mihkelson: Mõis tahab Eestile võimatut
6. oktoober 2008, 14:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi ise poliitikuna kätt proovinud Jüri Mõis arvab täna, et Eesti peaks muutma oma välispoliitikat Venemaa suunal Soomega sarnasemaks ning püüdma idanaabriga hästi läbi saada. Õigupoolest pole ta ainus Venemaaga äri ajav ettevõtja, kes sellise mõttega on hiljuti lagedale tulnud.
Sellise hoiaku tõuketeguritest võib täiesti aru saada. Kes ei tahaks, et naabritega oleks suhted korras ning äri õitseks. Eestis pole minu teada ühtegi tõsist erakonda, kelle eesmärgiks poleks heanaaberlikkuse taotlemist kõigi lähiriikidega, sealhulgas Venemaaga.
Küsimus on pigem selles, mida heanaaberlikkuse või normaalsete suhete all silmas peetakse. Kas selleks on eeskätt erahuvi, mis tunnistab vaid kitsaste eesmärkide saavutamist? Või tähendab see eeskätt rahvuslikku huvi, mille sisuks on kõige muu hulgas ka riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine?
Riikidevaheliste heanaaberlike suhete aluseks on eeskätt mõlemapoolne tahe neid suhteid vastastikku kasutoovalt edendada. Loomulikult võib ka lähtuda vasallriigi staatusest, kus üks pool dikteerib teisele kõik suhete reeglid. Ma ei usu, et seda viimast Mõis ja Vähi sooviksid.
Soome ja teiste Põhjamaade eeskätt ajalooline taustsüsteem on sedavõrd erinev, et ehitada lootus pelgale finlandiseerumismudelile täna ei tööta. Selleks peaks Eesti astuma välja NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Ja see ei tähenda mingil viisil paralleeli Soomega.
Mõis ning temaga sarnaselt ohtlikke illusioone rajavad ettevõtjad võiksid kasvõi korrakski meenutada, et Venemaa tänase peaministri Vladimir Putini jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Eesti taasiseseisvumine on seeläbi katastroof, mitte vastupidi.
See on kahjuks see pinnas, millele on tänane Venemaa eliit rajanud oma suhted naabritega. Eriti siis nendega, kes vähem kui paarkümmend aastat tagasi kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu. See on esmane ja peamine põhjus, miks Eesti-Vene suhted on viimastel aastatel jahenenud.
Veelkord, riikidevahelisi suhteid ei muudeta valimisprogrammidega ega ka üksikute poliitikute tegevusega. Liiati siis veel suhteid Venemaaga. Mida on andnud Eestile Savisaare leping Putiniga?
Millal ükskord saadakse aru, et pole olemas mingit võlukepikest läbimurrete saavutamiseks Eesti-Vene suhetes. Me peame olema lihtsalt kannatlikud üle elama suhete madalseisu ilma enda riigi ja rahva julgeolekut ohtu seadmata. Ja ikkagi, see võib tunduda unistusena, kuid ma olen veendunud, et ka Venemaa pääseb ükskord autoritaarsuse ning naabriviha nõiaringist.