Pettunud põgenikud naasevad Euroopast kodumaale

Restoranipidaja Sadok. Pettumine Euroopas tõi ta kaheksa Hispaanias elatud aasta järel tagasi kodumaale Tuneesiasse.

FOTO: Thea Karin

Euroopa maine unistuste maana püsis kaua. Siia saabumiseks tasus eluga riskida ja maksta inimsmugeldajatele suuri summasid. Unistus kustus aga Põhja-Kreeka mudastel põldudel, Berliini konteinerlinnakutes ja Austria spordihallides.

Tekkinud on uus trend – põgenikud riskivad uuesti eluga, et pöörduda tagasi sinna, kust nad tulid. Näiteks Saksamaa ja Tuneesia on sõlminud kokkuleppe saata kiiresti tagasi asüülitaotlejad, kelle taotlus on Saksamaal tagasi lükatud. Kodumaale on naasmas ka need, kes varjupaika ei taotlenud.

Tuneeslane Habib ElBey on elanud mitu aastat Prantsusmaal ja Hispaanias. Nüüd kodumaale naasnuna ütleb ta, et sellel pole enam mõtet. Põhjuseks on kriis Euroopas ja muutunud suhtumine neisse, kes nagu kuuluks islamimaailma.

Ta on veendunud, et kui nii edasi läheb, siis olukord Euroopas aina halveneb. Oma vähese rahaga on ta kodulinnas Douzis püsti pannud autopesula. Ettevõte on edukas – ei leidu tundigi, kus pesula kaks boksi tühjana seisaksid.

«Kui sul pole Euroopas tööd ega raha, siis sa ei söö. Kui Tuneesias pole raha, siis ikka sööd.»

Jacques Gehant, kes on pärit Prantsusmaalt, kuid kelle teiseks kodumaaks on juba üle kümne aasta Tuneesia, räägib, et tagasisaabujaid on palju. Nad tulevad tagasi purunenud unistuste ja vähese rahaga.

Kodumaale naasmine käib kiirelt ilma suure paberikraamita. «Kui sul pole Euroopas tööd ega raha, siis sa ei söö. Kui Tuneesias pole raha, siis ikka sööd,» lisab Habib.

Sadok, kelle skeptilisus Euroopa suhtes tõi pärast kaheksat Hispaanias elatud aastat tagasi Tuneesiasse oma suure perekonna juurde, hakkaski kodumaal tegelema toiduga.

Ühes oaasis datlipuude all peab suurest ElBey suguvõsast pärit Sadok oma restorani. Seal on palmipuust valmistatud kerge mööbel ja vaipadega sisustatud beduiinitelgid. Araabiapäraste kahhelkividega kaunistatud liivaahjus valmib külastajate silme all traditsiooniliselt savipottides juurvili ja lambaliha.

Peakokk on tagasi tulnud Saksamaalt ja näitab uudishimulikele, kuidas savipotte seal valminud roogadega avatakse. Turiste, kes pärast seal toimunud rünnakuid veel julgeb Tuneesiasse tulla, on jäänud vähemaks ning restoran on õhtuti täis kohalikke.

Kui araabia maade külalisi on rohkem kui 20, annab Sadok tööd ka kohalikule folkloorigrupile. Mitte midagi ei tõmba teda enam Euroopasse, ütleb heledat lõunaristidega kaunistatud beduiinikostüümi kandev Sadok, ristab oma suurte sõrmustega ehitud käed ja võlub turbani all näole rahuliku naeratuse.

Sama lihtne, kui tundub tagasipöördumine Tuneesiasse, pole see aga igal pool. Praegu maksavad põgenikud jälle inimsmugeldajatele, kuid nüüd selleks, et saada tagasi Türki. Sealt suunduvad süürlased tagasi kodumaale, ületades Türgi-Süüria piiri Evrose jõe juures.

Tänavu jaanuarist augustini esitas taotluse lahkuda Berliinist tagasi kodumaale 2133 põgenikku. Põgenikeameti andmetel saadi enamik taotlusi Iraagi, Afganistani, Iraani, Kosovo ja Albaania päritolu isikutelt. Tagasipöördumise põhjuseks olid liiga suured ootused Saksamaa suhtes.

Seaduslikult tagasi kodumaale jõudmiseks tuleb läbida bürokraatlik ja aeganõudev tee. Keeruline on hakkama saada tegevusetuse ja teadmatusega tuleviku suhtes. Vaja on suurendada ametnike arvu, kes tegelevad tagasipöördujatega.

Samast ElBey suguvõsast pärit Sadok ja Habib euroopalikes riietes. Mõlemad naasid pärast aastaid Euroopas kodumaale Tuneesiasse.

FOTO: Thea Karin

Austriasse saabunud, kuid vabatahtlikult tagasi kodumaale naasta soovivatele põgenikele maksab Austria Inimõiguste Ühendus toetust, mis jääb 50 ja 370 euro vahele. Täpne summa sõltub finantsolukorrast ja Austrias viibitud ajast.

Tagasipöördujate seas on ka neid, kes lootsid Euroopas eest leida veel parema elu, kuigi nad teenisid Iraanis 1300 eurot kuus, neil oli oma maja ja äri. Usuti, et Euroopas on elu veelgi parem. Sellised põgenikud on asunud pettununa koduteele, jättes asüülitaotluse siiski ametnike kätte.

Euroopa Liit ei ole loonud endast realistlikku pilti, arvavad praegu paljud poliitikud. «Me loome pettumust,» ütles ka Rootsi ajakirjanik Bengt Lindroth, kes osales augustis Paides toimunud arvamusfestivalil Põhjamaade Nõukogu Eesti esinduse korraldatud vestlusringis.

«Nad tulevad suurte ootustega oma tuleviku ja elukorralduse suhtes ning pettuvad. Stockholmi ja Malmö eeslinnades toimuvad rahutused. Mitte et nad korraldaksid uut revolutsiooni. Meil on igav, vastavad nad,» selgitas Lindroth.

Pettumust põhjustab ka kliima. Inimesed ei harju Rootsi tavadega ega oska olla üksi. Sellega on põhjamaa inimene pidanud pimedas ja külmas kliimas kohanema.

«Mida teevad tüdrukud ja poisid Afganistanist, Pakistanist, kes on harjunud pidevalt suhtlema,» küsis Lindroth, kelle sõnul nad pettuvad, jäävad tegevuseta ning teadmatusse.

Mis aga saab põgenikest edasi kodumaal? Euroopa ametiasutused vastutavad kuni äralennuni ning esimestel päevadel tehakse paar telefonikõnet. Osas riikides makstakse naasjatele toetust, kuid raha ammendub kiiresti. Tagasipöördujate arv aga kasvab. Milliseks kujuneb nende tulevik, ei tea keegi.

Tagasi üles