Kuidas korraldati märtsikuus Brüsseli terrorirünnakute järel enam kui 300 vigastatule meditsiiniabi, millised probleemid kriisiohjamisel ilmnesid ja kas tapatalguid saanuks ära hoida, selle üle arutles Tallinnas toimunud sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsil Belgia meditsiiniteenistuse ülem, kindralmajor Pierre Neirinckx.
Varem Brüsseli sõjaväehaiglat juhtinud erakorralise meditsiini arst, kolonelleitnant Pierre Neirinckx tuletas meelde märtsikuu teisipäevahommikut, kui enesetaputerroristide rünnakutes hukkus 32 ja sai vigastada üle 300 inimese. Kõigepealt kaks järjestikust plahvatust Zaventemi lennujaamas, seejärel kärgatus Maelbeeki metroojaama juures. Korraga oli tekkinud kriisiolukord ja reageerida tuli välkkiirelt.
«Siin ei olnud aega koosolekut kokku kutsuda ja pikalt mõtlema hakata, vaid tegutseda tuli kohe,» rõhutas arst.
Sündmuskohtadele sõitsid kiirabiekipaažid ja sõjaväekiirabi, kes hakkasid traumatriaaži alusel vigastatuid kategoriseerima. Mida lähemal kannatanu plahvatuskohale asus, seda rängemad olid ka tema vigastused. Teiste seas tuli aidata ulatuslike põletushaavadega inimesi, veelgi raskematel juhtudel olid ohvri kehasse tunginud metallikillud ja muud isevalmistatud pommides kasutatud materjalid.
Esmajärjekorras pidi kindlaks tegema, milline on lähedalasuvate haiglate vastuvõtuvõimekus ja kuidas kannatanuid haiglate vahel ära jagada. Neirinckx'i sõnul esines korraldamise käigus ka kommunikatsiooniprobleeme, sest kasutuses oli vaid üks ülekandejaam. See on üks murekoht, millega tuleb mehe kinnitusel tegeleda.
Niigi äreva olukorra muutis veelgi keerukamaks teadmine, et üks terroristidest on parajasti jooksus (kaks terroristi õhkisid end - toim). Lahendada tuli tol hetkel kõige olulisem küsimus: kuidas kannatanuid enam mitte suuremasse ohtu seada.
Meditsiinipunkti ülesseadmist lennujaama peeti liialt riskantseks. Sel põhjusel otsustati kasutada n-ö hädaabihaiglat, lennujaamast mitte väga kaugel asuvat Brüsseli sõjaväehaiglat. Sinna toimetati päeva jooksul rohkem kui 300 vigastatust umbes kolmandik. Ülejäänud patsiendid jagunesid kümnekonna haigla vahel.
Brüsseli sõjaväehaiglal on olemas kõik võimalused ravimaks põletushaavadega patsiente, kuid puuduvad võimalused näiteks neurokirurgilist sekkumist vajavate patsientide aitamisel.
Neirinckx'i sõnul oli sõjaväehaigla personal pärast Pariisi terrorirünnakuid läbinud ka õppuse, mille käigus tekitati sarnane rünnakuolukord. Teisisõnu oli personal äsja harjutanud, kuidas käituda olukorras, kus haiglal tuleb korraga kümneid patsiente vastu võtta. «Mulle veel öeldi toona, et sellise õppuse korraldamine on paranoiline, aga nagu selgus, oli seda vaja,» märkis ta.
Haiglal oli ka piisavalt ressurssi, et saata oma meeskonnad sündmuskohale. «Meil vedas selles mõttes, et just oli toimumas meeskondade vahetus ehk plahvatuste ajal oli korraga kohal topelt tööjõud,» ütles Neirinckx.
Selliste katastroofide puhul on tema sõnul väga oluline sõjaväeline roll ja sõdurite hea ettevalmistus just selliste kriisisituatsioonidega toimetulekuks. Ka tol märtsipäeval päästsid metroojaamas patrullinud sõdurid paljude inimeste elusid.
Neirinckx leidis, et tsiviilmeditsiini võiks oluliselt rohkem siduda sõjameditsiiniga. «Loodan, et tulevikus võetakse meie mõtteviisi ja strateegiaid rohkem kuulda ja kasutusse.»
Ta arutles ka selle üle, miks sellised terrorirünnakud üldse toimuvad. «Mitte kellestki tehakse terrori kontekstis džihaadi mõttes kangelased. Teame, et Iraagis ja Süürias toimub sõjategevus ja me peame endale teadvustama, et see mõjutab ka meid,» rääkis ta, pidades ennekõike silmas Belgia kodanikke, kes on läinud võitlema Iraaki või Süüriasse ja seejärel naasnud.
Islamiriigi võitlejad on valgunud ka teistesse Euroopa riikidesse, kuid enim välisvõitlejaid on tagasi tulnud just Belgiasse. Needsamad islamistid kuuluvad isoleeritud rühmitustesse, mille kohta puudus riigil varem täielik ülevaade.
«Tagantjärele tuleb tunnistada, et me ei suutnud neid rühmitusi tuvastada. Iseenesest ei ole ju tegemist uue probleemiga ja me oleksime pidanud tähelepanelikumad olema,» tõdes Neirinckx, kes usub, et 32 tsiviilisiku elu nõudnud rünnakud saanuks ära hoida.
«Teadsime, et terrorirühmituste ja terroristide tegutsemine on muutumas ja nende tegevused üha rohkem läbi mõeldumad. Rünnakud toimuvad samaaegselt erinevates kohtades ja üha rohkem kasutatakse isevalmistatud lõhkeseadmeid,» rääkis ta terrorirünnakute uutest «trendidest».
Kõigile oli ka teada, et äärmuslased on Belgias varemgi rünnakuid korraldanud ja riik oli saanud enne märtsi tapatalguid teatud signaale, et midagi võib juhtuda. Ometi tulid 22. märtsil Belgia pealinnas aset leidnud terrorirünnakud paljudele suure üllatusena.
Rünnakute tagajärjel astuti aga mitmeid samme turvalisuse tagamiseks. Muu hulgas pandi riiklikul tasandil kokku andmebaas nendest välisvõitlejatest, kes on riiki naasnud.
Kas Eesti on terrorirünnakuteks valmis? Vastab sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülem, major Ahti Varblane.
Terrorirünnakuteks ei saa kunagi olla lõplikult valmis, kuid Eesti on praegu oluliselt rohkem valmis kui näiteks kümme aastat tagasi. Meil ei ole õnneks viimastel aastatel suuri katastroofe olnud ja me saa loota oma kogemustele, vaid peame õppima ikkagi teiste kogemusest.
Nii nagu Pierre Neirinckx välja tõi, siis on igasuguste kriisiolukordade puhul kõige olulisem treening ja väljaõpe. Olen nõus, et sõja- ja tsiviilmeditsiin peaksid olema rohkem omavahel seotud. Kaitseväe õppeasutused õpetavad arstiteaduskonna üliõpilastele ja tervishoiukõrgkooli õpilastele katastroofimeditsiini, mis on väga positiivne, kuid mitte piisav. Kuid algus on tehtud ja seeme külvatud. Nüüd tuleb mõelda, kuidas edasi.
Me saame kogu paanikat ja kaost vähendada, kui meil on hädaolukordadeks treenitud inimesed. Ei saa öelda, et me pole üldse valmis - juba on tehtud teatuid treeninguid, õppusi ja plaane, kuid kindlasti on, mida arendada.
Treenimist kriisiolukordadeks ei vaja mitte ainult meditsiinipersonal, vaid tegelikult iga inimene. Neirinckx rääkis sõduritest, kes inimeste elusid päästsid. Meie ajateenijad läbivad samuti esmaabikoolituse, kuid alati saab rohkem ja paremini.