Otse Brüsselist: Parts lubab IRLis jätkata

Juhan Parts

FOTO: Liis Treimann

Mõnede Juhan Partsile pöialt hoidnud ja Brüsseli asjaajamises vilunud allikate hinnangul esines ta tänasel europarlamendi kuulamisel silmapaistvalt hästi. Enesekindla ja rahulikuna paistis Parts ka vahetult pärast europarlamendi Rue de Trèvesi majast väljumist – ikka veel sissepääsu lubav silt «VISITEUR» (e.k külaline, toim) pintsakul – Postimehele intervjuud andes.

- Kuivõrd te selle kuulamise jaoks ette valmistusite? On see üldse võimalik?

Ma lugesin Tobiase «Joonase lähetamise» faabulat, et otsida paralleele. Mingid elemendid võib ju leida…

Aga oma sisemise otsuse tegin ma ju poolteist aastat tagasi – enne seda, kui andsin nõusoleku meie rahandusministrile ja riigikontrolörile, viisin end ikkagi enam-vähem kurssi, et kas see asi võiks mulle huvi pakkuda või mitte. Ja sellest on möödunud poolteist aastat. Eks ma olen end püüdnud sügavuti sisse süüa suurtesse ja laiadesse küsimustesse, mis võivad selles töös ette tulla.

- Kuivõrd oli teil ette teada infot n-ö poliitiliste küsimuste kohta, mis võivad europarlamendis üles kerkida? Teil on ju teie ministriminevikud jne.

Brüsselisse tuli küll mingeid täiesti kummalisi kaebekirju Eestist jne, aga ükski n-ö poliitiline küsimus ei tekita minus ebakindlust, sest ma tean, et olen teinud parimaid otsuseid, mida on saanud teha neil hetkedel Eesti riigi huvides. Kõigil neil otsustel on oma väga pikk lugu ja kontekst, omad valikud. Kui neid tead, siis on ükskõik milline jorin vaid tuul väljal.

See ei tähenda, et mitmeid neist otsustest ei tulekski vaadata kriitilise pilguga. Täna küsiti mult näiteks selle kohta, et ma olin kunagi neli aastat Eesti Erastamisagentuuri nõukogu liige, see oli 20 aastat tagasi, et kas sealt ei ole huvide konflikti? Milline küsimus!

Kõige kurvem, mis on mind selle protsessi puhul imestama pannud – ja võib-olla veel nädal ja ma saan rääkida veel avatumalt – me ei saa lubada Eesti avalikus ruumis samasugust infopropagandat, mida me räägime suurtes Euroopa riikides. Kus vale on lihtsamini omaksvõetav kui tõde. See on kummaline.

Väga hea, et küsiti Estonian Airi ja veel mõningaid siseriiklikke asju, mulle ei valmista need raskusi, sest ma tean, et need otsused olid tegemise hetkel parimad valikud, rääkimata mitmetest asjadest, mille kohta räägitakse, et nad on kõrge riskiastmega, ka neid riske tuleb hinnata adekvaatselt. Kõige lihtsam on mitte midagi teha.

- Te mainisite n-ö kaebekirju Eestist. Kes neid saatis, millest need rääkisid?

Oli ühe seltskonna kiri, mis saadeti vist poolele Euroopale. Miks ma peaksin õukonnanarridele reklaami tegema? Nad on väiksed inimesed.

- Millised küsimused olid täna kõige ootamatud? Kas tekkis hetki, kus oli võib-olla raske ennast talitseda?

Selliseid hetki ei olnud, aga kui sulle loetakse küsimusi ette erinevatest poliitilistest erakondadest, kes ei ole veel sinu kohta otsustanud, ning kokku tuleb 16 küsimust korraga ja siis sa pead hakkama neile vastama, siis on päris keeruline.

Küsimused algasid meie rahvuskaaslastest narride küsimustega ja lõppesid väga tõsiste küsimustega, mis puudutasid seda institutsiooni (Euroopa Kontrollikoda, toim) ja tänast Euroopat. Ma ise võtsin seda kui avalikku foorumit, kus saaks tutvustada, millisena ma kavatsen sellesse kollegiaalsesse otsustusorganisse tööle minna. Ees ootavad mind ju 27 kolleegi ja seal tuleb sisulist tööd teha – ega ma sinna puhkama ei lähe.

Tuleb ju tutvustada, kes sa oled. Vaevalt mind siin eriti palju teatakse, ainult paberite järgi. Ma kasutasin seda võimalust.

- Nüüd peate te astuma IRList välja?

Ei, ei pea. Erakondlik kuuluvus ei ole keelatud, küll aga ei tohi ma olla selle juhtorganites.

Tagasi üles