Kõige kurvem, mis on mind selle protsessi puhul imestama pannud – ja võib-olla veel nädal ja ma saan rääkida veel avatumalt – me ei saa lubada Eesti avalikus ruumis samasugust infopropagandat, mida me räägime suurtes Euroopa riikides. Kus vale on lihtsamini omaksvõetav kui tõde. See on kummaline.
Väga hea, et küsiti Estonian Airi ja veel mõningaid siseriiklikke asju, mulle ei valmista need raskusi, sest ma tean, et need otsused olid tegemise hetkel parimad valikud, rääkimata mitmetest asjadest, mille kohta räägitakse, et nad on kõrge riskiastmega, ka neid riske tuleb hinnata adekvaatselt. Kõige lihtsam on mitte midagi teha.
- Te mainisite n-ö kaebekirju Eestist. Kes neid saatis, millest need rääkisid?
Oli ühe seltskonna kiri, mis saadeti vist poolele Euroopale. Miks ma peaksin õukonnanarridele reklaami tegema? Nad on väiksed inimesed.
- Millised küsimused olid täna kõige ootamatud? Kas tekkis hetki, kus oli võib-olla raske ennast talitseda?
Selliseid hetki ei olnud, aga kui sulle loetakse küsimusi ette erinevatest poliitilistest erakondadest, kes ei ole veel sinu kohta otsustanud, ning kokku tuleb 16 küsimust korraga ja siis sa pead hakkama neile vastama, siis on päris keeruline.
Küsimused algasid meie rahvuskaaslastest narride küsimustega ja lõppesid väga tõsiste küsimustega, mis puudutasid seda institutsiooni (Euroopa Kontrollikoda, toim) ja tänast Euroopat. Ma ise võtsin seda kui avalikku foorumit, kus saaks tutvustada, millisena ma kavatsen sellesse kollegiaalsesse otsustusorganisse tööle minna. Ees ootavad mind ju 27 kolleegi ja seal tuleb sisulist tööd teha – ega ma sinna puhkama ei lähe.
Tuleb ju tutvustada, kes sa oled. Vaevalt mind siin eriti palju teatakse, ainult paberite järgi. Ma kasutasin seda võimalust.
- Nüüd peate te astuma IRList välja?
Ei, ei pea. Erakondlik kuuluvus ei ole keelatud, küll aga ei tohi ma olla selle juhtorganites.