Ma sündisin 1917 ehk pika elu kirkaim hetk

Foto: Erakogu foto aastast 1925 / ekraanitõmmis

Soomes elab 588 inimest, kes on sündinud samal aastal kui Soome Vabariik ehk 1917. Helsingin Sanomat portreteeris neist neljateistkümmet: pildis ja sõnades.

Millised on nende kirkamad mälestused sajandi pikkusest elust? Auväärsete meenutajate nimele klikkides on näha fotograaf Kaisa Rautaheimo tehtud portreed.

Esteri Hellsten (22. aprill 1917): "Ühel päeval tajusin, et ma ei ole kunagi käinud Afrikas ja järgmisel broneerisin lennupileti Mombasasse. Alati peab kogema midagi uut!"

Arvi Hämäläinen (16. jaanuar 1917): "Mu elus on olnud palju rikkaid naisi, keda olen soovinud teha õnnelikuks ja loodan, et olen seda ka suutnud. Õmblesin ju neile aastaid nii kostüüme kui ka pikki tualette."

Lydia Haaksalo (19. juuli 1917) mäletab, et hetkel, mil üle Viiburi kõlas esimene Talvesõja algust kuulutav sireen, seisis tema Viiburi medkooli koridoris: "Olin küll alles esimesel kursusel, kui tollest hetkest algas mu medõe karjäär."

Oiva Hänninen (20. oktoober 1917) peab kirkaimaks oma abikaasa kirjeldust päevast, mil mees läks rindele: "Abikaasa ja kahekuune tütar  jäid koduõuele seisma. Ma ei vaadanud tagasi. Talvesõda oli alanud!"

Hilkka Wakonen (28. veebruar 1917) oli just laulatatud, kui tema vastne abikaasa sai käsu Talvesõtta minna. Abikaasad kirjutasid teineteisele iga päev ja kui nad pärast sõda jälle kohtusid, otsustati kogu see pappkastitäis kirju ühel südaööl ära põletaada "Me ei tahtnud, et keegi eales seda igatsusvalu lugema peaks."

Heimo Huju (18. juuni 1917) on veendunud, et elatud sajand on olnud õnnelik, kuid kõigile on antud oma aeg. "Hauaplats abikaasa kõrval on mul juba valmis, tahtsin võidelda veel sedavõrd, et hauakivile saab kirjutada kaks korda seitseteist."

Meeri Kihlman (14. märts 1917) avaldab oma pikaealisuse saladuse: "Olen alati olnud selline rõõmurullike ja armastanud väga piima, võid ja koort."  

Originaalloo ja fotograaf Kaisa Rautaheimo portreed leiad siit.