Saada vihje

Välismaal elanud soomlaste kojutulek: oli tunne, et ainus võimalus on minna uuesti ära! (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennujaam.
Lennujaam. Foto: www.flickr.com

Kultuurišokk ei küsi vanust, rahvust ega kodumaad. See lihtsalt tabab sind, kui oled mingi aja välismaal elanud ning siis kodumaale naased. Ebamugavustunnet halvendab aga see, et tagasitulija kogemused ei huvita kedagi.

Just selliseid mõtteid mõlgutavad Helsingin Sanomates Soome kui kodumaale tagasitulijad – 25-aastane Katariina ja 47-aastane Kirsi. Miks nad nii mõtlevad ja millised on nende soovitused?

Katariina Huuselaa oli vahetusõpilasena viis kuud Hongkongis. Kui lennuk Soomes maandus, hakkas naisel halb. 25-aastane naine tundis lihtsalt, et kojutulek on raskem kui tundmatusse riiki minek seda oli. Otsest koduigatsust tal eemal olles ei tekkinud. Olgugi, et veel mõni nädal varem tundis ta end halvasti ka Hongkongis, sest ühiselamus pidi tuba jagama, kaasõpilaste keeleoskus oli konarlik ja lääne inimest vahiti tänaval nii, et teinekord tehti piltigi.  

Vastupidine kultuurišokk, ehk see, mida koged koju jõudes, on tuttav paljudele, kes välisriigis elanud. Aasias elades jõudis Katariina peaaegu unustada, mil moel soomlased kõnelevad ja omavahel suhtlevad.

«Hongkongis pole kõik tingimata ekstroverdid, kuid inimestega suhtlemine on palju lihtsam. Soomes võidakse sind aga sedasi suheldes külahulluks pidada.»

Kõige keerulisem on naise sõnul aga arusaam, kui raske on taolistest tundmustest kõnelda. Olgugi, et Soome sõprade nägemine on tore ja nendega koos on hea olla.

«Inimesed unustavad kergesti, et oled eemal olnud. Kui oled jälle olemas, siis läheb elu justkui samast kohast edasi ja ongi kogu lugu. Püüdsin kramplikult olla rõõmsas meeleolus, ehkki päriselt ma end nii ei tundnud. Olin vahetuskoolis kogenud ja näinud nii palju, saanud uusi sõpru. Soome jõudes oli tunne, nagu seda kõike polekski kunagi olnud.»

Katariina mõtted:

  • Koju tagasi tasub tulla kõige valgemal aastaajal. 
  • Kultuurišokk ja ebamugavus lähevad üle, ehkki kodumaaga uuesti harjumine võib kesta paarist päevast mitme kuuni.
  • Oma välismaa-kogemustest ei olegi nii lihtne kodustele rääkida.

47-aastane Kirsi Nystén, kes elas neli aastat koos perega Ameerikas ja Jaapanis, tuli Soome tagasi 2009. aastal. Selgemini on naisel meeles kaamos ja mõistmine, et «endise elu muljed» ei huvita kedagi.

«Imestasime mehega, et kas ütlesime midagi valesti. Õige pea tajusime, et välismaast rääkimine ei olnudki mitte tore, vaid kurnav. Siis soovitasime ka lastel sel teemal pigem vaikida.»

Ka Katariinal tekkisid tülid: «Alguses rääkisin ausalt, et Soomes on halb olla. Üks parimaid sõpru tundis end seepeale lausa solvatuna ja imestas, et miks ma ei rõõmusta.»

Psühholoogia emeriitprofessor Markku Ojaneni sõnul on koju tagasitulek samasugune elumuutus nagu kodunt lahkumine.

Kohanemine vajab aega

Professori sõnul on naasmine seda ahistavam, mida paremini on välismaal võõra kultuuris kohanetud. Mida enam oled eemal olles sõlminud olulisi inimsuhteid, seda raskem on lahkuda.

Inimloomusel on kohanemisel tähtis roll: mõnedel käib see kähku, teised vajavad aega. Ja kui näiteks perekond jäi välismaale ning ees on uue töökoha leidmine, muutub olukord senisest keerukamaks. Kasvab ka erinevate stressihaiguste risk.

Igatsus jääb

Hongkongis kohanenud Katariina igatseb endiselt välismaale, kuid naasmisest tingitud pitsitus on järele andnud. Helgemaks läks naise sõnul siis, kui tudengielu rutiinid peale hakkasid.

Professor Markku Ojanen soovitabki ahistusest hoolimata argirutiinidest kinni pidada. Keerulistes olukordades ongi kõige parem keskenduda meelepärastele harrastustele ja veeta aega lähedaste seltsis.

Eraldumine ja enesesse tõmbumine seevastu halvendab olukorda. Ka ei saa kaasinimesi lõputult vältida. Tähtis on meeles pidada ka, et kõik muutused tekitavad stressi. 

«Ei ole vaja mõelda, et ma ei kuulu nüüd enam siia ja kõik on pahasti. Iga olukord laheneb.»

Kirsi soovitused: 

  • aktsepteeri elumuutus, võta seda kui elu loomulikku osa.
  • ela nii nagu kodus elatakse, võta kodused kombed omaks.
  • otsi võimaluse korral n-ö omasuguseid tagasipöördunuid.
  • lepi igatsusega – see ei kao ehk kunagi.

Vana aforism ütleb: «Kes laias ilmas on elanud, see pole kodus õieti kusagil.» Ilmselt on selles ütlemises oma tõetera.

Tagasi üles