Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

AJA PEEGEL. Iisraeli kadunud laste müsteerium

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Naised 1946. aastal lapsi magama panemas. | FOTO: General/Scanpix

Möödunud kuu alguses avalikustas Iisraeli valitsus internetis umbes 200 000 varem salastatud dokumenti, millega loodeti tuua selgus juttudesse imikute massilisest kadumisest juudi riigi algusaastatel.

«Tegemist on Iisraeli valgustkartvaima saladusega. Juudid röövisid juute riigis, mis oli loodud neile varjupaigaks,» ütles juhtumeid uurinud ajakirjanik Yael Tzadok ja lisas, et üks teda enim häirinud juhtumeid oli see, kui kadus jäljetult 40 ühest ajutisest laagrist Jeruusalemma vaktsineerimisele saadetud vastsündinut. «1950. aastatest pärit asitõendid kinnitavad, et riigiametnikud, kohtunikud, poliitikud ja haiglatöötajad olid kõik toimuvast teadlikud.»

Osa Iisraeli peresid, kelle laps oli juba imikuna surnuks kuulutatud, sai sellegipoolest postkasti tema ajateenistuse kutseid või hääletussedeleid. Paljudele ei avaldatud lapse surma põhjust ega näidatud kunagi tema surnukeha. Haudu ei leitud kunagi.

Suur osa kadunud lastest viibis mõnes haiglas ravil – haigestuti tavaliselt ebasanitaarsete tingimuste tõttu, mis valitsesid laagrites, kuhu Iisraeli sisseränduritest juudi pered majutati. New York Timesis kirjutatakse, et sellest ajast saadik tehtud kolmes uurimise tulemusel leiti, et kadumise taga ei olnud süstemaatiline lasterööv või inimkaubandus, vaid enamik neist lastest oli tõesti surnud. Juhtumitega seotud pered valitsust ei uskunud.

Jeemenist Iisraeli saabunud juudid moodustasid sisserändajatest riigi algusaastatel suurima osa ning seetõttu saidki kadunud ühisnimetuse Jeemeni lapsed. Väljakuulutatud riigi esimese 18 kuu jooksul saabus Jeemenist Iisraeli umbes 50 000 inimest. Palju asustati juute ümber ka Iraagist, Marokost, Tuneesiast ja Balkani maadest, vahendab Al Jazeera.

Iisraeli juudid võib jagada kaheks rühmaks: Mizrahi juudid pärinevad Põhja-Aafrikast ja Kesk-Aasiast ning neile vastanduvad tihti ennast paremaks pidavad, Euroopast pärit Ashkenazimi juudid. Mizrahimid, kes moodustavad umbes poole Iisraeli juutidest, arvavad, et nende väikelapsed anti Iisraeli ja välismaistele rikastele Ashkenazimi juudi peredele.

Paljud Mizrahi juudid oma lapse surmatunnistust ei saanudki, teised väidavad, et haiglatöötajad võtsid neil käest terved imikud, keda kunagi tagasi ei toodud. Kuulujuttudele andis hoogu 2001. aastal tehtud otsus, et kõik nende juhtumitega seotud dokumendid salastatakse 70 aastaks.

52-aastane Jeruusalemmas kindlustusagendina töötav Avner Tzuri aga valitsuse seletustega ei lepi, vahendab New York Times. Tema õde Malka viidi ühel 1953. aasta juulikuu päeval Haifas asuvasse haiglasse. Järgmiseks päevaks oli ta surnuks kuulutatud ja väidetavalt juba ka maha maetud.

Läinud aasta suvel määras Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu prominentse valitsusliikme Tzachi Hanegbi dokumente üle vaatama, et otsustada, kas neid on põhjust saladuses hoida või mitte. Hanegbi dokumentide avalikustamiseks takistusi ei näinud. Novembris teatas valitsus, et 2001. aastal tehtud otsus tühistatakse ja dokumendid avaldatakse.

Avalikustatud dokumentide hulka kuuluvad laste isikuandmed: haiglaravikaardid, matmistunnistused, politseiraportid ja vanemate ütlused. Tol ajal ametlikult adopteeritud laste andmed jäeti avaldamata. Enamik neist dokumentidest pidi olema salastatud kuni 2071. aastani, vahendab Al Jazeera.

Arhiivide avaldamine tõi aga paljudele Iisraeli kodanikele hoopis ängi ja meeleheidet.

Tzuri vanemad olid saabunud Iisraeli Iraanist 1950ndate alguses. Alguses elasid nad Haifa lähedal ajutises majutuskeskuses. 1953. aasta juulis leidis Tzuri ema oma 14 kuu vanuse tütre teadvusetult lamamas. Laps oli kogemata õli joonud, vahendab New York Times 1997. aastal avaldatud raportit õnnetusest.

Kohalikust kliinikust toimetati laps ja ema edasi Haifa haiglasse. Tzuri emal ööseks haiglasse jääda ei lubatud. Kui ta sinna järgmisel hommikul tagasi läks, teatasid arstid, et tema tütar Malka on surnud. Surnukeha talle ei näidatud, matmise eest lubati ise hoolt kanda. Tzuri ema tollases tunnistuses seisis, et tema arvates olid lapse surma tõendavad dokumendid võltsitud.

Tzuri ja tema perekond kasvasid üles teadmisega, et õde Malka oli ema haiglasse jõudmise ajaks juba maetud. Hiljem saadi matmisteenistusest ka tõend haua numbriga. Kui nad seda vaatama läksid, polnud aga hauakivi ümber matmisest jälgegi.

Selguse asemel muutsid avaldatud dokumendid Tzuri arvates olukorra veelgi segasemaks. Ühes raportitest seisab, et tema õele tehti lahkamine alles päev hiljem ning ta maeti kolm päeva pärast seda. «Kui see nii oli, siis miks mu vanematel ta surnukeha ei lubatud näha? Seepeale hakkasid häirekellad veel kõvemini lööma,» ütles Tzuri.

Kadunud laste perede nimel võitlev ühendus Amram tõdes, et tähtsaimad asitõendid on suure tõenäosusega juba ammu hävitatud. Neid ei antud üle isegi juba varem tehtud kolme uurimise käigus. Ametnikud väitsid tihti, et dokumendid on hävinud tulekahjus või üleujutuses, kirjutatakse Al Jazeeras.

Ühenduse hinnangul on esimese kahe kümnendi jooksul alates Iisraeli riigi loomisest kadunud laste arv palju suurem kui seni arvatud 1000 – ligikaudu 8000. Tunnistusi üle kuulates selgus, et osal juhtudel sundisid ametnikud peresid lastest loobuma või ei öelnud, kus haiglas lapsed viibivad, ja andsid imikud seejärel lapsendamiseks. Teised tõendid viitavad inimkaubandusele.

Jeemeni laste pered on pikka aega väitnud, et imikute kadumise tegelik põhjus oli Mizrahi juutide vastane rassiviha. Enamik tollaseid valitsusliikmeid olid Ashkenazimid. Mizrahi juute peeti aga nende araabia päritolu tõttu alamväärseks ning kardeti, et nende kaasa toodud kultuuripärand ei mõju vastloodud riigile hästi.

Värskelt avalikustatud dokumentidest ilmneb samuti, et 1950. aastatel arutati näiteks Iisraeli sõjaväes, kas Mizrahi nekrutid on alaarenenud või lihtsalt primitiivsed, ent siiski arenemisvõimelised, kirjutatakse Al Jazeeras.

Ajakirjanikust Tzadoki sõnul uskus osa ametnikke tõsimeeli, et teeb lapsele heateo. «Arvati, et Ashkenazi peredes üles kasvades on neil lastel võimalus pääseda oma vanemate taagast, saada hea haridus ja olla uue riigi jaoks korralik kodanik.»

Haifast lõunas asunud ajutise laagri lastesõimes töötanud Yehudit Durani jutustas, kuidas imikud pärast Ameerika juutide külaskäike regulaarselt kaduma hakkasid. Külalised mängisid lastega ja tõid neile mänguasju. Kui ta järgmisel päeval tööle saabus ja neid lapsi enam polnud, öeldi talle, et nad on haiglasse viidud.

Osa tollaseid meditsiinitöötajaid aga räägib hoopis midagi muud. Nende sõnul ei tulnud Mizrahi juudid tihtipeale oma lastele haiglasse järele või kui ametnikud laagreid vaatamas käisid, keeldusid mõned vanemad oma last enda omaks tunnistamast

Nii sai Gil Grunbaum juhuslikult – peaaegu 40 aastat hiljem – teada, et on tegelikult adopteeritud. Pärast kolme aastat kestnud otsinguid õnnestus tal oma Tuneesia päritolu bioloogilised vanemad üles leida, vahendab Financial Times.

Selgus, et Grunbaum ei olnudki – nagu ta seni arvas – holokausti üle elanud ja beebiriideid tootva rikka Tel Avivi abielupaari ainus laps. Arstid olid ta 1956. aastal, mõni hetk pärast sündi emalt varastanud. Immigrantidest vanematele öeldi, et poeg suri sünnitusel. Nad saadeti koju ilma surmatunnistuseta, lubamata näha lapse surnukeha ega matmispaika.

Hoolimata teistsugusest välimusest ei kahtlustanud nüüdseks 60-aastane Grunbaum kunagi, et ta pole oma vanemate bioloogiline laps. Grunbaumi päritolus hakkas kõigepealt kahtlema tema abikaasa, sest tal polnud ühtegi sünnituspilti ega sünnitunnistustki, samuti oli tema nahavärv vanemate omast palju tõmmum. Naine sai tõe teada kogemata – helistades sotsiaalametisse, kus selgus, et Grunbaum oli tõepoolest adopteeritud.

«Isegi pärast seda, kui ma adopteerimisest teada sain, üritasid sotsiaaltöötajad takistada mind oma bioloogilisi vanemaid üles leidmast,» ütles Grunbaum Al Jazeerale. Kui ta nad lõpuks leidis, oli elus vaid ema. Grunbaumi isa oli mõne aasta eest surnud. «Ta kallistas mind ja nuttis. Andsin talle pildialbumi oma kolmest lapsest. Ta oli väga üllatunud, et üks neist on blond.»

Kasuvanematele Grunbaum oma avastusest ei rääkinud. «Kartsin neilt tõde välja pressida, sest nende tervis polnud kiita. See oleks nad hävitanud.»

Üks Iisraeli Batari haigla kunagisi meditsiinitöötajaid tunnistas, et toona võisid paarid esitada lapse saamiseks haiglale vastava tellimuse. Seal sündis 1956. aastal ka Grunbaum. Batar sulges 1976. aastal uksed ja väidetavalt hävisid kõik dokumendid tules või läksid lihtsalt kaduma, vahendab Al Jazeera.

Dokumentide avalikustamise eest seisnud ministri Hanegbi arvates peaks järgmine samm olema DNA andmebaasi loomine, mida saaksid kasutada inimesed, kes kahtlustavad, et nad on  ebaseaduslikult adopteeriti. Hanegbi on seni ainus valitsusametnik, kes on avalikult tunnistanud, et Jeemeni lapsi vanemate nõusolekuta lapsendada anti.

Tagasi üles