Stanfordi poliitikaajakiri: Ilves on ainulaadne poliitik

Toomas Hendrik Ilves.

FOTO: Carlo Allegri/Reuters/Scanpix

USA ajakiri Stanford Political Journal intervjueeris endist Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest. Jaanuaris asus Ilves külalisõppejõuna tööle Stanfordi ülikooli Freeman Spogli nimelises Rahvusvaheliste Suhete Instituudis.

Usutluse sissejuhatuses märgib Ilvest intervjueerinud Jake Dow:

Toomas Hendrik Ilves on ainulaadne poliitikategelane. Sündinud Eesti päritolu põgenike perre, kasvas üles New Jerseys, pöördus hiljem Euroopasse tagasi, et töötada Saksamaal Raadio Vaba Euroopa ajakirjanikuna. Pärast külma sõja lõppu asus ta tööle taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsuse heaks, kõigepealt suursaadikuna, siis välisministrina, edasi valiti ta Euroopa Parlamenti ja lõpuks Eesti presidendiks.

Postimees toob välja katkeid intervjuust. Täismahus usutlust endise Eesti presidendiga saab (inglise keeles) lugeda siit.

Jake Dow: Donald Trumpi poliitika eelistused on kõikunud servast serva, aga üks teema, kus on ta näidanud üles teatud järjepidevust, on Venemaa ja tahtmatus tunnistada sealset valimistesse sekkumist ja NATO kriitikat. Mis hetkel oli teie jaoks selge, et Trumpi seisukohad Euroopa julgeolekupoliitika küsimuses erinevad teistest USA poliitikutest tunduvalt?

Toomas Hendrik Ilves: Siis, kui ta teatas, et kui NATO liikmed ei maksa, ei pruugi USA ka neile appi tulla. Eesti on üks neist riikidest, kes maksab, nii et võiksime öelda, mis siis. /.../

JD: Liberalismi vastasus on üle maailma pead tõstmas. Liberaalid, kõige laiemas tähenduses, on oma argumente kaotamas alates Brexitist kuni USA ja Filipiinideni. Miks on liberalism taandumas ja mis peaks muutuma, et liberaalid suudaksid edukamalt oma väärtusi kaitsta?

THI: Esiteks tuleb märkida, et väljaspool USAd pole liberalism tingimata vasakpoolne. Kui ma ütleks, et ma olen liberaal, siis see ei ütle midagi selle kohta, kas ma olen vasak- või parempoolne, aga tähendab, et ma pean oluliseks vabasid valimisi, seaduse ülimuslikkust ja inimõiguste austamist.

Aga miks see praegu toimub? Inimesed on unustanud, mida sõda endast kujutab. Euroopa puhul loodi EL selleks, et sõdu ära hoida. 1940ndate lõpul pärast Teist maailmasõda on reaalne oht, et Saksamaa ja Prantsusmaa vaheliseed suhted hakkavad taas pingeliseks muutuma. Tegemist oli seega teadliku sammuga neid pingeid vähendada. Asi on selles, et kui keegi praegu ütleb, et Euroopa on rahuprojekt, siis ei tähenda see enam inimeste jaoks midagi. Sõjajärgses Euroopas üleskasvanutele läks aga see sõnum korda.  /.../

Tagasi üles