/nginx/o/2017/01/26/6281023t1h8507.jpg)
«Soome noored on silmini võlgades ja see on ka täiskasvanute süü,» usub noori nõustav ekspert Helsingin Sanomate intervjuus. Millised võiksid aga olla lahendused?
Ekspert: Soome noorte võlakoorem on ka täiskasvanute süü
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Essi Lindberg on 35-aastane filosoofiateaduste magister. Ta elab koos kaasaga Helsingis Kallio linnaosas. Oma igapäevatöös aitab Essi noori, kes võlgade tõttu on pankade silmis kaotanud igasuguse usalduse, rääkimata unest ja võimest unistada. Essi usub, et selliseid tagajärgi ei ole ainult noored ise põhjustanud.
Kui guugeldada võlast vabanemise võimalusi, pakutakse sageli esimesena kiirlaenu...
Essi eeskujuks oli lapsena Soome üks presidentidest – Juho Kusti Paasikivi. Vuntsidega riigimehe erilisus seisnes Essi jaoks paljuski selles, et Paasikivi portree ehtis toonast 10-margast sedelit. Essi nimelt kogus neid 1980ndatel.
Nädalane taskuraha on suurepärane leiutis, selle abil võib turvalisest piire proovida ja eksidagi, usub naine siiani.
Essi vanaisa oli talle suurema jao neist kümnestest kinkinud ja kannustas nüüd piigat raha säästma. Nii Essi koguski. Ja kui kümneseid oli juba päris paras ports, pakkus vanaisa, et nüüd on aeg luua hoiukonto.
Essi mäletab siiani, kuidas ta pangas oma sedeleid tellerile ulatades lohutamatult nutma puhkes.
«Mõistsin, et ma ei näe enam iial just neid, nii hoolega hoitud, rahatähti,» meenutab Lindberg 30 aastat hiljem.
Kuid just vanaisa oli see, kes õpetas Essile säästlikkuse kultuuri ja tervemõistuslikku suhtumist rahasse. Nüüd õpetab Lindberg sedasama praegustele noortele.
Ta on noorsoofondi «Minu majandus» projektikoordinaator. Lisaks olmeprobleemidest kõnelemisele nõustab Essi iga päev ka võlakoorma alla jäänud noori.
Täiskasvanuilegi on Essil midagi öelda.
«Tahan teadvustada, et paljude noorte võlakoorma taustal on hoopis muud tegurid kui nende oma oskamatus. Seetõttu tuleb noori nõustada ja pidevalt. Veel enne, kui lootus kaob.»
End lõhki laenanud noored on Lindbergi sõnul üha laiemalt levinud ühiskondlik probleem, mis pealinna piirkonnas võimendub.
Statistikaameti andmeil on praegu Soomes maksehäired enam kui 370 000 soomlasel ja see on kasvav trend. Suur riskigrupp on 25–34-aastased mehed.
«Noored on riskirühm, sest nad elavad toetuste ja juhutööde najal. Ent selles vanuses tuleb ju ka noor olla.»
Võta ja naudi kohe. Maksa, ja mõtle alles homme – taolisi ahvatlusi on kõik kohad täis.
«Ma ei nõustu nendega, kes noori üle oma võimete elamises süüdistavad. Ja vale on ka mõelda, et selline eluviis on vaid noortele omane või vaid nende probleem. See on kogu ühiskonna ja täiskasvanute probleem, mille eest noorem sugupõlv peab valusalt maksma.»
Täiskasvanute raiskamist soosiv elustiil jääb noortele iseseisvudes külge ja suurimad vead tehakse üldjuhul teadmatusest.
«Samas pole ka lapsevanemad enam kõiges süüdi, sest ajad on sedavõrd palju ja kiiresti muutunud, et veebiostud, järelmaksud ja agressiivsed laenupakkumised on kõik uue aja nähtused ning nende ohud paljudele seetõttu ikka veel võõrad,» nendib Lindberg.
«Kui guugeldada võlast vabanemise võimalusi, pakutakse sageli esimesena kiirlaenu...»
Nii mõnigi Lindbergi klient on tunnistanud, et võttis viimases hädas vastu kõik laenupakkumised, ent seejärel ostis endale uued riided ja läks sõpradega pidutsema.
Ent iga võlg tuleb kord tasuda. Halvimal juhul jäävad võlad üles isegi kuni 25 aastaks.
«Sellest jääb tempel kogu eluks ja noor ei pruugi väljapääsu enam iial leida.»
«Soome ühiskond suhtub maksuvõlglastesse aga iseäranis karmilt. Häbitunne lämmatab lõpuks igasuguse jõu abi otsida, ja ega kõik, kel peaks olema silmad selliseid asju näha, ei märka rahamuresid jutuks võtta. Soomes valitseb ju tugev üksi hakkama saamise mentaliteet. Ja see kooslus on tõeliselt halb.»
Lindberg loodab, et peredes räägitakse rahast ausalt, ka laste kuuldes.
«Kui vanemad suhtuvad rahasse asjalikult ja mõistlikult, võtavad samasuguse suhtumise üle ka lapsed. Raha pole ju mingi müstiline miski, vaid argine vahend ja rahakasutustehnika on omandatav.»
Lindberg pakub näite: «Võtke näiteks nädalavahetusel ette ja käige lastega läbi kõik oma perekonna sissetulekud ja väljaminekud. Kirjeldage, millest need moodustuvad. Rääkige, kui palju kulub elektrile ja telefoniarvetele. Öelge ausalt, kui palju ema ja isa palka saavad ja kui mitu tundi neil tuleb selleks tööd teha, et saaks näiteks mõne vajaliku asja lõpuks päriselt osta. Muidugi ei tähenda see, et laste kaela valataks siis kogu mure ja hool, kuid arukas eakohane vestlus teeb lapsele mõnegi asja selgemaks.»
Taskurahastki ei tohiks Lindbergi sõnul loobuda, sest nii õpib laps vastutama ja arveldama.
«Vigu ei tasu karta, parem on lasta lapsel neid väiksena teha, kui pärast noorukieas võlavanglasse sattuda.»
Ning üks oluline õpetus veel: arved tuleks siiski esimesel võimalusel ära maksta, sest igast meeldetuletusest jääb kuhugi – korraga vähemalt kaheks aastaks – jälg. Ning ühel hetkel maksavad need jäljed end valusasti kätte. Hiljemalt siis, kui on soov saada õppelaenu või osta oma kodu.
Kahjuks tundub paljudele taoline jutt kuiv ja igav.
«Jah, see tõesti pole kõige veetlevam jututeema, aga see on nagu mäkkeronimine. Kui piisavalt toidupeatusi teha, jõuad kohale ka. Nii keskendume meiegi etappidele, kiidame ja julgustame, sest seda vajame me kõik. Eriti aga noored. Et ei kaoks lootus. Jah, empaatiat ei tohi ühelgi juhul unustada,» rõhutab Lindberg.