K, 7.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rain Kooli: rukkileib kui soomluse autoportree

Soome 100 portaal
Rain Kooli: rukkileib kui soomluse autoportree
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Soome 100: leivaküpsetamine
Soome 100: leivaküpsetamine Foto: Elina Sirparanta

Praeguseski ajas on midagi kestvat. Samal ajal kui talved ei alga meil enam korralikult jaanuariski, missitiitli saamiseks pole enam ammu vaja Elovena-neiu välimust ja natsid marsivad politsei kaitse all mööda Soome tänavaid, on siiski ka midagi muutumatut, kirjutab ajalehe Turun Sanomat kolumnist Rain Kooli.

Rukkileib. Hiljuti kuuldud uudiste põhjal on just see valitud saja-aastase Soome rahvusroaks.

Rahva tehtud valikut võib pidada vägagi õnnestunuks. On ju rukkileib soomluse nägu, võiks isegi öelda – autoportree.

Rukkileib on lihtne ja tavaline. Pealtnäha küll mitte eriliselt ahvatlev, pole ta mingi vastlakukkel ega hõrgutav kook, kuid rukkileib on selge ja sirgjooneline. Selline loodab ja soovib ka soomlane enamjaolt olla.

Ei ole me mingid pudrukämblad, oleme vintsked vennad.

Rukkileib on looduslähedane. Selle juured on ühtaegu Soome maapõues ja ajaloos. Selle retsept ja valmistusviis on püsinud aastasadu pea muutumatuna. Piisab sellest, kui jälgida suvilahooajal hoogustuvaid liiklusvooge, et näha – sinna püüdleme ka meie, inimesed. Juurte juurde, loodusesse.

Üks olemuslik osa rukkileivas on võrdõiguslikkus. Pole vaja olla jõukas, et rukkileiba küpsetada või osta, samal ajal kui kasvõi näiteks rahvustoidu konkursi esikolmikusse jõudnud Karjala pada vajab kahte, paremal juhul suisa kolme erinevat liha. Neist vaid siga on taskukohane. Rukkileiva võrdsustava olemusega on võrreldav ehk vaid soome põhikoolisüsteem, kus igaühel on võimalik õppida – oled sa siis üksihooldajast koristaja või miljonäri järglane.

See on vastupidav. Leivatükk võib kukkuda põrandale, jääda  sooja, isegi päikese kätte. See võib unuda kuhugi kauemakski kuivama ja olla endiselt söögikõlbulik. Ainult niiskust talub ta nigelasti. Aga seda ka ainult juhul, kui sulged ta kilekotti ega anna vabalt hingata. Kui õhku jääb, kuivab see ära ja on jälle võtta.

Mis võiks soomlust, sisukust ja järjepidevust veel paremini kuvada?

Rukkileib on oma, vaieldamatult kodumaine ja lähedane. Karjala pirukas, üks soomlaste lemmikuid, oli samuti esikolmikus, aga kui nüüd hoolega mõelda, siis tänaseid pirukaid tehakse enamasti riisiga. Riisiga! See on ju maitsev, ent mis ajast on riis soomlusega seotud?

Isegi pisut hallitanud rukkileib püsib söödav, vähemalt sisu poolest. Ja kui koorikut pisut kraapida, saab hallitusestki lahti.

See on levinud igasse maakonda. Rukkileiba saab kõikjalt ja seda süüakse kõikjal. Samuti nagu pea kogu Soome püsib endiselt asustatuna, äärealade probleemidest hoolimata.

Rukkileib on usaldusväärne. Maitsevariatsioone muidugi on, kuid neidki loob pigem inimene – küpsetaja või sööja. Ent oma olemuselt on rukkileib alati ehe.

Pole siis mingi ime, et rahvusroaks valiti justnimelt rukkileib ja mitte Karjala pada või pirukad. Pitsast – oli ju seegi alguses kandidaatide hulgas – kõnelemata.

Kas pole nii mitte kõigi meie valikutega? Need räägivad alati midagi olulist mitte ainult valitavast, vaid ka valijast enesest. Meist enestest.

Tehes nii olulise valiku just rukkileiva kasuks, anname alateadlikult märku oma soovist olla senisest rohkem selle sisemise ideaalpildi moodi, mis meil endist on.

Ei ole me mingid pudrukämblad, oleme vintsked vennad. Oleme talunud külma ja nälga, tuult ja tuisku, üle elanud majanduskriisid ja purustatud südamed.

Ja me jääme püsima.

*Kolumn ilmus esmakordselt 20. jaanuaril 2017 Turun Sanomate paberlehes. Autor on soome-eesti ajakirjanik, Turun Sanomate kolumnist

Märksõnad
Tagasi üles