/nginx/o/2017/01/28/6290087t1h6f23.jpg)
Sel nädalavahetuselt jõuab Eestis kinolinale üks Soome juubeliaasta suurfilm «Teispool lootust», mis juba ette on palju poleemikat tekitanud. Nii rääkis aasta algul filmi tagamaadest ja pagulusest laiemalt selle looja, režissöör Aki Kaurismäki.
Soome režissöör Aki Kaurismäki räägib, mis «pagulasi rõhuvas Soomes» kõik valesti on
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helsingin Sanomate pikas intervjuus kõneleb Soome tuntuim filmirežissöör Aki Kaurismäki oma uuest filmist ja lahkab Soome ühiskonda – maad, kus naabri uus autogi võib rassiste ärritada.
Tahan, et see film jõuaks kinodesse võimalikult kiiresti, kuni veel kasvõi ükski põgenik elus on!
Aki Kaurismäki oli kuus aastat vait, kuid pagulaskriis sundis ta filmi tegema ja äratas temas aktivisti. Filmi nimi on «Toivon tuolla puolen», mis eesti keeles kannab nime «Teispool lootust».
Filmitegija tundub pahur. Kaurismäki saadab Helsingin Sanomate toimetusele esmalt vihase e-kirja, milles seisab:
«Minu tervitus selle negatiivsest iibest vaevatud, vananeva ja tühjeneva maa valitsusele on järgmine: on idiootlik lühinägelikult mitte lasta haritud ja ettevõtlikel noortel inimestel end Soomes sisse seada.»
Tahan, et see film jõuaks kinodesse võimalikult kiiresti, kuni veel kasvõi ükski põgenik elus on!
Ajakirjanikuga keeldub Kaurismäki kohtumast.
«Olen veidi väsinud,» kõlab selgitus. Kaurismäki on filmi valmis saanud ja tööplaan on stsenaristi sõnul olnud üsna tappev.
Kaurismäki on juba tuntud. Ta on võitnud auhindu Cannesi filmifestivalil ja olnud Oscari nominent. Ainuüksi Soome suurimaid tunnustusi – Jussi-preemiaid – on akadeemikul juba 17.
Oma talved veedab Kaurismäki Portugalis.
Kaurismäki uusim mängufilm «Teispool lootust» on jutustus kahest teelahkmele jõudnud mehest. Kaubareisija Wikström jätab maha oma naise ja müügitöö, võidab pokkerimängus ning hakkab restorani pidama. Samal ajal saabub illegaalse põgenikuna Soome süürlane Khaled, kes palub turvapaika ja soovib Helsingis uut elu alustada.
59-aastane Kaurismäki ütleb, et rahutu on ta alati olnud. Filme hakkas ta tegema enam kui 30 aastat tagasi. Maailm on selle ajaga muutunud.
Kaurismäki kirjutab:
«Kõik on muutunud, sest linnumajake meie ümbert on kadunud, digitehnoloogia on röövinud me lapsed ja vanemad, vennad ja õed, vestlused on barrikaadidelt pilve kolinud ja lootust üldiselt võttes enam pole. Kodumaised filmid on ehk seetõttu paremaks muutunud, kuid ma pole eriti ka jälginud seda.»
Päris kõik siiski muutunud ei ole. Vähemalt Kaurismäki stiil on nagu varem. Ka tema uusim film on samasugune nagu varasemad tööd. Näitlejad, värvid ja pildikeel, valgus, muusika ja isegi mõne tüübi nimi on nagu varasematest töödest. Põgenikku aidatakse samamoodi nagu eelmises mängufilmis «Le Havre» ja restoran avatakse samamoodi nagu filmis «Kauas pilvet karkaavat»(«Pilved sõudvad kaugele»).
Kaurismäki selgitab:
«Kõik (isegi keskpärased) režissöörid kordavad ennast, sest see näitab, et neilgi on teatud kesksed teemad ja kindel nägemus (hea või halb). Ma ei näe ka mingit põhjust vahetada töörühma või näitlejaid, kui nad teavad, mida teevad ja on pealegi kui osa perekonnast.»
Jutustus filmi sünniloost jätkub:
«Minu jaoks hakkas lugu selginema siis, kui «põgenikekriis» (milline nali, kui ainuüksi Liibanon ja Jordaania võtavad vastu rohkem põgenikke kui Euroopa tervikuna) jõudis Soome. Ning suurimast osast soomlastest koorusid humanistid; rassistid mölisesid nagu alati ja valitsus oli samamoodi peata, nagu nad tavaliselt on.»
Mängufilmi teema on pagulus ja see, kuidas hättasattunut aidatakse. Kaurismäki usub, et varem ei oleks ta nii aktuaalsel teemal filmi teinud. Kaurismäki sõnul on rassist ebakindel inimene.
«Rassistid on alati ja kõikjal pelgurid, kes mölisevad ja peksavad jõuguna väetimaid. Neile on ka naabri uus Nissan kui isiklik solvang, mis süvendab ebaõnnestumise tunnet.»
Kaurismäki jätkab:
«Teise maailmasõja valguses on hämmastav, et (pool)fašistlikel rühmitustel lastakse sõnavabadusele viidates organiseeruda.
Vihakõnel ja sõnavabadusel ei ole mitte midagi ühist. See, et mõne nõrgamõistusliku skinni kõrist kostab midagi häälitsusesarnast, ei tähenda veel tingimata kõnelemist.»
Kaurismäki ei peida oma suhtumist:
«Kuna tegemist on omamoodi tendentsliku teosega (ega ma tegelikult ei tea, mida see sõnakoletis tähendab), tahan, et see film jõuaks kinodesse võimalikult kiiresti, kuni veel kasvõi ükski põgenik elus on.»
Rassistide ja aitajate vahe tegutseb filmi täidesaatev võim, kes tegeleb bürokraatiaga ja saadab pagulasi tagasi. Stseenis, kus kohtusaalis loetakse ette tagasisaatmise põhjuseid, näitab režissöör Kaurismäki kindluse mõttes suures plaanis ekraanil nii Soome kui ka Euroopa Liidu lippe.
Filmis tahab Soome oma kodumaale Süüriasse tagasi saata Aleppost pärit Khaledi.
Film linastus Soomes 3. veebruaril. Seejärel näidatakse filmi rahvusvahelisele kinopublikule Berliinis. Kaurismäki põhjendab, miks esitleb ta oma tööd just Saksamaal ja mitte näiteks Prantsusmaal, Cannesis:
«Ma ei varja seda, et soovin filmiga mõjutada üldist arvamust kasvõi vaid emotsioonide tasandil. Selle kevade esimene festival toimub Berliinis ja seetõttu oli see ka loomulik valik.»
Saksamaa Liidukantslerist Angela Merkelist kirjutab Kaurismäki nii:
«Merkel on ainuke euroopa poliitik, kes on rändekriisiga seoses üles näidanud mingitki humanistlikku alget ja peab praeguses õhustikus selle eest tõenäoliselt ka maksma.»
Pagulaste abistamise osas hämmastab režissööri, miks Soome lõimumise nii keeruliseks teeb:
«Rumal on takistada nende lõimumist Soome põhjendusega, et välisriigis omandatud kutsediplomid siin ei kehti. On naeruväärsuse tipp, et pidulikes kõnedes mainitud «lõimumine» muudetakse lõplikult võimatuks, kehtestades perede taasühendamise eelduseks ettevõtte juhi tasemel sissetuleku nõuded.»
Kaurismäki jäädvustab oma mängufilmides kaduvat või juba ajalooks saanud Soomet. Mida sooviks ta aga Soomest 2017. aastal päästa.
Irvhamba vastus kõlab nii:
«Soome rahva ja pagulased.»
«Iseseisvuses ma ka ei tingiks.»
«NATO-kiimased võiks kolida pagulastena maksuparadiisidesse.»
Helsingin Sanomate täismahus intervjuu filmirežissööriga on loetav SIIT.