Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/18/6186705t1h527d.jpg)
/nginx/o/2017/02/12/6333805t1h6850.jpg)
Saksa föderaalkogu valis eile riigi uueks presidendiks endise välisministri, sotsiaaldemokraadi Frank-Walter Steinmeieri.
Steinmeier rõhutas, et Saksamaa ei tohiks karta võtta vastutust ja peaks olema sellega teistele riikidele eeskujuks. «[Saksamaa] inspireerib ka teisi olema julged, ja mitte seetõttu, et siin on kõik hästi, vaid sellepärast, et meie oleme näidanud, kui palju üks riik areneda võib,» märkis ta pärast ametisse nimetamist oma kõnes.
Presidendil on Saksa võimusüsteemis peamiselt tseremoniaalne roll, ent riigipead peetakse tähtsaks moraalseks autoriteediks. Presidendi valis 1260-liikmeline assamblee, mis koosneb 630 parlamendi alamkoja ehk Bundestagi liikmest ning sama paljudest Saksamaa 16 liidumaa esindajatest.
61-aastast Steinmeierit toetas 931 hääletanut, kehtivaid valimissedeleid oli 1239. Kauaaegse välisministri Steinmeieri võidu kindlustas sotsiaaldemokraatide koalitsioonipartneri, kantsler Angela Merkeli kristlike demokraatide (CDU) toetus. CDU-l ja Sotsiaaldemokraatlikul Parteil (SPD) on nimelt Bundestagis kahe peale 923 saadikukohta. Uues ametis alustab Steinmeier 19. märtsil.
«Praegusel muutlikul ja murrangulisel ajal, mil kindlustunne ja enesemõistmine hakkab kaduma, on Frank-Walter Steinmeier parim valik,» märkis möödunud kuul Steinmeierilt välisministri tooli ülevõtnud erakonnakaaslane Sigmar Gabriel.
«Me vajame presidenti, kes tekitab usaldust ja sisendab kindlustunnet, kõige rohkem aga kedagi, kes oskab inimesi ühendada ja seda riiki koos hoida,» ütles Gabriel.
Uus president vahetab ametikohal välja 77-aastase Joachim Gaucki, endise pastori ja Ida-Saksamaa demokraatiameelse aktivisti, kes teatas eelmisel aastal, et vanuse tõttu enam teiseks ametiajaks ei kandideeri.
Steinmeieri vastaskandidaadid olid Vasakpartei üles seatud politoloogiaprofessor Christoph Butterwegge, immigratsioonivastase Alternatiiv Saksamaale (AfD) asejuht Albrecht Glaser, Baierimaa väikepartei Vabad Valijad kandidaat Alexander Hold ja sõltumatu Engelbert Sonneborn.
Steinmeier kerkis presidendikandidaadina üles pärast seda, kui Merkelil ei õnnestunud CDU ridadest sobivat kandidaati leida.
Erinevalt erakondadest sõltumatust Gauckist on Steinmeieril olnud Saksamaa poliitikas pikk karjäär. See sai alguse sotsiaaldemokraadist Gerhard Schröderi tõusmisega Saksamaa kantsleriks, Steinmeier töötas Schröderi personaliülemana. Lisaks peetakse teda Schröderi 2003. aasta majandusreformide ja heaoluriiki kärpinud meetmete paketi peamiseks koostajaks. Schröderi reformid on analüütikute hinnangul Saksamaa majandust märkimisväärselt tugevdanud.
Steinmeier töötas välisministrina aastatel 2005–2009 ning 2013–2017. Vahepealsed neli aastat tegutses ta opositsioonijuhina. 2009. aasta üldvalimistel oli ta sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat. SPD aga põrus ja paljud süüdistasid selles Steinmeierit, kes polnud avalikkusega aktiivselt suhelnud.
Välisministriametisse aga tema stiil sobis ning tänu oma visadusele ja suure pildi nägemisele on Steinmeierist saanud Saksa diplomaatia nägu, kirjutab Deutsche Welle.
Muidu vaoshoitud Steinmeierit on nähtud endast välja minevat vaid üks kord – siis, kui ta karjus Berliinis meeleavaldajate peale, kes olid teda Saksamaa Ukraina poliitika pärast sõjaõhutajaks nimetanud. See oli nii ootamatu, et salvestusest kujunes isegi väikest viisi Youtube’i klikimagnet.
Möödunud aasta juunis tekitasid tema sõnad poleemikat Eestiski, kui ta nimetas nädalalehele Bild am Sonntag antud usutluses NATO vägede paigutamist Baltimaadesse ja mujale Ida-Euroopasse saabaste trampimiseks, mõõkade täristamiseks ja sümboolseks tankiparaadiks.
Vastakaid reaktsioone tekitanud avaldusega seati kahtluse alla liitlaste ühine kaitsepoliitika. Saksamaa välisministeerium püüdis tema sõnu pehmendada, märkides selgitavas avalduses, et Steinmeier tahtis vaid rõhutada vajadust pidada Venemaaga dialoogi ja teha koostööd.
Samas tituleeris väljaanne Berliner Morgenpost Steinmeieri juba ka Trumpi-vastaseks presidendiks. Nimelt on Steinmeier tuntud sellegi poolest, et on nimetanud USA presidenti Donald Trumpi vihajutlustajaks ja öelnud, et tema presidendiks saamine tähendab vana maailmakorra lõppu.
Steinmeier on kritiseerinud paremäärmusliku populismi tõusu ja nende hirmule üles ehitatud poliitikat, märkides, et praegu on Saksa poliitikutele tähtsaim küsimus see, milline saab olema liim, mis seda ühiskonda koos hoiab.
Tundub, et Steinmeieri retsept selleks sobib, sest Bild am Sonntagi arvamusküsitluse põhjal leiab 59 protsenti sakslastest, et Steinmeierist saab hea president; seda ei arvanud 19 protsenti vastajatest.
Steinmeier on sündinud Detmoldis Põhja-Rein-Vestfaali liidumaal 5. jaanuaril 1956. Tema abikaasa Elke Büdenbender on kohtunik. Neil on täiskasvanud tütar, kes õpib praegu ülikoolis. Steinmeieri eraelu sattus avalikkuse huviorbiiti 2010. aastal, kui ta otsustas annetada raskelt haigestunud kaasale oma neeru ja tegi selleks poliitikas pausi, pälvides avalikkuse silmis palju austust.
Deutsche Welle teatel võib Steinmeieri valimist Saksamaa uueks presidendiks tõlgendada kui soovi näidata, et segastel aegadel on olemas ka midagi kindlat ja stabiilset. Seda sõnumit on kinnitanud ka Merkel.
Sotsiaaldemokraadid aga loodavad, et Steinmeieri saamine presidendiks parandab ka nende väljavaateid võita septembris toimuvad üldvalimised, mis tähendaks ühtlasi Merkeli ajastu lõppu ja endise Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulzi tõusmist kantsleriks.
«Saksamaa sotsiaaldemokraatide jaoks on Steinmeieri valimine eelmäng suurematele sündmustele ehk Merkeli seljatamisele septembrikuistel üldvalimistel,» ütles SPD mõttekoja Friedrich Ebert Foundation poliitikaanalüütik Michael Broening uudisteagentuurile AFP. «Kui veel mõni päev tagasi tundus see võimatu, siis viimaste päevade arvamusküsitluste tulemused on asjade seisu muutnud.»
Pärast sotsiaaldemokraatide otsust nimetada möödunud kuu lõpus oma kantslerikandidaadiks Schulz on SPD populaarsus võimsalt kasvanud, ulatudes Bild am Sonntagi tellitud Emnidi arvamusküsitluses 32 protsendini, mis on vaid ühe protsendi võrra väiksem toetusest Merkeli kristlikele demokraatidele.