Vaata ja mõtle kaasa: selline oli Soome iseseisvuse eel ehk elu enne aastat 1917 (2)

Piret Kooli
, Soome 100 portaali peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
P. E. Svinhufvudi niinimetatud iseseisvusmanifesti istung 4. detsembril 1917. 
Vasakult: E. Y. Pehkonen, Juhani Arajärvi, Artur Castrén, E. N. Setälä, P. E. Svinhufvud laua otsas, Kyösti Kallio, Onni Talas, Heikki Renvall, Aleksander Frey ja O. W. Louhivuori.
P. E. Svinhufvudi niinimetatud iseseisvusmanifesti istung 4. detsembril 1917. Vasakult: E. Y. Pehkonen, Juhani Arajärvi, Artur Castrén, E. N. Setälä, P. E. Svinhufvud laua otsas, Kyösti Kallio, Onni Talas, Heikki Renvall, Aleksander Frey ja O. W. Louhivuori. Foto: Helsingi Linnamuuseum / Helsingin Kaupunginmuseo

Olgugi, et Soome elas läinud sajandi alguses tööstusarengu, linnastumise ja ajalooliste muutuste meeleolus, ei olnud suuremal osal rahvast neist erilist rõõmu. Palju põnevat juhtus aga neil aegadel ometi. Ning enne iseseisvusmanifesti avaldamist olid paljud asjad juba ajalooks või argiseks saanud.

  • Iseseisvuse koidikul elas kolm soomlast neljast vaesuses;
  • Olematuks kahanenud eksport kasvatas töötute hulka;
  • kauplusest osteti vaid seda, mida ise teha ei saanud.

Soome rahvaarv oli eelmise sajandi alguseks kahekordistunud. 1917. aastal kanti registrisse 3 134 300 elanikku. Samal aastal sündinud meeste prognoositav eluiga oli 43 ja naiste eluiga 49 aastat.

Lõviosa soomlastest elas maapiirkondades. Linlasi oli vaid viisteist protsenti rahvastikust.

Iseseisvuse koidikul elas kolm soomlast neljast sõna otseses mõttes vaesuses. Tehasetööline aga võis sulasega võrreldes teenida kuni kolm korda rohkem.

Põlluharimine elatas väheseid ja ebaühtlaselt. Kui mehel ei olnud maad, ei olnud tal ka kohaliku elu arenguteemadel sõnaõigust. Metsatööstus aitas lõpuks küll põllumajandusegi järje peale ja maata asukad said tööd. Ent puidu hind ja põllumajanduse areng tõstsid maa hinda ning maa ostmine muutus senisest keerulisemaks.

Kalamees Kaivopuisto rannal 1917. aastal
Kalamees Kaivopuisto rannal 1917. aastal Foto: Helsingi Linnamuuseum / Helsingin Kaupunginmuseo

Hinge aitas sees hoida karjakasvatus. Vilja ei olnud väga mõtet kasvatada, sest importvili oli odavam. Piima ja koore  separaatori kasutusele võtmine aga pani alguse meiereitööstusele. Soomlaste või oli kuulus isegi Inglismaal.

​Olematuks kahanenud eksport kasvatas töötute hulka ning kauplusest osteti vaid seda, mida ise kodus teha või kasvatada ei saanud. Näiteks soola, suhkrut, tubakat, kohvi ja kangaid.

Rahaühik oli mark, juba aastast 1860 ja esimene 1862. aastal rajatud pank kandis nime Förenings-Banken i Finland – Suomen Yhdys-Pankki. Suurvürstiriigi väärtpaberiseadus jõustus 1864. aastal.

Samal ajal avati kõigis linnades ka esimesed algkoolid, peagi oli ka maapiirkondades võimalik saada vähemalt neli klassi kooliharidust.

Tööstusest moodustas suurima osa metsa- ja paberitootmine. Järgnesid jalatsi-, rõiva- ja toiduainetootmine. Nii tuldi maalt linna tööle ja 1917. aasta sügiseks tekkisid linnades toidujärjekorrad

Sajandi esimese kümnendi jooksul lahkus Soomest laia ilma 100 000 inimest. Ajalooürikud nimetavad neid ümberasujateks.

1917 – leivajärjekord
1917 – leivajärjekord Foto: Helsingi Linnamuuseum / Helsingin Kaupunginmuseo

Esimene maailmasõda andis tööstustootmisele uue tähenduse. Saekaatrid said suurima põntsu. 1913. aastal tegutsenud kuuesajast töökojast kadusid nelja aastaga pea pooled. Kadusid ka töökohad. Kel vedas, sai peagi uue paberitööstusest, sest Venemaa turg oli otsatu.

Venemaa katkematu tellimustevoog andis heas mõttes tunda ka metallitööliste, nahaparkalite ja kangrute toidulaual. Sõjaaegne majandus tugevdas ennekõike linnu.

Tööstuse olukorda lihtsustas ka see, et venelased alustasid bastionide ehitust. Kardeti, et Saksamaa murrab Soome kaudu Peterburi.

1916. aastaks koorus hirmust aga hoopist teistsugune  probleem. Kuna suurtükiliinil maksti topeltpalka, jäid talutöödele tarvilikud kätepaarid puudu. Üha raskem oli saada abiväge külvitöödele või saagikoristuseks. Osa saagist jäigi maha, turg oli kokku kuivanud.

Uus kasv aga eeldas teede ja võrgustike arengut. Senised kanalid valmisid 1800ndate keskpaigas.

Nii oli tuhande järve maal oli üks peamisi kaubateesid just veetee. Sadamates käis vilgas elu ja jagus töökohti. Kuid mootori leiutamine muutis taas olukorda. Vaja oli mõelda raudteedele ja ehitada maanteid.

Soome raudteid on ehitatud alates aastast 1862. Esmatähtis oli ühendus Venemaaga ning 1881. aastal oligi võimalik rongiga Peterburi sõita. Kümme aastat hiljem sai Kouvola ja Oulu kaudu juba Kuopiosse. Iseseisvuse alguseks olid ühendused loodud ka Rovaniemisse ja Kajaani. Rongid sõitsid nüüd üle Soome risti ja põiki.

Tasapisi tulid Soome teedele ka autod. Teatavasti nähti esimest, venelasest omaniku auto Soomes juba aastal 1899, kui aasta hiljem toodi Soome ka juba kohalike meeste sõidukid: kammerhärra Hjalmar Linderin Mercedes Simplex ja ärimees Victor Forseliuksen Benz Velo Comfortable.

Hobukaarik 1917. aastal kevadel, lastepäeva lõbusõidul
Hobukaarik 1917. aastal kevadel, lastepäeva lõbusõidul Foto: Helsingi Linnamuuseum / Helsingin Kaupunginmuseo

Esimene autojuhiluba anti Soomes välja 1907. aastal ning selle sai Helsingi ärimees Yrjö Weilin.

Hobusõidukitega liigeldi siiski endiselt. Kuna autosid oli terve Soome peale 1912. aastal kokku vaid umbes tuhatkond, mahtusid ka hobused ja hobujõud kenasti teedele ära. Maanteede kogupikkuseks oli mõõdetud umbes 30 000 kilomeetrit.

Bussiliiklus käivitus detsembris 1905. aastal ning esimene liin sõitis Turku linnast Uuskaupungini. Esimene sõit läks paraku aia taha, sest Turu toomkiriku juures läks mootoririhm puruks. Et aga liini käigus hoida, veeti omnibuss järgmisse peatusesse nelja hobuse jõul. Aasta hiljem käivitus Soomes esimene veoauto.

Pealinna park aastal 1917
Pealinna park aastal 1917 Foto: Helsingi Linnamuuseum / Helsingin Kaupunginmuseo

Ajalehti loeti palju ja nende arv püsis kümme aastat (1906–1917) pea muutumatuna.

Iseseisvuse eel ilmus Soomes 116 ajalehte, ajastule omaselt olid neid vaid 31 sõltumatud. Uuendusmeelsetele kodanikele suunatud lehti oli 26, vanameelsetele ilmus 27, sotsialistidele 19, rootsikeelseid oli 11 ja omavalitsustel viis oma väljaannet.

Kuidas täpselt elati sada aastat tagasi, kui Soome iseseisvus sündis, sellest saab aimu pikemalt koguteosest «ITSENÄISTYMISEN VUODET» või veidi lühemalt Iltalehti erinumbris, mis on pühendatud riigi iseseisvuse algusaastatele ning alanud juubeliaastale.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles