Suusamees Kekkonen taastas silla Eesti ja Soome vahel

Soome president Urho Kaleva Kekkonen Tartus, 12. märtsil 1964 Foto: Tartu Ülikooli arhiiv

1964. aastal Kääriku suusaretkega eestlaste mällu jäänud Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli kui köieltantsija – ta uskus eestluse püsimisse, kuid keelas soomlastel suhelda väliseesti ühendustega.

Esimese välismaa riigipeana 1964. aasta märtsis okupeeritud Eestit külastanud Kekkoneni visiidi parim tulemus oli aasta pärast külaskäiku avatud regulaarne laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel.

Legendaarse visiidi ajal läks rahva suus käiku isegi omaette sõna – kekkoneerimine. Sõna tähendus on sama, mis Potjomkini küla.

Visiidil ajakirjanikuna kaasas käinud professor Eero Saarenheimo on Helsingin Sanomate veergudel meenutanud, et poed, kuhu Kekkonen võis sisse astuda, laaditi kiirkorras kaupa täis, Tartu Ülikooli peahoones olid liudadel apelsinid, mis kadusid kohe, kui president oli lahkunud.

LOE KA:

• Kuidas Nõukogude Liidu sõbraliku naaberriigi president Urho Kaleva Kekkonen Eestis käis
• Kui Kekkonen Tartus käis
• Urho Kekkoneni ajalooline kõne: Teie olete erakordselt andeka Eesti rahva esindajad

Professor Jarmo Virmavirta nimetas Kekkoneni poliitilise teatri meistriks, kes oludes, kus sõnu kasutada ei saanud, leidis enda väljendamiseks teised vahendid.
Eesti-visiidil, mis toimumise ajal leidis hukkamõistu nii lääneriikides kui Soomes, väljendas Kekkonen Virmavirta hinnangul formaalsetes raamides julgust, mille tagajärgedest president isegi vaevalt aru sai. Kuid ühtlasi väljendas Soome selle visiidiga ka tunnustust Eesti okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt.

Soovis kaua Eestisse

Juba enne Teist maailmasõda Eesti-Soome hõimuliikumises osalenud Kekkonen avaldas presidendina soovi Eestit külastada juba 1958. aastal, kuid siis korraldas Moskva talle külaskäigu Usbekistani. Mitteametlik visiit Eestisse sai teoks 1964. aasta märtsis, pärast külaskäiku Poola.

Kekkoneni Poolas saatnud delegatsioonist võeti Eestisse kaasa vaid kokk, presidendiproua kammerneitsi ja ülemkelner, ülejäänud delegatsioon sõitis Helsingisse.
Lennuväljal tervitas Kekkonen Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Aleksei Müürisseppa eesti keeles ning jätkas seda kogu oma visiidi vältel.

Kõneles eesti keeles

Tartu Ülikooli aulas peetud rahvusromantilise kõne pidas Kekkonen samuti eesti keeles. Kirjanik Friedebert Tuglas arvas tol korral, et Soome president kõneles paremat eesti keelt kui eesti tollased juhid. Kõnes kasutas Kekkonen 26 korda sõnu Eesti, eestlane ja eestlus ning vaid ühe korra NSV Liit.

Ajaloolisel Kääriku matkal tudengina Kekkoneni saatnud praegune Riigikogu asespiiker Toomas Savi ütles, et üldse on eestlaste poole eesti keeles pöördunud kolm maailma riigipead: Kekkonen, paavst Johannes Paulus II ja Soome president Tarja Halonen.

Professor Pekka Lilja sõnul ilmnes Kekkoneni Eesti-visiidi hind paar kuud pärast selle lõppu. 1964. aasta mais pidas Kekkonen oma estofiilidest sõprade ees kinnise kõne, milles toonitas, et soomlaste kohus on aidata eestlusel säilida. Samas andis ta estofiilidele käsu lõpetada kõik suhted eesti pagulusega.
Nii maksis Kekkonen Moskvale oma reisi kinni.

Kuid 1965. aasta suvel hakkas Helsingi ja Tallinna vahet käima laev, kuigi KGB protestis, et iga soomlase järele ei suudeta valvata. KGB väitel oli aasta jooksul Tallinna külastanud 400 soomlast liiga raske jälgida. 15 aastat hiljem, 1980ndate algul käis Eestis aastas juba 200 000 soomlast.

Tekst on esmakordselt avaldatud ajalehes Postimees 13. märtsil 2004 aastal