:format(webp)/nginx/o/2017/03/06/6413121t1h1934.png)
Soome suusapealinnas Lahtis äsja lõppenud MMil oli palju sellist, millest rääkida. Südamlikumaks sai aga vaieldamatult hetk, mil Soome suusakuninganna Siiri Rantanen suusastaadionil auringi sõitis. Oma osa mängis ka seik, et Rantanen on hetkel 92-aastane. Milline on aga Siiri lugu?
Tohmajärvil 14. detsembril 1924. aastal sündinud Siiri oli kuuelapselise perekonna vanim laps. Ning kui ema suri, sai Siirist korraga suurpere hooldaja. Hakkama tüdruk saigi, sest ainuüksi lehma oskas ta lüpsta juba enne, kui kooliealiseks sai.
Suuskadega salaside
Ent talumajapidamise kõrvalt sündinud Siiri südames üks igatsus: soov hangeharjadel liuelda.
Esimesed katsetused tädi suuskadega tegi Siiri salaja. Ta oli siis kuueaastane.
Seejärel aga läinud tüdruk isa juurde ning tunnistanud ausalt, et kogetu meeldis talle. Kohe väga! Isa ei pahandanudki, vaid viis Siiri onule pooleteisemeetrisest kasehalust saetud lauad. Onu tegi neist kohe kaks paari suuskade moodi jalaseid. Teise paari sai endale Siiri noorem õde. Suusakepi aseained tõi Siiri metsast aga ise. Suures ühismajapidamises kostil elanud kingsepp teinud neile lahkelt sobivad käepidemed ning Siiri õppiski suusatama.
«Juba koolis suusatasin ma poiste sarjas, sest nemad olid korralikud vastased. Sest ma teadsin algusest peale, kuidas suusad kiirelt libisema saada. Kuid ega mind keegi väga võistlustel rajale lubanud. Ei kuulnud ma ka ju kuhugi seltsi.»
Ometi ihkas Siiri nii väga suusatada. See ei jäänud märkamata. Korraga pakkunud keegi stardijoone kõrval kükitanud tüdrukule: «Suusata siis niisama, kasvõi näiteks Värtsilä Terase nimel.»
Nii Siiri tegigi. Sai numbrimärgi külge ja kadus suuskade sahinal käänaku taha.
«Teadsin, et kohe kui rajale saan, on kõik hästi. Võitsin selle võistluse. Olgugi, et mul oli määrdeta suusad.»
Konkurentide antud hellitusnimi «Äitee»
Siiri sai veel palju kordi oma ülivõimsat suusastiili eksponeerida. Mehele läks Siiri ka. Kallele. Peigmehe kandidaate valides oli Siiri kindel, et põllupidajale tema ei lähe. Sest see tähendanuks liiga palju rasket tööd, mille kõrvalt suusarajale enam aega üle ei jäägi.
Kalle oli ametilt sepp. Noorpere koli Liperisse ja Siirist sai kahe poja ema. Kalle öelnud pärast esimese poja sündi, et kui Siiri kohe esiklapsele ka seltsilise sünnitab, võib naine suusatada nii palju kui kulub. Nende kahe poja suusatava emana saanudki Siiri konkurentidelt hellitusnime Äitee – mis kõlab eesti keeles just nii, nagu lapsed emme hüüavad. Selle hüüdnimega on Siiri läinud ka Soome suusaspordi ajalukku.
/nginx/o/2017/03/06/6413301t1h0509.png)
Naised rahvusvahelistel võistlustel
Siit edasi Siiri vaid suusatas! Kui perekond Lahtisse kolis, sai Siiri ka oma esimesed Järvineni vabrikus valmistatud võistlussuusad. See juhtus rahvusvahelise võistluse eelõhtul, 1951. aastal. Järgmisel aastal toimusid aga juba Oslo taliolümpiamängud, kus Soome naised said kolmikvõidu. Siirile kuulus toona pronksmedal.
Sellest reisist mäletab Siiri lambavillast valmistatud üleriiet. Ja ehkki võistlusdresse olnud edaspidi kui tahes moodsaid, ei olnud ükski Siiri meelest olnud selline nagu see esimene. Ka olümpiamedaleid tuli juurde. Põhja-Itaalias Cortinas peetud võistlustel krooniti Siiri koguni olümpiavõitjaks – naiste teatesõidus võitis Soome naiskond toona Nõukogude Liidu oma.
Paljudele oli ehmatav teadmine, et naised olümpiamängudele lubati. Iseäranis vastu olnud Norra mehed. Nende meelest olnud suisa ebaeetiline, et naistel lubati nii pikki vahemaid sõita.
Ökosuusatamine
«Tol ajal puudus meil igasugune ettevalmistus ja treenerit meil ka polnud. Harjutasime pärast oma tööpäevi seni, kuni jaksu oli ja nii, nagu oskasime. See oli tõeline ökosuusatamine, kus dopinguks oli mustikasupp. Meile oli kaks eesmärki: et oleks lusti ja et saaks võidu teha. Pärast läksime tantsima. Sest see lõdvestas hästi lihaseid.
Töölt puududa me ei tohtinud, siis jäi kohe osa palgast ju saamata. Vahel aga pidime puuduma ka, et suusalaagris koos võistelda. Laagris anti teinekord sedajagu raha, et saime koju telegrammi saata. Mingit erilist toitumisrežiimi meil samuti polnud, vahel jäi kõht tühjaks ka.»
Naissuusatajaid koheldi Siiri sõnul kui lapsi.
«Ega keegi meist eriti midagi lootnud. Aasta peale anti üks paar suuski ja nendega pidid sõitma ka siis, kui suusa puruks sõitsid. Kuuldavasti olnud aga suusavabrikus siiski naistele rohkem mõeldud. Meile tehtud isegi nimelised suusad ja olid ka määrdeained pakikesena kaasa. Ent mehed võtsid ja müüsid need kõik maha. Raha jagasid muidugi omavahel, kuidas heaks arvasid.
Ma olin ise ka oma suuskade parim hooldusmees. Enne võistlusi kulus selleks muidugi tohutult aega, aga vähemalt ma teadsin, mida tegin. Ennast ma usaldasin.»
Karmi vastuseisu tõttu hoidsid aga tüdrukud iseäranis tugevalt kokku. Ja neil olid oma rituaalidki: võitja pesti pärast sõitu saunas ühiselt puhtaks. Siiri meenutab siiani oma konkurente ja võistkonnakaaslasi sooja sõnaga.
«Kakskümmend aastat käisime koos ka Lapis lõbutsemas. Suusatasime, naersime, nautisime elu ja õhtul läksime tantsima. Mu mees ei olnud kunagi armukade. Ta lubas alati minna. Kuid mitte kõigile tüdrukutel ei olnud abikaasadega sedasi vedanud.»
/nginx/o/2017/03/06/6413147t1h2c38.png)
Iginoor suusataja
Soome naissuusatajetest on olnud Siiril kõige pikem karjäär. Ta suusatab siiani, ikka oma 20 kilomeetrit korraga. Ja oma kodu koristab naine niisamuti.
«Ega's täiskasvanud lapsed saa ema eest ometi hoolitseda. Nad ka ju vanad mehed juba ning endalgi pered.»
Elu on Siiri meelest lõbus ja rahulik ning ta mõttedki on positiivsed.
Lahti tänavail on Siiri kuulsus. Möödujad tervitavad teda, mõni kallistab ka. Ikka on kellelgi midagi head öelda või mälestusi heietada. On tuldud ka tänaval tänama – Soomele toodud medalite eest. Ja selle eest, et Siiri on naisena nii tubli eeskuju. Ikka veel.
Soome haridus- ja kultuuriministeerium annetas 2015. aastal Siirile eluaegse pensioni. Suusalegend on seni ainus sportlane, kes taolise tähelepanu osaks on saanud.
TÄHTSAMAD SAAVUTUSED:
:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)