:format(webp)/nginx/o/2017/03/11/6433459t1h8923.jpg)
«Just see soomlaste tekitatud kaos hoidis ära teise Tallinnat tabama pidanud pommituslaine,» kinnitab lennunundusajaloolane Carl-Fredrik Geust. Ilta-Sanomate teemalehes 1944. aasta märtsipommitamisest kõnelev artikkel annab hea ülevaate soome lendurite ehk Lentorykmentti 4 ennastsalgavast operatsioonist.
Samal teemal arutleb portaalis Forte pikemalt ka ajaloolane Jaak Juske.
«Eesti pealinna kohale jõudis 10. märtsi esimestel tundidel tagasi vaid umbes 60 punalennukit, ligi viis korda vähem kui esimeses laines. Saksa niigi suhteliselt nõrk õhukaitse oli viidud rivist välja. Lõppenud oli ka laskemoon. Seega oleks suurema pommituslaine korral tabanud Tallinna tõeline katastroof,» kirjutab Juske Fortes.
Kõik algas sellest, et kuu aja jooksul enne sakslaste poolt okupeeritud Eesti pealinna ründamist oli punalennuvägi pommitanud kolmel korral Helsingit. Kokku hukkus pommitamistes vähemalt 145 inimest. Soomlased haudusid kättemaksu ning võimalus selleks tekkis Tallinna pommitamise ööl.
«See oli meisterlik sooritus, julge operatsioon, mis teenis seatud eesmärki.»
Soome piloodid libisesid vaikselt ööpimeduses baasidesse lendavate punalennukite vahele, kusjuures hõimuvelled kasutasid segaduse tekitamiseks mitmeid punaarmeelt 1941. aasta sõjasuvel saadud trofeelennukeid.
Nõukogude lennuväebaase, kust Tallinna pommitama tuldi, tabas seega ootamatult vaenlase pommirahe, samuti avati piiri tagant nende pihta soomlaste suurtükituli. Punaste õhutõrje oli aga sisuliselt halvatud, sest võimatu oli vahet teha oma ja vaenlase lennukil.
«See oli ajalooline operatsioon. Ma ei ole kuulnud, et keegi kunagi mujal midagi taolist teinud oleks. Meisterlik sooritus ja julge tegu, mis teenis seatud eesmärki,» tõdeb Ilta-Sanomate intervjuus ka Soome lennunudsajaloolane ja lennuväe endine ülem, kindralmajor Heikki Nikunen.
Helsingit 1944. aasta veebruaris tabanud pommituslainest koostatud videomaterjali saab näha siit:
/nginx/o/2017/01/05/6229373t1hf9d6.png)