Postimehe Kagu-Aasia päevik: Indoneesia kaduvad hõimud

Badui hõimu kuuluv külaelanik.

FOTO: Liis Treimann

Postimehe ajakirjanik Hanna-Hulda Reinkort sõidab märtsis koos foto- ja videoreporter Liis Treimanniga kaks nädalat ringi Kagu-Aasias, Singapuris, Malaisias ja Indoneesias, et kirjutada reportaaže sealsest regioonist, sealhulgas vastuolulisest palmiõlitööstusest, mis on viinud ulatusliku vihmametsade raie ja haruldaste loomaliikide hävimiseni. Reisi ajal peavad nad blogi, kus jutustavad nende riikide igapäevaelust.

Reis toimub koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastavast projektist Media4Development.

Indoneesia, Jaava saar, Jakarta

23.03.

Kellega iganes ma reisi planeerides meilivahetuses olin, ei jätnud nad märkimata, kui pöörane on Jakarta liiklus ja sealsed ummikud. Eelmisel õhtul lennujaamas maandudes saime selles ka kohe ise veenduda.

Lisaks ilmnes seal veedetud aja jooksul korduvalt, et kuna linn on suur, tunnevad taksojuhid linnapilti halvasti. Niisiis pidid eestlased ehk siis meie korduvalt juhtimise üle võtma ja Google mapsi abil autojuhi õigesse kohta toimetama.

Jakarta liikluses.

FOTO: Liis Treimann

Seetõttu pani Jakarta liiklus kohe ka oma piirangud ning meie plaanitud neljast intervjuust jäi sõelale vaid kaks.

Sama kinnitas meiega kohtunud Lauri Lahi, noor eestlasest ettevõtja Jakartas, kes praeguseks suutnud kanda kinnitada nii ligi 260 miljoni elanikuga Indoneesias kui ka laienenud oma äriga Vietnamisse. Nimelt ei lepi ka tema kunagi ühte päeva rohkem kui kaks kohtumist, sest ummikute tõttu pole see lihtsalt teostatav. Kuidas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna poiss on jõudnud oma ettevõttega Emerhub Jakarta kõrghoonest pungil ärikvartalisse, saab taas pikemalt lugeda peagi Postimehes ilmuvast loost.

Järgmisena aga ongi meil vaja hakkama saada võimatuga ehk sõita keset päeva linna ühest otsast teise. Tõkkepuuga kinnisesse elumajade rajooni, kus elab siinse ingliskeelse päevalehe Jakarta Post kolumnist ja julgete väljaütlemiste poolest tuntud naisaktivist Julia Suryakusuma.

Julia Suryakusuma. FOTO: Liis Treimann.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kohtumine Suryakusumaga on huvitav ka seetõttu, et ta on üles kasvanud tõsiusklikus moslemitest Indoneesia diplomaatide peres. Läänes saadud haridus ja loomupärane soov vaidlustada kehtivaid ühiskondlikke norme teeb Suryakusumast põneva vestluskaaslase, kellega arutada Indoneesia islamiseerumise ja aina populaarsemaks saava fenomeni ehk mosleminaiste otsuse üle kanda pearätti.

Suryakusuma ise nimetab viimast pigem massimoes kehtivate nähtustega võrreldavaks hulluseks. «Kui selgub, et nüüd tuleb kanda alt laiu teksaseid, ostavad kõik neid, kui aga läheb moodi kitsas lõige, lähevad need enim kaubaks. Sama kehtib Indoneesias ka hijab'i (araabiapärane nimetus musliminaiste seas levinud peakattele, mis jätab näo nähtavale - toim) puhul,» sõnab ta.

Suryakusuma jaoks pole me aga esimesed eestlased, kes tema vastu huvi on tundnud. Nimelt astub ta üles ka Kagu-Aasias seljakotireisinud Terje Toomistu ja kunstnik Kiwa ühistööna valminud dokumentaalfilmis Wariazone (2011), mis räägib transsoolistest Indoneesia ühiskonnas.

Õhtul tuleb aga sättida end täiesti uuele lainele, sest kella 23 ajal hakkame sõitma baduide juurde.

Baduid on ühed paljudest siiani Indoneesias eksisteerivatest hõimudest, kes püüavad säilitada oma traditsioonilist eluviisi ja hoiduda teadlikult välismõjude eest. Seetõttu on neile kehtestatud väga ranged reeglid, mis on lubatud. Kooliskäimine näiteks selle hulka ei kuulu.

Meie öömaja ette sõna otseses mõttes lendab maastur, millest hüppavad välja kolm üliaktiivset indoneesia tüüpi. Nimelt oleme varem teinud kokkuleppe Jakartas elava fotograafi Fajariga, et ta aitab meil sinna kohale jõuda ja on ka tõlk, sest kohalikelt külaelanikelt inglise keele oskust nõuda oleks ülim liialdus. Niisiis topime pagasi ja iseendid autosse ja minek.

24.03.

Pärast kuuetunnist autosõitu mööda teed, mis koosneb ainult löökaukudest, ja see ei ole liialdus, jõuame veel pimedas külaserva, kus elavad välisringi kuuluvad baduid.

Nimelt jagunevad nende külad sise- ja väliringiks. Kui viimane pole enam tükk aega interneti ja televisiooni pealetungi ees immuunne, siis baduide siseringis on suudetud seda distantsi veel hoida. Meie autole on vastu tulnud üks kohalik, kes lubab meil oma põrandal korraks silma looja lasta.

Öömaja.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Baduide majapidamine. / Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Paari tunni pärast alustame juba mägist matka kaugematesse küladesse. Enne aga vestleme ühe külavanemaga, kes räägib, et kokku elab baduisid Indoneesias pisut alla 12 000. Välisringi kuulub 62 küla, siseringiks peetakse aga vaid kolme, siit kuue kuni 12 kilomeetri kaugusel asuvat küla, mis on koduks ligikaudu 1400 baduile. Siseringi küladesse me välismaalastena siiski minna ei saa, samas õnnestub meil kohtuda mõne sealse baduiga, kes on võtnud ette pika jalgsimatka ja välisringi külla asja teinud. Nimelt on neil keelatud omada ka sõiduvahendit.

Baduide siseringile tüüpiline riietus on kanda valget (nagu poiss esiplaanil), välisringi baduidel sinist (naine tagaplaanil). / Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Baduid on põlluharijad, peamiselt kasvatakse riisi ja puuvilju, aga ka kohvi ja tubakat. Suurte kariloomade pidamine on nende jaoks välistatud, samuti metsloomade küttimine./ Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Käigust baduide juurde on samuti plaanis pikemalt kirjutada ning Liisil käsil ka sellest video kokkupanek, nii et las midagi jääda ka selle loo tarbeks.

Tol hilisõhtul tagasi Jakartasse jõudes on meil aga võimalus näha seest ühte õiget kohalike moslemite elamist. Nimelt pakkus Fajar meile tasuta öömaja tema vanematekodus, kus ülemisel korrusel paar vaba tuba, mis sest, et sama katuse all elab vähemalt veel seitse inimest, võib-olla isegi rohkem. Elutoa seinu ehivad perepildid vaheldumisi suurte fotodega palveränduritest Mekas.

25.03.

Vastuvõtt on aga soe ja hommikusöögiks pakutakse meile riisi, sataid koos ülihea isetehtud kastmega. Vahemärkusena, praeguseks hetkeks oleme matnud maha igasuguse soovi hommikusöögiks muna või omletti süüa, sest nii Malaisias-Indoneesias kui ka mujal Aasias, kui liikuda väljaspool turismimarsruute, on ilmselge reegel, et riis tähendab nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusööki.

Meid Uberi peale saatma koguneb kogu perekond ja nii me siis Jakartast lahkume.

Singapuri jõudes on hetkeks tunne, nagu oleks jõudnud koju, sest autod mitte ei seisa, vaid sõidavad. Tundub, et need lõputud ummikud on selle väikse aja jooksul jätnud väga sügava jälje – kes ei usu, käige ise Jakartas ära.

Viimane öö saab veedetud Singapuri standardite kohaselt ehk 8 m2 suuruses aknata toas. Hiinalinnas asuva majutusasutuse pidajad armastavad hiinlastele kohaselt punast värvi ja nii meenutab kogu hotell ühte lõputut punaste laternate tänavat.

Majutusasutuse fuajee.

FOTO: Liis Treimann

26.03.

Tänaseks on jäänud veel viimane kohtumine – intervjuu EASi (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) välisesindajaga Singapuris. Indrek Pällo on Kagu-Aasia piirkonna äripealinnas viibinud praeguseks pool aastat, sest EASi Singapuri esindus avati vaid möödunud aasta septembris.

Pällo saabub kohtumisele oma kahe algklassis käiva pojaga, kes on just maha pidanud jalkamängu, kus eesti poiste meeskond tegi jaapanlastele tuule alla lausa 9:1. Kuigi tegu on puhkepäevaga, ajame siiski töist juttu ka – Eestist kui põhjamaade Singapurist, siinsest töökultuurist, meie start-up'ide edulugudest. Teemasid jätkub, aga ühel hetkel on poistel kõht tühi ja meiegi peame ennast minekule sättima.

Seekordne ring Kagu-Aasias on niiniis jõudnud lõpukorrale. Uusi teemasid, mida sealt kandist veel kajastada, on kogunenud omajagu, aga las need jääda järgmist korda ootama.

Blogi lõpp.

Indoneesia, Aceh, Banda Aceh

18.03.

Laupäeva hommikul tõuseme kell 4 hommikul. Täna peame me jõudma Borneolt edasi Acehisse. Tegemist on Indoneesia koosseisu kuuluva autonoomse provintsiga. 2004. aastal Kagu-Aasiat tabanud tsunamis sai enim kannatada just see Sumatra saare põhjaosas asuv piirkond.

Kuigi kogu Indoneesia on valdavalt islamiusku, siis just Acehit võib pidada selle kõige eesrindlikumaks kantsiks. Nimelt kehtivad seal elavatele moslemitele šariaadiseadused. Karmide islamiseaduste sisseviimist mõjutas otseselt ka tsunami, sest peale katastroofi rääkisid paljud usujuhid mošeesse palvetama tulnud inimestele, et õnnetus juhtus seetõttu, et nad pole olnud Allahi ees piisavalt kuulekad.

Banda Acehis maandudes pääseme sujuvalt läbi passikontrolli, sest 2015. aastast on vastuvõetud uus seadus, mis lubab ka Eesti kodanikel 30 päeva viisavabalt Indoneesias viibida. Niisama lihtsalt see aga ei lõpe. Väheste valgete inimestena tekitame tolliametnikes ilmselgelt huvi ning kohe uuritakse ega meil alkoholi kaasas ole ja mida me ikka siin täpselt teeme. Pärast röntgenpilti meie pagasile, jätavad nad minu seljakoti millegipärast rahule, Liisi kohver läheb aga puistamisele.

Esimese asjana jääb neile silma Eestist kaasa võetud must leib, mille võtsime n-ö külakostiks Indoneesias elavale Annikale, kes töötab Jakartas Euroopa Liidu esinduses. Probleem on aga selles, et tegemist on kanepiseemne leivaga, kus muidugi peal ka kanepilehe motiivid.

Meie ümber koguneb aina suurem hulk tolliametnikke. Järgmisega kaevavad nad välja pipraviina pudeli. Suures koguses alkoholi toomine siinsesse moslemitekantsi pole aga lubatud. Samuti kingiks toodud 250 ml keelekaste lubatakse aga alles jätta. Veel huvitab neid akupank, Postimehe mikrofoni kohta nad aga õnneks ei küsi.

Leivakotist võetud seemned lähevad narkotesti. Jääb vaid loota, et Eesti Pagar pole n-ö untsu teinud. Õnneks on asi aus ja saame piiramisrõngast minema.

Hotellis ootavad meid Wila ja Nanda, kellest saavad siin meie abilised, sest kohalikud räägivad inglise keelt väga vähe ja oma plaanide realiseerimiseks on vaja käia omajagu riigiasutuste uste taga asja ajamas.

Viskame kotid tuppa. Tüdrukud on selle ajaga istunud juba rollerite selga, tõmmanud oma pearäti peale kiivri, nii et ronime peale.

Liis ja rollerijuht Wila.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Minu rollerijuht Nanda, kes töötab Banda Acehis Maailma Looduse Fondi (The World Wide Fund for Nature ehk WWF) sõltumatu eksperdina, räägib, et linna lähistel Lampuuki rannas toimub täna kohalike loodusaktivistide eestvedamisel merekilpkonnapoegade vettelaskmine. Taolisi üritusi toimub tema sõnul lausa kord kuus. Sinna suunas kihutame ka meie.

Kohale jõudes selgub, et kilpkonnade vettelaskmist oli kajastama tulnud kümned fotograafid.

Kilpkonnad fotograafide piiramisrõngas.

FOTO: Liis Treimann

Lisaks merikilpkonnadele sattusime kohaliku meedia huviorbiiti ka meie, kui ühed vähestest välismaalastest. Sain seega auväärse ülesande olla üks tillukeste konnapoegade vettelaskjatest ja anda kohalikele uudisteportaalidele mitu intervjuud sellest, mis ma sellest ettevõtmisest arvan (sh põhjendada korduvalt seda uskumatuna tunduvat fakti, et Eestis vabas looduses kilpkonni ei leidu.)

Uudisnuppu Lampuuki rannas toimunud üritusest võis leida ka järgmise päeva kohalikust päevalehest Serambi Kutaraja.

FOTO: Liis Treimann

19.03.

Nagu mainitud, töötab üks meie kohalikest abilistest, Nanda, WWFi heaks, seega saime järgmisel päeval kaasa minna ka ühele nende lastele suunatud teavitusüritusele, kuidas loodust ja loomi kaitsta.

Hanna intervjueerimas WWFi kommunikatsioonijuhti Chik Rinit (paremal ees).

FOTO: Liis Treimann

Lisaks osutus Liis kõigi sealsete nutitelefonide omanike lemmikobjektiks.

Liis loomakostüümides looduskaitsjate haardes.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Paari sõnaga veel tsunamist. Acehit külastades on oluline aru saada, et katastroof on mõjutanud praktiliselt kõiki neid inimesi, keda linnas kohtad. Taksojuhil, kellega lennujaamast ööbimispaika sõidame, räägib, et tema peres nõudis tsunami 10 inimelu.

Hiidlaine tabas Banda Acehi rannikulinna 2004. aasta detsembris, ulatudes kuni viie kilomeetri kaugusele sisemaale. Näiteks ka me hotell asus piirkonnas, kust tsunami üle käis. Enne seda asus seal haigla, mis aga kõvasti kannatada sai.

Grand Permata Hati hotell Banda Acehis.

FOTO: Liis Treimann

Kohalike sõnul käibki neil nüüd ajaarvamine selle järgi, kas mingi sündmus toimub enne või pärast tsunamit. Toonase hiidlaine jõudu näitab ka see, et see tõi linna keskele ehk kaldast 2-3 kilomeetri kaugusele 2600 tonni kaaluva laeva.

Alus nimega Apung 1 asub nüüd keset Banda Acehi linna ning sellest on kujunenud üks tsunamiturismi peamisi vaatamisväärsusi.

FOTO: Liis Treimann.

2009. aastast on avatud ka tsunami muuseum.

FOTO: Liis Treimann

Fakt, et Baiturrahmani suur mošee jäi tsunamist puutumata on kohalike jaoks märgilise tähendusega.

FOTO: Liis Treimann

Siinsete inimeste religioossuse sügavus jääbki tihtipeale siiassattunute jaoks mõistatuseks. Palvetatakse viis korda päevas, milleks vähemalt ühe korra tuleb käia ka mošees. Esimene palvetuskord on päikesetõusu ajal, mistõttu on normaalne, et igapäevaselt tõustakse kuue ajal. 22-aastasele Merizale helistab selleks talle iga hommikul tema ema, et palvetamist meelde tuletada.

Banda Acehis mošees pole meestele ja naistele eraldi palvetamisruume.

FOTO: Meriza Akbar

Muuhulgas õnnestus meil osa võtta ka korralikust Indoneesia pulmast.

Pruutpaar sõpradega selfie't tegemas.

FOTO: Liis Treimann

Pulmaliste arv võib ulatuda viiesajani.

FOTO: Liis Treimann

Abielludes tuleb maha pidada kolm suurejoonelist pulmapidu, nii et odav lõbu see ei ole.

FOTO: Liis Treimann

20.03.

Kuigi Indoneesia on suurim moslemiriik maailmas, märgitakse tihti, et siinsed usunormid on võrreldes Lähis-Ida riikidega palju pehmemad. Acehi piirkond on aga ses suhtes erand. See on ka üks peamisi põhjuseid, mis meid Sumatra saarele toob.

Selgitamaks välja, kui radikaalne on Indoneesia radikaalseim islam ja milline on elu kohas, kus kehtivad šariaadiseadused, tundub hea mõttena minna patrullima koos šariaadipolitseiga.

Šariaadi politsei koosseisus loodud ainult naistest koosnev patrullüksus, kelle ülesandeks on muuhulgas tagada, et Banda Acehi moslemi mehed iga reede ikka mošees käiksid.

FOTO: Liis Treimann

Tegemist on niisiis eraldiseisva asutusega lisaks tavapolitseile, kelle ülesandeks on kontrollida, et kohalikud moslemid ikka kombekalt käituksid ehk ei mängiks hasartmänge – mis siinses kontekstis tähendab tegelikult kukevõitluste korraldamist, kus siis panused tehakse raha peale –, ei jooks alkoholi ega harrastaks abieluväliseid suhteid.

Hommikul politsei jaoskonda minnes selgub, et patrullid toimuvad alles pärastlõunal, sest varem toimub linnas üks teine üritus, mida šariaadipolitsei korraldab. Nimelt avalik piitsutamine šariaadiseaduste vastu eksinud moslemitele.

Saame ka teada, et selleks, et mõlemat ametlikult kajastada, on neil vaja Postimehelt veel ühte peatoimetaja allkirja ja templiga paberit. Eestis on too hetk kell viis, seega lootust see enne ürituse algust kätte saada ja välja printida on null. Sellegipoolest saadan toimetuse poole kirja teele.

Avalikud piitsutamised leiavad tavaliselt aset mošeede kõrval, nagu ka seekord. Meile tõlgiks kaasas olev Meriza ütleb, et teab, kus see koht on, seega otsustame, et läheme lihtsalt kohale, loodame, et saame sellegipoolest sinna sisse. Võtame koha sisse mošee vastas olevas kohvikus ja jääme ootama ürituse algust.

Meie kõrvallauda on kogunenud ka kõik kohaliku meedia esindajad, millest võib järeldada, et piitsutamised leiavad laialdast kajastamist. Ühe kaameramehega rääkides, hoiatab ta meid, et politsei kipub olema välismeedia suhtes allergiline ning ette on tulnud ka juhtumeid, kus ürituse filmimiselt tabatud ajakirjanikud saadetakse kohe riigist välja ning määratakse aastane Indoneesiasse sisenemise keeld.

Kepihoopide nn etendus tundub olevat päris populaarne meelelahutus, sest kohale on tulnud palju kohalikke. Meie tõlgi Meriza sõnul on nende peamiseks ajend uudishimu – tahetakse teada, kes need inimesed on ja mida nad teinud on. Banda Acehis veedetud päevade jooksul räägime sellest paljude kohalikega ja neist enamik tõdevad, et peavad tegelikult taoliste piitsutamiste toimumist häbiväärseks ega soovi teadlikult sellist avalikku alandamist pealt näha.

Siis aga keerabki tee pealt mošee juurde sisse trellidega vangibuss, sees tänased 12 patust hinge, kaheksa meest ja neli naist. Seisame mošee värava taga ja jälgime mängu, kui üks turvameestest viipab meile, et tulgu me sisse. Ta juhatab meid istuma. Nimelt on kohe piitsutamislava vastas koht, mis reserveeritud naistele. Kõige õõvastavam on sellejuures asjaolu, kui normaalne see ümberringi kõigi jaoks tundub.

Esimese osana astub lavale imaam, pidades pika loitsu meenutava kõne, et pealtvaatajad n-ö õigesse meelsusesse viia ja tuua kogu üritusse vajalik tseremoniaalsus. Järgmisena saavad sõna šariaadiametnikud, kes loevad ette süüaluste nime, vanuse, soo, karistusemäära, põhjuse ja selle, kust nad pärit on. Selgub, et avalikku häbiposti pandud neli naist ja neli meest on paarid, kes on väidetavalt olnud abieluvälises suhtes, ülejäänud neli meesterahvast on siin hasartmängude mängimise eest. Esimeste karistus on seaduse silmis karmim, kepihoope tuleb saada 20–30, mängurite karistuseks on kaheksa hoopi.

Alles peale seda talutatakse lavale esimene valgesse riietatud karistusesaaja. Kepihoope hakkab jagama keskaegset timukat meenutav šariaadipolitsei ametnik, kandes maski, kuhu on sisselõigatud vaid silmaaugud.

Avalik piitsutamine Banda Acehis.

FOTO: Liis Treimann

Pealtvaatajad rõkkavad, kui uus inimene lavale tuuakse, lisaks pildistatakse ja filmitakse. Meestele jagavad ihunuhtlust mehed, naistele naised.

Et Liis pildistab üritust keskmisest parema kaameraga, ja muidugi ka lihtsalt seetõttu, et oleme välismaalased, äratame oma kohaloluga meie kõrvalistujates huvi. Üks naistest uurib meilt korduvalt inglise keeles, et kas oleme meediast. Tähelepanu on aga see, mida meil kõige vähem vaja on. Õnneks aga ei kasva kellegi uudishimu liiga suureks ja koos rahvamassiga saame sealt ka tulema.

Oluline on siinkohal mainida, et šariaadiseaduste kohaselt saab karistada vaid kohalikke moslemeid. Sellegipoolest toimus vaid paar nädalat tagasi Acehis küsimusi tekitav juhtum, sest avalikule nüpeldamisele toodi abieluvälises suhtes olnud kohalik hiinlaste paar, kes olid budistid.

Peale raputavaid sündmusi satume taas Wifi-levialasse. Minu postkasti on saabunud vajalik dokument Postimehelt – suur tänu siinkohal Hanneli Rudile –, niisiis suundume taas šariaadipolitsei jaoskonda, et linnavalitsuselt ja politseipealikult naispatrulliga liitumiseks vajalik nõusolek saada. Huvitaval kombel on ametnike suhtumine väga sõbralik ja Banda Acehi avalike suhete juht annab meile omapoolse jah-sõna.

Jaoskonnas ilmneb aga ebameeldiv üllatus – politseijuht, kes lõpliku otsuse tegema peab, magab hetkel ja naispatrull on juba veerand tundi tagasi välja sõitnud. Istume ja ootame. Siis aga hakkavad asjad liikuma. Tuleb välja, et lähedal pargis kudrutavaid teismelisi noomimas käinud patrull on nõus meie pärast tagasi jaoskonda tulema ja saame loa oma autoga neil kaasas sõita.

Šariaadipolitsei naispatrull kammib Banda Acehi tänavaid kaks korda päevas, hommikul ja päeval, meespatrull kolm korda ehk lisaks toimub ka õhtune kontrolliring.

Mida täpsemalt taoline patrullimine endast kujutab ja mis intsidendid too päev šariaadipolitseinike silma riivasid, saab lugeda ja vaadata pikemalt lähinädalatel Postimehes ilmuvast põhjalikumast Acehi reportaažist.

21.03.

Teisipäeval võtame aga praami vabameelsema mainega Pulau Wehile. Kohalikud räägivad, et seal olid nad isegi bikiinides ujuvat turisti näinud. Banda Acehi lähedal asuvates ilusates randades on see mõeldamatu. Naistel tuleb ujuda täisriietes ja kuna paljude ujumisoskused pole kiita, tõmmatakse sinna peale ka veel ujumisvest.

Tüüpiliselt lõunamaale selgub sadamas, et täna väljub kiirpaat kell 10, mitte kell 8. Võimalus avada taas välikontor on seega maastleitud.

FOTOD:

FOTO: Liis Treimann

Mägisele Pulau Wehile tasub tulla ka seetõttu, et käia ära nullkilomeetril ehk kohas, kus Indoneesia n-ö alguse saab. Lisaks saab seal avastada koopaid, sukelduda, matkata vulkaanimäkke või loodusliku kose juurde.

Igal juhul rabab saar (kohalike jaoks Sabang, sealse suurima linna järgi) oma lopsaka ja rikkumata loodusega.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

FOTO: Liis Treimann

FOTO: Liis Treimann

22.03.

Üks asi, millest enne, kui Acehi selja taha jätame, rääkida tahaksin, on sealne õhtune ajaveetmiskultuur. Nimelt on noorte seas väga populaarsed igasugused coffee-shop'id, kus siis istutakse väljas, juuakse kohvi-teed ja aetakse juttu, purjus pole aga seejuures keegi. Kogunetakse alati kambakesi, mille tingib ka see, et kahekesi koos istudes on oht sattuda šariaadipatrulli huviorbiiti.

Noored kohalikus kohvikus.

FOTO: Liis Treimann

Kohalik kohvijook - tarbimiseks tuleb kergitada vähehaaval klaasiserva ja siis kõrrega sealt robusta kohviga tehtud imejooki manustada. Maitseb igal juhul nagu Starbucks.

FOTO: Liis Treimann

Niisiis on Banda Aceh igati sobiv koht, et karsklaseks hakata, sest alkoholi ei leia ei poodidest ega söögikohtadest. Ainus erand on taas rohkem turistidele orienteeritud Pulau Wehi saar, kus osa öömajade juures tegutsevate restoranide menüüst võib leida lahjat õlut.

Aga ka sellel on hind. Rääkides Merizale, et Pulau Wehil ööbisime Casanemo-nimelises majutusasutuses, ütleb ta, et teab kohta hästi, sest selle omanik on tema sugulane. Nende perekonna silmis on aga naine halvas kirjas just seetõttu, et tema restoranides saab tellida ka kesvamärjukest. Lisaks on too omanik abielus ka välismaalasega, kes pole islamiusku, mis pole samuti aktsepteeritav.

Kolmapäev on aga ka see päev, kus lendame edasi Jakarta ehk Indoneesia pealinna suunas. Lennujaama läheme vastakate tunnetega, sest kuigi ühelt poolt oleme olnud tunnistajaks sündmustele, mis kuuluvad oma olemuselt keskaega, mitte 21. sajandisse. Teiselt poolt aga oleme saanud pidada mitmeid sügavaid ja südamlikke vestlusi. Kui jätta kõrvale saabumise intsident lennujaamas, on suhtumine olnud väga sõbralik (loe: ülevoolavalt uudishimulik) ning erinevalt Lähis-Ida reisidest, kus on tunda kohalike  survet, et ka meie kui eurooplased ennast nende riigis viibides kinni kataks, siis siin me seda ei tunneta.

Vasakult Nanda, Meriza ja Wila, kelleta Banda Aceh oleks olnud meie jaoks teistsugune koht.

FOTO: Liis Treimann

Malaisia, Borneo, Sabah

Borneo (Indoneesia osa kannab Kalimantani nime) on suuruselt maailma kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Guinea järel, ühtlasi ainuke saar maailmas, mis jaguneb kolme riigi vahel. Need on Malaisia, Indoneesia ja Brunei. Meie reis viib Malaisiale kuuluvasse piirkonda.

13.03.

Maandume Kota Kinabalus (KK). Malaisia Borneo saarel asuv linn on oma nime saanud läheduses asuva Kinabalu mäe järgi, mis oma 4095 meetriga on ühtlasi Kagu-Aasia kõrgeim. Järgmisel päeval (14.03) on aga meie eesmärk mitte mägi, vaid KK linnast saja kilomeetri kaugusel, Kliase soojaamas toimetavad eestlased.

Kõlab uskumatuna, aga jah, just seal on välitöid tegemas ehk vihmametsas gaasi- ja mullaproove võtmas kolm Tartu Ülikooli geograafi. Et transpordivõimalused linnast eemal asuvasse looduskeskusse oli piiratud, otsustame Uberi kasuks.

Vahemärkusena, Uber tegutseb KK-s alates möödunud aastast ja on palju odavam kui kohalikud rööveltaksod. Paljud kohalikud teevad seda lisatööna, seega õnnestub sattuda kokku huvitavate inimestega, kellega rääkida Malaisiast, Eestist, Uberist ja ka kohalikust palmiõli tööstusest.

Viimasest just seetõttu, et see on üks peamisi põhjuseid, mis meid siia poole maakera toob. Pole just palju neid, kes teavad, et koguni pooled Eesti poodides müüdavad kaubad sisaldavad palmiõli: näiteks Nutella, küpsised, šokolaad, kosmeetika, aga ka Neste müüdav biokütus. 

Tegemist on väga vastuolulise teemaga, sest ühelt poolt hoiatavad keskkonnaaktivistid ja teadlased, et massiline palmiõliistanduste rajamine on Kagu-Aasiasse on viinud vihmametsade ja seal elavate loomade elupaikade kadumiseni, teiselt poolt rõhutasid kohalikud, kellega me jutu sees ka palmiõli kohta küsisime, et nende majanduse jaoks on see kriitilise tähtsusega ning seda tarbitakse palju ka Malaisias kohapeal ehk siis tegu pole vaid ekspordiartikliga. Eks tõde, nagu tavaliselt, ole kuskil vahepeal.

Palmiõli istandused Kliases ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab.

FOTO: Liis Treimann

Hetkel on aga kell pool kuus õhtul, taksojuht on ukse ees ning asume teele. Pärast viit minutit sõitmist vaatab ta aga lõpuks, kuhu me sõita kavatseme ja ei suuda ära kiruda, mille otsa ta sattunud on. Sõit Kliasesse tähendab üle kahetunnist sõitu ja keerulisi teeolusid, sellele lisaks loojub kohe-kohe ka päike. Viimane ots möödub külavahe auklike kruusateid pidi, kus auto põhi korduvalt vastu maad kolksatab, aga kohale me jõuame.

Vastu võtab meid inimtühi soojaam. Ei ühtegi hingelist. Vaid koerad lamavad laisalt jaama sissepääsu ees. Siis märkasime aga, et ühe majakese ees kuivab pesu, mis kattub kahtlaselt palju eesti meeste maitse-eelistusega.

Kliase soojaama kämping.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Tunnetus ei petnud, peagi ilmus pimedusest välja kohalik metsavaht, kes selgitas puises inglise keeles, et eestlased on tõepoolest siin ja olla autoga linna sööma läinud. Nimelt pole jaama läheduses ei poodi ega ka telefonilevi.

Põhimõtteliselt võiks Kliase soojaama kirjeldada kui meie RMK-tüüpi looduskompleksi, kus olemas vaatetorn, askeetlikud ööbimisvõimalused ja laudrada, mis viib aga tuttava raba asemel hoopis ümberkaudsesse vihmametsa.

Pärast õhtust eestlaste taasühinemist – seltsiks poole meetri pikkused tsikaadid – lepime kokku, et kasutamaks ära jahedamaid hommikutunde, tõuseme järgmine päev enne kella kuut. Mida Jaan, Riho ja Taavi täpsemalt vihmametsas toimetasid, sellest juba eraldi loos (Postimees 22.03.2017, Eestlased kaardistavad maailma soid).

Doktorid Taavi Pae (vasakul) ja Jaan Pärn (paremal) tööhoos.

FOTO: Liis Treimann

15.03.

Varane start annab tuntava eelise, nii et päevaga jõuab palju ja käime ka kohalikes palmiõli istandustes. Kui päev varem KK valitsusasutuste ukse taga vajalikke lube taotleme, oldi alguses meie kui Euroopast pärit ajakirjanike suhtes skeptilised.

Väga levinud on mõtteviis, et läänest pärit inimesed on palmiõli suhtes kriitilised vaid seetõttu, et palmiõli ei puksiks maailmaturul teisi õlisid välja. Keskkonnast ja bioloogilisest mitmekesisusest rääkimine on vaid selle agenda kattevari. Istanduste hindust boss on aga väga rõõmsameelne ja lubab meil vabalt töölistega rääkida ja seal ringi vaadata.

Liis Treimann jäädvustamas istanduse igapäevatööd.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Laias laastus on tegemist tüüpilise suurkorporatsioonile kuuluva istandusega. Firma peakontor asub hoopis Malaisia poolsaarel, juht hiinlane, kohalikud juhid malaisialased ning töölisteks indoneeslased ja filipiinlased.

Immigrantidest töölised elavad istanduse territooriumil.

FOTO: Liis Treimann

Istanduse töölistel on sealsamas väiksed hurtsikud, kus nad elavad. Töö eest makstakse n-ö tüki pealt, nii et vabade päevade võtmine tähendab kohe vähem raha. Eile oli neil aga palgapäev ning käidi linnas varusid täiendamas. Kohalik keskmine töötasu pidi töödeülevaataja sõnul jääma 1200 Malaisia ringgiti kanti (250 eurot).

Õhtul Malaisia Sabahi ülikooli õppejõu autos lähedalasuvasse Beauforti linna sööma minnes märgib ka tema, et istandusteala jõuline laiendamine on tegelikult suur probleem. Jaamas, osariigi valitsuse esindajate juuresolekul, ta sellest aga rääkida ei saanud.

Malaisia ja Eesti teadlastega Beauforti söögikohas, kus saab head Brunei sataid.

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Sultaniriigi lihavardaid oodates räägib ta loo, kuidas paar aastat tagasi olid inimasustusest kaugel asuva istanduse töölised võtnud ühe õlipalmide vahele uitama sattunud orangutani endale seksiorjaks ja et loom atraktiivsem välja näeks, ajanud tal selleks ka karvkatte maha.

16.03.

Järgmine päev ongi meil aeg jaamast lahkuda, et liikuda edasi Borneo idakaldale Sandakani. Linna lähedal asub nimelt orangutanide rehabiliteerimiskeskus. Vahemaad on siin võimsad. 425 kilomeetri kaugusel asuvasse orangutanide rehabiliteerimiskeskusse jõudmiseks oli meil valida seitsetunnine autosõit või hoida aega kokku ja võtta siselend. Valisime viimase.

Omaette peatükki vääriks tegelikult ka meie logistika, aga kuna meie reisi jooksul on kõvasti põnevamaid sündmusi, mida kirjeldada, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Vahemärkusena võib öelda, et lende ja siselende tuleb koos ümberistumistega kokku kümne ringis, lisaks veel muidugi auto-, bussi- ja laevasõidud ning lühemad otsad rollerite ja motikatega.

Kõigepealt aga tuleb meil võtta kohalik buss, millega tagasi Kota Kinabalusse kolistada. Väljub see sellise putka eest.

FOTO:

FOTO: Liis Treimann

Meie teadlastest sõbrad jäävad soojaama veel nädala lõpuni.

Sandakanis maandumisel paistavad õhust vaid palmiistandused. Eelmisel õhtul kohaliku õppejõuga rääkides selgubki, et peamine põhjus, miks just sealt paaritunnise autosõidu kaugusel asuvast Sukaust on saanud loodusturististe lemmiksihtkoht hoopis seetõttu, et see väike riba Kinabatangani jõe ümbruses on veel üks neid väheseid piirkondi, kus leidub loodusliku vihmametsa piirkond. Ümberringi suruvad peale massiivsed palmiistandused.

17.03.

Oma silmaga õnnestub meil Borneol ära näha nii orangutan kui ka päikesekaru ehk malai karu (Helarctos malayanus), keda loetakse maailma väikseimaks karuks ja kuulub samuti ohustatud loomaliikide hulka. 

Taastusravi keskuse elanik. Borneo orangutanide arvukus on viimase 60 aastaga vähenenud rohkem kui poole võrra.

FOTO: Liis Treimann

Päikesekarud langevad tihtipeale ka salaküttide ohvriks, sest traditsioonilises Hiina meditsiinis kasutatakse mitmeid tema organeid ravimite valmistamiseks.

FOTO: Liis Treimann

Just Sepilokis avaneb esimest korda võimalus avada ka Postimehe välikontor ja siit saatsime teele oma eelmise blogipostituse.

  FOTO:

FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Tagasi üles