Kuidas küüditatud president Siberist otse Soome tipphotelli toodi
Täna, 100 aastat tagasi

Svinhufvud toimetati Helsingi raudteejaamast hotelli Kämp 29. märtsil 1917

FOTO: Salon Strindberg / HS

Täpselt sada aastat tagasi oli Soome raudteejaamad murdu rahvast täis. Keegi ei soovinud küll kuhugi sõita, vaid tuldi hoopis vastu. Pagendatud rahvuskangelane naasis Siberist ja mees viidi otse Helsingi legendaarseimasse hotelli.

Märtsi viimasel nädala möödub täpselt sada aastat päevast, mil Soome (tollal veel tulevane) president Pehr Evind Svinhufvud naasis Soome. Mehe pagendusest naasmise mälestuseks sõidab teisipäeval Ida piiri äärest Lappeenrantast Helsingisse ka n-ö meenutusterong, vahendab Helsingin Sanomat. 

Toona veel Soomele kuulunud Viiburis oli Svinhufvudile vastu tulnud sajad inimesed. Ajaloolistel fotodel on näha, kuidas mees seisab all vasakus nurgas, lilled käes.

FOTO: Suomen Museovirasto

Nii vahendas HS: «Seal ta seisab omaste ja tuttavate keskel rõõmsa ja reipana.»

Svinhufvud oli juristi haridusega ja terava taibuga noorsoomlaste poliitik, kellest sai hiljem Soome kolmas president.

Väljasaadetuna elas ta Siberis enam kui kaks aastat.

«Võib öelda, et temast sai Siberis oldud aja jooksul soomlaste jaoks rahvuskangelane. Ta oli küll ka enne esimest maailmasõda ja väljasaatmist tähelepanuväärne mees, ent just pagendus tegi temast sangari,» tõdeb Svinhufvudist äsja ilmunud raamatu autor, ajaloolane Martti Häikiö HS intervjuus

Svinhufvudi väljasaatmise põhjuseks oli, et see, et ta keeldus ülemkohtunikuna Soome prokuraatoriks (tänases mõistest õiguskantsler) määramast Venemaa kodanik Konstantin Kasanskit. Svinhufvud saadet seejärel teadmata ajaks Tomski kubermangu asumisele.

Soome tagasi sai Svinhufvud tulla tänu Venemaal toimunud revolutsioonile. Keisrivõimu lämmatamise varjus ei pööranud talle enam keegi tähelepanu. Väljaarvatud soomlased, kes uudist kuuldes juubeldasid.

«Temast sai omamoodi revolutsionäär, ehkki ta ise küll toonitas, et kindlasti pole ta sotsialist. Ehkki on alati vabaduse nimel tegutsenud ja vabaduse eest seisnud. Kuid vaimustunud rahvale oli see enamvähem ükskõik,» kirjeldab Häikiö.

Svinhufvud jõudis Helsingisse neljapäeva hommikul kell 10. Rong hilines tunni jagu. Perroon oli tihedalt täis Helsingi ülikooli ja Tehnikakõrgkooli tudengeid.

Helsingin Sanomat kirjutas järgmisel päeval, et üliõpilased seisid osakondade kaupa oma lippude all auvalves. Spaleer ulatus liiprite otsast raudteehoone esisele väljakule.

Ajalehe andmeil oli piirkonnas tol hetkel umbes 10 000 inimest.

Svinhufvud ja tema abikaasa Ellen Svinhufvud sõidutati uhkes aegluses läbi lehvitava rahvasumma Esplanaadil asuvasse hotelli Kämp. Seejärel ootas sangarit ees pressikonverents ja fotosessioon.

Nii vahendas HS: «Seal ta seisab omaste ja tuttavate keskel rõõmsa ja reipana.»

Helsingin Sanomate toimetaja sai õiguse ka eksklusiivselt vestelda.

«Reis oli muidu päris mugva. Venelaste vagunid on avarad ja neis tunned end justkui kodus,» avaldas Svinhufvud.

«Toit oli tagasiteele asudes enam kui küll. Mida lähemale me aga Peterburile jõudsime, seda raskemaks muutus leiva saamine. Isegi pakane ei takistanud meil Siberist lahkumist, kuid tõeliselt külm hakkas mul alles Soome jõudes.”

Seejärel teatanud Svinhufvud paraku, et «väsimus tahab vägisi võimust võtta ja pole ju ka ime, sest oleme juba teist nädalat teel olnud”.

Helsingin Sanomat avaldas 30. märtsil 1917 sellise joonistuse, millel kujutatud Svinhufvudi naasmist. Teel Helsingi raudteejaamast hotelli /  joonistus aastast 1917

FOTO: Helsingin Sanomat / joonistus aatast 1917

Svinhufvud tunnistas, et tal olnud Soome jõudes isegi pisut piinlik. Sest tema pärast on raudtee äärsed ja perrooni lehvitavast rahvast tulvil.

«Peterburiski oldi külalislahked, aga Viiburis kogetu oli veel uhkem. Jaamades on lõputud heatahteavaldused, lille, pillimäng ja laul.»

Ajaloolane Häikiö sõnul on Svinhufvudi naasmisele järgnenud nädalad Soome ajaloos igal moel täiesti erandlikud.

«See oli Soome ajaloo vist kõige ühtehoidvam aeg. Rahvuslik kokkukuuluvuse tunne kestis siiski vaid mõned nädalad, sest erimeelsused algasid juba aprillis. See oli haruldane hetk, mil aastakümneid kestnud rõhumine ühtäkki taandus, kõik tõkked ja tammid purunesid ja alguse sai riiklik mõtlemine.»

Svinhufvudist sai peagi õiguskantsler. Soome tulevase valitsuse loomise seisukohalt oli see ainuõige otsus.

«Ta oli nendes oludes rahvast ühendav ja kokkutoov jõud. Ta tõusis pagendusaastate paistel parteidest kõrgemale. See oli ka põhjus, miks temast sai esimese iseseisvussenati peaminister,» selgitab Häikiö.

Häikiö meelest on aga nukker, et nii Svinhufvud kui ka teised olulise tähtsusega iseseisvuslased on ajaloos jäänud Mannerheimi-kultuse varju. Siiski möönab ajaloolane mehe paindumatust.

«Svinhufvud oli järeleandmatu seadusandluse sümbol.»

KELLEST JUTT?

  • Pehr Evind Svinhufvud (15. detsember 1861 – 29. veebruar 1944  
  • oli Soome riigimees ja õiguskantsler;
  • 1917. aastal kirjutati tema algatusel Soome isesisevusmanifest;
  • oli Soome kolmas president, ametiaeg aastail 1931–1937.
  • Ülikeerulise nime tõttu hüüdsid soomlased meest hellitavalt Ukko-Pekka
  • Svinhufvud oli Konstantin Pätsi sõber ja külastas 1934. ja 1936. aastal Eestit.
  • 17. märtsil 1934. aastal andis ta käsu, et Helsingis ilmuva ajalehe Ajan Suunta peatoimetaja Somersalo kohtulikule vastutusele võetaks artiklite pärast, mis sisaldavad solvavaid väljendusi Konstantin Pätsi, Soomega sõprussuhetes oleva maa riigipea, kohta.
Tagasi üles