Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/02/6951103t1h5495.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/24/6485021t1h7f66.jpg)
IRLi esimees ja kaitseminister Margus Tsahkna sai Euroopa Rahvaerakonna (EPP) kongressil sõna eilse päeva esimese kõnelejana, mis oli ehk pisut keerukas ajahetk. Hommikul saali valgunud delegaadid olid jutukad ja elevil. EPP president Joseph Daul pidi kaaskonservatiive algklassiõpetaja moel korduvalt korrale kutsuma, et nood rahulikult maha istuksid ja esinejaid kuulaksid.
Kõne alguses võõrustajaid tänades astus Tsahkna korraks ka ise üpris õhukesele jääle, kui tõi Maltat tunnustades sisse võrdluse 2015. aasta kongressiga. «Toit on palju parem kui eelmine kord Madridis,» tunnistas ta ning vastuseks kõlanud häältest võis järeldada, et hispaanlased polnud sisse maganud.
«Palun! Ma ütlesin juba, et püsige rahulikud,» hurjutas Daul.
Oma kõne tuuma ehitas Tsahkna julgeolekule. Ta tsiteeris 2003. aastast pärinevat Euroopa julgeolekustrateegiat, mille kohaselt pole EL kunagi nii kaitstud ja jõukas olnud kui praegu, ning avaldas kahtlust, kas see väide enam tõele vastab. «Praegu on meid proovile pandud selles, kui palju suudame hallata kriise mitmel rindel,» nentis ta.
Edasi mainis Tsahkna kõigepealt probleeme, nagu radikaliseerumine, terrorism, immigratsioon ja populism. Kohalikku konteksti arvestava diplomaatilise ringi järel jõudis ta Venemaa juurde, mida siis lahkas põhjalikumalt, korrates üle ka Eesti tavapärase seisukoha, et ülejäänud EL võiks järgida meie eeskuju ja kaitsekulusid tõsta.
Kui Tsahkna üsna varsti pärast kõnet kongressi võõrustanud Intercontinentali hotellist tänavale astus, paistis, et vähemalt mõnele kuulajale valmistas Venemaa mainimine selles Vahemere muredest tiines õhkkonnas siirast rõõmu. Nii paistis see vähemalt IRLi juhi juurde üle tänava tänusõnu ütlema tormanud Rootsi moderaadi jutust.
- See polnud küll konservatiivide esindaja, kes end ELi lõunariikide kohta hiljuti üsna teravalt väljendas, aga need eurogrupi presidendi Jeroen Dijsselbloemi sõnad (et lõunas raisatakse raha naiste ja alkoholi peale ja tullakse siis abi küsima – E. K.) tunduvad ka siin kongressil vastu kajavat.
Eks iga riik ja rahvas näeb asju oma mätta otsast.
Ütlesin ka oma kõnes, et oleme ajastus, kus inimestele tundub, et ladvik tegeleb millegagi, mis on neist väga kaugel. Tegelikult ootavad inimesed lihtsaid sõnumeid.
Seesama Donald Trumpi valimine näitas, et keskmaa ameeriklased tahtsid sõnumeid, mis neid puudutaksid. [Loosung] «Ameerika esimesena» võib tunduda imelik, aga elasin ka ise vahepeal selles piirkonnas ja saan aru, miks teda toetati. Sama võib juhtuda Euroopas. See on väga ohtlik – me ei saa hakata ELi poliitikat ajama liikmesriigi kaupa. See on midagi, mida Venemaa tahab, et lõhestada meie ühtsust.
ELi ühtsus ja liikmesriikide enda probleemide lahendamine ei ole minu arvates üksteisega vastuolus. Teadmine, milline roll on liikmesriikidel ja milline ELil, on hägustunud. Brexiti referendum ei olnud suuresti mitte vaidlus selle üle, kas Suurbritannial on kasulik olla ELis või mitte, vaid lihtsalt reaktsioon segi läinud arusaamale rollidest, mida briti poliitikud on aastaid ise taga õhutanud.
Muidugi, lõunariigid ei näe julgeolekuohtu mitte neist kaugel paiknevas Venemaas, vaid immigratsioonis, põgenikekriisis, terrorismiohu tõusus. Sealsed valijad küsivad vastuseid neile küsimustele.
Aga on siiski heas mõttes hämmastav, et EL on suutnud näiteks [Venemaale kehtestatud] sanktsioone hoida. See, et Euroopa tasemel on sanktsioonidega siiani suudetud jätkata, näitab, et saadakse aru, et ka Malta kaitsmine algab ühtpidi Narvast. Ja meie peame aru saama, et Narva kaitsmine algab Maltalt.
- Vahemere riigid aga ootavad meilt vastu solidaarsust migratsiooniküsimusega tegelemisel.
Kui me vaatame panust elaniku kohta, siis Eesti on üks riike, kes kõige rohkem aitab. Me oleme Kreekasse saatnud oma piirivalvemeeskonna ja väikse laeva. Me panustame rahaliselt, inimressursi, tehnikaga. Mõnes mõttes tekib küsimus, kas NATO asi on olla Egeusel (valvata inimvoogusid kahe liikmesmaa, Kreeka ja Türgi vahel – E. K.), aga me oleme seda missiooni toetanud. Kõik meie sõjalised välismissioonid on olnud just lõuna poole. Eesti on väga täpselt jälginud seda, et me ainult ei küsiks, vaid annaksime vastu ka.
Võimas saavutus on Varssavi tippkohtumise otsus paigutada rahvusvahelised NATO väed Baltimaadesse ja Poolasse, mis paneb heidutuse teise valgusesse. Ma tänasin ka täna kõiki EPP kaasrahvusi. See on panus, mille eest meie peame teisipidi vastu panustama.
- Kas Eesti suudab sügiseseks tähtajaks ümber asustada kokku lepitud arvu pagulasi?
Seda ma ei usu. Ausalt öeldes oli otsus jagada põgenikke vastavalt kokkuleppele pigem poliitiline ega lahenda sisulist probleemi.
Eesti on näidanud üles solidaarsust, aga me ise oleme loonud väga konservatiivse süsteemi: meie enda [ümberasustajate] meeskond ei tööta mitte Eestis, vaid kohapeal ELi lõunapiiril ja me intervjueerime kõiki tulijaid ise. Sügiseks ei jõua me kindlasti nii kaugele [et kogu lepitud arv pagulasi oleks Eestisse asustatud], aga meil ei ole ka midagi häbeneda, et per capita oleme jälle eesotsas. On riike, kes pole eriti midagi teinud.
Me oleme läinud seda teed, et mitte lihtsalt täita kvooti ja tuua seltskond Eestisse, vaid meie eesmärk on, et nad integreeruks. Me näeme, et naised ja lapsed on väga hästi hakkama saanud. Probleem on meestes. Meestel on raske leppida, et kultuuriline roll ja perekonnamudel muutub. Eesti kaks intsidenti on tõenäoliselt samuti juhtunud seetõttu, et mehe roll on muutunud. Sellest on kahju, me peame suutma neid ohte ennetada.
Nüüd peaks tulema valitsusse ka eelmise aasta lõpus palutud ülevaade põgenike vastuvõtmisest alates sellest, mis on tehtud väljaspool Eestit, ning lõpetades sellega, mis on toimunud Eestis.
Võtame rahulikult, oma tempos. Meil ei ole midagi häbeneda. Lubadust lihtsalt formaalselt täita ja nende inimestega mitte midagi teha ei ole lahendus.
- Mis on EPP roll Euroopa poliitikas? Kui palju tegelikult mõjutavad sellised parteigrupi koosviibimised?
Palju-palju rohkem, kui välja paistab. Euroopa Parlamendis ollakse suurim jõud. Euroopa Komisjoni, liidunõukogu ja parlamendi presidendipositsioonid on täidetud EPP taustaga inimestega.
See on ka päriselt maailmavaateline seltskond. EPP on kirev, aga mingid reeglid ja põhiliinid on ikkagi ühised. Vabadus ja vastutus – needsamad konservatiivsed väärtused.
Teine asi on solidaarsus. Mõistetakse, et peame võib-olla midagi natuke ära andma, et oma partnereid aidata. Näiteks Malta Eestit või Eesti Maltat, et kaitstud oleksid meie väärtused – seesama parempoolsus, rahvusriikide aktsepteerimine, kristliku kultuuriruumi aktsepteerimine, mitte religioosses, vaid kultuuriruumi ja elukeskkonna tagamise mõttes. Aga see tähendab vastutustundlikkust, mitte populismi.
Muidugi, EPPs ollakse mures, sest kõigis riikides on esile kerkinud populistlikud erakonnad. Aga mulle meeldib, et EPP hoiab liini: iga kord kinnitatakse üle, et meie ei lähe kaasa, vaid peame kehtestama pärispoliitikat ja saame sellest ajast üle.