Erik Morna: Mis-see-on-mis-see-on-mis-see-on?

Dingo aastal 1984 Foto: Ansambel Dingo promofoto

​​Mis tunne oli esimest korda Nõukogude Eestis elusaid soome muusikuid näha, meenutab muusikaajakirjanik ja Raadio 2 muusikajuht Erik Morna.

10. juunil toimub Tallinnas kõigi aegade suurim Eesti-Soome muusikapidu, kus kõlavad nii vanad lemmiklaulud kui ka uued hitid.

Sielun veljet

Aastal 1986 leidsin ajalehe äärelt tikutopsist väiksema kuulutuse, kus oli kirjas, et Tallinna Linnahalli Jäähallis esineb varsti ansambel Sielun Veljet. Sama hästi oleks seal võinud olla teade, et eile tulid UFOd ja tegid Eesti vabaks ja sel puhul tuleb sinu köögikraanist õlut!

Välismaa asi!

Tol ajal tundus muidugi igasugune suvaline välismaa asi (isegi värviline prügi!) eriti hinnaline, kuid Siekkarid olid midagi muud – nende muusika meeldis mulle päris tõsiselt, nende «L’Amourha» album asus samas liigas, kus Inglise ja Ameerika bändide omad. 

Ma ei tea, kust hankisid kohalikud kalkarid oma pääsmed, mina sain enda oma kooli komsomolikuti kaudu. Kontsert oli mõistagi vägev. Rahvast küll vähevõitu, saalis valgus peal ja nii edasi, kuid kõik teadsid «Kanoottilaulu», kõik tahtsid lavale, kus monitori peal istus võidukalt irvitav Ismo Alanko. Kui kõigil veel selleks ajaks bände polnud, siis koju minnes need sündisid.

Vaata vanu reklaame

Kõik armastasid Soome TV-d – seal näidati huvitavaid action/fantaasia sugemetega lühifilme ehk reklaame!

Ja kui mitte, siis järgmine nätakas põhja poolt saabus paar aastakest hiljem, mil niigi plekist tehtud TPI rockiklubi ehk Tehnikaülikooli sööklat Mustamäel lammutasid seestpoolt Jimi Tenor and His Shamans. Misseeonmisseeonmisseeon hüüdis hääl mu peas ja kuidassedakuidasseda teha? 

Selles, et Soome pop ja rock välismaal populaarseks said, polnud midagi imelikku. Kui sa elasid Põhja-Eestis ja sul oli telekas, siis pidid olema arust ära, kui ei vaadanud Soome TV-d. 

See oli väga tähtis, kuna seal näidati huvitavaid action/fantaasia sugemetega lühifilme ehk reklaame! Ja reklaamide vahele seriaale, mis õpetasid selgeks inglise keele häälduse ning soome keele grammatika. 

Eppu Normaali, J. Karjalainen

Ja muidugi tuli sealt – vähe, kuid miskit siiski –, lääne mussi. Uhke poolvälismaalase tunne oli, kui nägid Bowie’t Kenny Everetti saates või Live Aidi otseülekandes, kuid kift oli ka oodata, mida head pakuvad soomlaste endi tehtud «Iltatähti», «Levyraati» ja «Hittimittari».

PANE KALENDRISSE KIRJA:

• MIS? Soome 100 kontsert
• MILLAL? 10.6.2017 kl 18
• KUS? Vabaduse väljakul
• KES? Vihjed on kõlanud, nimekiri saab avalikuks 5. aprillil!

Edasijõudnud, need päris suured fännid lasid mudida oma raadioaparaate, et jätta vahele päevased trennid ja õhtused peod ning kuulata selliseid maailma avardavaid saateid nagu «Rockradio», «Kovan päivän ilta» ja «Ocsid». 

See oli nagu näljase inimese esimene kohtumine rootsi lauaga – ta kühveldab kõik asjad oma uude värvilisse kilekotti ja kugistab siis nurga taga ühe hooga alla. 

Ning jääb sõltuvusse mõnest asjast, mille soomlastest saatejuhid Duran Durani ja Depeche Mode’i vahele torkasid. Näiteks Eppu Normaali. Või J. Karjalainen ja Mustat Lasit. General Njassa…

Jatkuu…

…näiteks «Lasten mehuhetki», «Levottomat jalat», «Poikarakkaus» ja nii edasi laulud elasid meie peas kui sellised las-nad-olla-lood kuni Yle mustvalgesse aknakesse ilmus värviline Neumann ja tema uusromantiline jõuk. 

Dingomaania

Vaata arhiivikaadreid:

Dingomaania oli Eestis täiesti tõsine nähtus. Isegi paljud punkarid ja hevimehed vaatasid Suosikkist järele kuidas sättida juukseid ja millisest vakstust või kardinast teha igapäevariided, ja et silmalaud oleksid tingimata a la Neumann, mitte mingi Nick Rhodes.

Kui Dingo 90ndate keskel lõpuks päriselt Eestisse Rock Summerile jõudis, oli ta üsna väsinud. Ja lagunes ja kogunes ja lagunes, kuni kogunes üsna hiljuti sedasi, et Neumanni ümber mängisid pille eestlased! 

Tere, Perestroika!

Pärast «Tere Perestroikat», pärast seda, kui J.M.K.E.-st sai Soomes sensatsioon ja Villu Tammest korralik julkkis, tekkis meil juba tunne, et vanad head Georg-Otsa-ajad on tagasi, et nüüd on jälle meie kord näidata, kuidas asjad käivad.

Tegelikult oli meie kord uuesti vaadata, aga seekord palju lähemalt. Ajal, mil Eesti profid tegid tööd Tallinn-Helsinki laeva peal, seilasid samal alusel meie juurde põhjanaabrite muusikud, et esineda olematutes klubides, kellegi hoovis, mingi künka otsas või lausa tänaval. 22 Pistepirkko, Radiopuhelimet, pagan, isegi üleriigilise tuuri teinud a capella artist Paska oli oma kakofoonia alal proff!

Smilers

Siis me olime umbes 1 aasta nukrad ega märganud, et siinpool käib uuesti Generator M-i ja Vanemõe kuulus, kuid hästi unustatud laulja-kitarrist Hendrik Sal-Saller oma pundiga Smilers, kus kõik peale tema olid soomlased. Smilersi keikkad huvitasid esialgu väheseid, kuid asi läks paremaks siis, kui osa bändist sai potkut ning Hendrik muutus taas eestikeelseks. Smilersi esimesed suuremad hitid sündisid ikkagi teisel pool lahte, abiks kohalik mees Jay Havanna.

Lenda, Juri Gagarin…

Miljoonasade teadis, et «Lapsuuden sankarille» paneb lõunanaabrid igaveseks ajaks üürgama: «Lenda Juri Gagarin». Juice Leskinen pidi ette aimama, et tema «Sika“ on üsna pea «Las notsu veel elada» (esitajateks Heino Seljamaa ja ansambel Kontor) ning eriti seda, et «Eesti, Eesti» võtab üle ja muudab virolaiseks hümniks Ivar Vigla.

Dingo ja Bogart Co arvestasid varakult, et kunagi lauldakse eesti keeles «Rahutut Tuhkatriinut» ja «Printsessi». Kuid see, et 1996. aastal kuulutatakse Eesti populaarseimaks looks ehk Raadio 2 Aastahitiks «Ma armastan luuserit» (Best B4), oli originaali autorile Risto Asikaisele (ja ansamblile Nylon Beat) suur üllatus. Ja õigusega. Me olime juba traatipidi suure maailma küljes, uut muusikat pakkus satelliit taldriku peal ja Soomega ühendas tavalist muusikahuvilist vaid Jyrki ja Radiomafia ja kui kaua nemadki enam.

Arhiivikaadrid. Juice ja tema sea-laul:

Varumees

Lõbusa lõppakordi korras sai Mart Mardisalu laulust «Varumees» vast suurim eestikeelne raadiohitt Soomes. See oli taas kord algselt nende lugu (Allekirjottanut – «Leikkikalujäppinen»), kuid nagu vahel juhtub, sai kaver originaalist suuremaks, nii suureks, et osa Eesti Hit kogumiku tiraažist tuli suunata teisele poole merd, sest kõik, või täpsemalt ligi pooltuhat soomlast soovisid seda osta.

Vaata videot: selline nägi välja Mart Mardisalu suure hiti originaal

Seejärel sai Soomest üsna tavaline maa, huumorimees ütleks et Põhja-Eesti, kus keelt õpiti nüüd pigem haiglas ja ehitusel. 

Soome muusika on endiselt meie pleilistides, kuid tundub, et enne kui see sinna satub, peavad sakslased või inglased kõigepealt jah ütlema. HIM, The Rasmus, Bomfunk MC’s, Darude, Nightwish, isegi Eläkeläiset saabusid meie südamesse suure ringiga.

Kuid on ka erandeid. Värske EBBA auhinna laureaat Jaakko Eino Kalevi esines sellel sajandil pikki aastaid Kilingi-Nõmme piknik-festivalil Schilling ammu enne kui Soome rõõmustas, et USA-s on teda märgatud. Kauko Röyhkä ja Viikate on meie seas tänu Kosmikutele. Ja Teksti-TV 666 tuleb lihtsalt ise!