/nginx/o/2016/12/18/6186705t1h527d.jpg)
/nginx/o/2013/07/08/1884708t1hee6d.jpg)
Vaid 150 kilomeetri kaugusel Indoneesia pealinnast Jakartast leidub veel inimesi, kes elavad moodsa maailma kiuste ilma elektri, autode ja igasuguste suhtlusvahenditeta. Veendumaks, et see tõesti on veel nii, mitte ei osutu odavaks turistilõksuks, sõitsime kohapeale asja oma silmaga kaema.
Galerii ja video: rahvas moodsa maailmata (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Baduid on ühed paljudest seni eksisteerivatest põlisrahvastest, kes püüavad säilitada oma traditsioonilist eluviisi ja hoiduda teadlikult igasugusest välismõjust. Seetõttu jälgivad nad ka põlvest põlve edasi kandunud ranget reeglite süsteemi. Et hõimu kaitsta, on nad jaganud oma külad sise- ja välisringiks. Kohapeal selgus, et viimane pole enam tükk aega interneti ja televisiooni pealetungi eest kaitstud, kuid baduide siseringis on suudetud siiski veel distantsi hoida.
Sealgi aga olud muutuvad, sest nooremad baduid ei jäta enam kasutama võimalust külast väljapoole sattudes televiisorist mõnd saadet vaadata või korraks telefoni näppida. Nimelt on enamik baduisid põlluharijad ja aeg-ajalt tuleb käia tööl ka oma küla piiridest väljaspool. Oma telefone neil üldjuhul küll ei ole, sest siseringi küladesse neid kaasa võtta ei tohi ja seal pole ka levi. Küll aga kasutatakse välisringis elavate sõprade telefone, mida väikese rahasumma eest kohalikus poes laadida saab. Elekter on siin külas nimelt defitsiitne kaup.
Muutused baduide elus tunduvad seega paratamatuna. Ja et baduide arv kasvab, peavad nad varsti hakkama muretsema maad juurde ka väljaspool oma praegust eluala, mis muudab traditsioonidest kinnipidamise veelgi keerulisemaks. Baduisid elab Indoneesias ligikaudu 12 000, siseringiks peetakse aga vaid kolme küla, mis on koduks 1400 baduile.
Siseringi küladesse me välismaalastena ei pääsenud, küll aga õnnestus meil kohtuda mõne seal elava baduiga, kes oli võtnud ette 12-kilomeetrise jalgsimatka ja välisringi külla asja teinud. Üks neist on 18-aastane Agus, kes nägi oma east kõvasti noorem välja. Koolis pole ta käinud, sest seegi on badui hõimu liikmetele keelatud.
Postimehega rääkinud külavanema Jaro Dainahi sõnul ei tähenda see siiski, nagu nad üldse haridust ei saaks – õpetavad vanemad, palju õpitakse looduselt. «Kui nad tahavad kooli minna, siis on parem, kui nad külast lahkuvad,» lisas ta karmilt.
Maisi- ja banaanikasvatustega elatist teeniv Agus kinnitas napisõnaliselt, et temale ta elu igatahes meeldib. Välisringiküladesse noormees tihti ei satu, aga just tol päeval oli ta otsustanud ühte sõpra külastada ja tagasiteel ka korra televiisorit vaadata. Nimelt lubab üks mittebaduist külaelanik välismaailmast äralõigatud noortel oma kodus liikuvat pilti vaadata. Teleriomaniku sõnul meeldivad neile peamiselt seiklussaated, aga vaadatakse ka seriaale ja uudiseid.
Külavanem Dainah teab ka baduisid, kes on praeguseks oma traditsioonid hüljanud ja töötavad nüüd Jakartas. Dainahi sõnul on see küll enesepetmine. Tõsiusklikele baduidele tähendab aga pealinna minek endiselt kolmepäevast jalgsimatka.
/nginx/o/2017/04/06/6525683t1ha32c.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525685t1h0622.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525689t1haaaa.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525691t1h026e.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525695t1h217d.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525697t1h5dbc.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525699t1h307a.jpg)
Ajakirjanikud reisisid Euroopa Komisjoni rahastatava projekti Media4Development raames koostöös MTÜga Mondo.