Harri Rinne: Soome rock lõhnas nagu vabadus

Mis on pildil? Foto: Eesti Soome instituut

Millised on olnud Eesti ja Soome muusikasuhted, meenutab Soome muusik ja ajakirjanik Harri Rinne. 

Kõige rohkem toob Soomele autoriõigustulusid Jean 'Janne' Sibelius. Eesti Arvo Pärt on samal ajal enimesitatud elusolev helilooja. Klassikaline muusika ongi alati rahvusvaheline. Niinimetatud kerge muusika osas on asjad teisiti.

Kui eakamatelt (50+) venelastelt küsitaks, kes on parim eesti laulja või muusik, oleks vastus tõenäoliselt Anne Veski. Kui sama küsitaks vanema generatsiooni soomlastelt, võiks see olla Georg Ots. Noorematelt jääks mõlemal juhul vastus ilmselt saamata.

Esmalt Kekkonen, seejärel Eppu ja Juice

Eesti, Eesti, Eesti! Sinna tahan vaid, laulis Juice Leskinen.

Vanemad eestlased tunnevad paremini soome lauljaid ja ansambleid: Eppu Normaalist Juice Leskinenini, J.Karjalainenist Mikko Alataloni. Nooremad enam põhjanaabri poole ei vaata.

Siin, nagu paljuski muus naabritevahelises koostöös, tasub meenutada president Urho Kekkoneni kuulsat 1964. aasta Tartu-reisi. Arvatakse, et just selle tulemusel avati järgmisel aastal regulaarne laevaliiklus, millele omakorda järgnes võimalus tasapisi mingisuguseidki isiklikke suhteid arendada.

Soome tuntuim eestlane

Enne seda oli meie kerge muusika ainsaks ühisosaks Georg Ots. Ta andis aastail 1957–1973 Soomes plaate välja ja sai soomlaste hulgas väga populaarseks. Otsal oli suurepärane hääl, peaaegu täiuslik soome keele hääldus ja hämmastav oskus laulda triviaalseimadki tekstid kuulaja hingekeeli liigutavaks tervikuks. Sellegipoolest ei peetud teda just eesti kultuuri esindajaks – pigem heaks lauljaks, kes juhtus pärit olema naabermaalt.

Esimene lääne popansambel Eestis

Laevaliiklus tähendas muuhulgas ka seda, et mõned Soome turistid võtsid väikese riski ja tõid Eestisse plaate, noote ning pille. Liiklus teises suunas oli veel rohkem valvatud. Üllatava erandi tegid ametkonnad ansamblile Ernos, kes pääses Tallinna kontserti andma aastal 1968.

Ernos oli kroonika kohaselt esimene lääne popansambel, kes üldse Nõukogude Liidus esines. Menu oli tohutu ja kontserti – ning eriti selle mõju – mäletavad eelmise sugupõlve eesti muusikud senini.

Peale seda sõltusid eestlased aastaid vaid raadiost ja telerist. Tehti ühissaateid nagu «Laulusild». Muusikat oli alati ka mälumängusarjas «Naapurivisa», näiteks võis seal esineda osa Eesti Raadio estraadiorkestrist. 

Ernose «Maria Louiza» oli suur hitt ka Eestis – siin esitas seda Jaak Joala.

Soome meedia Eestist eriti ei rääkinud ning ammugi ei räägitud siinsest estraadielust . Nii ei teatudki Soomes, et eesti artistid Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Apelsin ja mitmed teised, olid 260 miljoni poolt armastatud estraaditähed. 

Kui mõned neist hiljem erinevate sõprus- ja kultuuriprogrammide raames Soome esinema pääsesid, polnud ei sealsed esinemiskohad ega ka publikupoolne vastuvõtt hoopiski sellised, millega suured staarid harjunud olid.

Teleri kaudu tuntuks

Tõeline «koostöö» oli ikka veel see, et Põhja-Eestis jälgiti saadet «Iltatähti» (e.k. Õhtutäht) (1973-1983) ja juhuslikud Eesti sõbrad toimetasid salaja Soomest Eestisse kõikvõimalikku kraami, näiteks kitarrikeeli.

Televisioonikoostöö üks eripära oli Tallinnas 1979.a lindistatud «Iltatähti», kus ka eespool mainitud Veski, Joala ja Mägi, lisaks Tarmo Pihlap ja sellised bändid nagu Rock Hotel ja Ruja end Soome vaatajatele tutvustama pääsesid. Soomet esindas saates vaid saatejuht-laulja Mikko Alatalo.

Moskva olümpiamängudeks valmis 1980. aastal Tallinnas kultuurikeskus Linnahall, mille helivõimenduse eest vastutas peamiselt legendaarne helitehnika spetsialist Matti Sarapaltio. Tema kaudu hakkasid ka mõned pillimehed helitehnikat saama – legend räägib, et vennalik abi kestis, kuni teine pool sõbrasuhteid äritegemiseks kasutama hakkas.

Rock Summer

1980. keskel muutus kõik. Gorbatšovi perestroika ja glasnost tähendasid vabamaid olusid. Eesti muusikud pääsesid Soome turneele, ikka poliitilise valve all, kuid ketti oli juba tublisti pikemaks lastud.

Ultima Thule esines Provinssirockil, Ivo Linna oma Rock Hoteliga Põhja-Soome suusakeskustes. Eriti tihe koostöö sündis seoses Rock Summeri festivalidega. Organiseerisid loomulikult eestlased  – Rock Summeri algataja Jüri Makarov, Rein Lang, ajakirjanik Erki Berends –,  kuid  nõu, esinejaid ja isegi reklaamplakateid saadi Soomest.

Sellega seoses avanes mitmelegi Soome bändile tee Eesti lavadele ja kohalikel areenidel esinesid näiteks Popeda, Ilona ja Miljoonasade.

Lennä, Juri Gagarin, lennä… laulsid eestlased 1980. lõpul niisama andunult nagu soomlased teisel poolel lahte.

Tihedad koostööaastad

Rohkelt püüdlusi ja soove oli ka teises suunas. Üks kesksemaid Suomirokki kontserdikorraldajaid, Jouko J. Karppanen, tõi Soome eesti esinejaid. Üle kõige hindas ta Peeter Volkonskit, kuid pidi tõdema, et Soomes polnud neile siiski turgu. Ivo Linna oli kaastegev Mikko Alatalo plaadil ja tema ansambel Rock Hotel astus mõnelgi korral kontserdil saatebändina üles. Punkbänd J.M.K.E. lindistas oma plaadi Soomes – J.M.K.E. «Külmale maale» albumilt pärit hittlaulust «Tere, perestroika!» sai tegelikult alguse kogu Helsingi plaadifirma Stupido Records tegevus.

Naabrid nagu ikka

Mitme aasta jooksul oli koostöö Eesti ja Soome vahel tihe ja mitmekülgne. Siis vajus Soome 1990. a sügavale majanduskriisi… Eestil seisis see ees peale taasiseseisvumist. 20 aasta eest tehti Soome lööklauludest veel üsna palju kavereid, nüüdseks on seegi hääbunud.

Suhted naabrite vahel on nüüdseks lihtsad ja enesestmõistetavad. On üsna mõistetav, et soomlased praktiliselt ei kuula eesti rock- ega levimuusikat ning vastupidi. Kui välja arvata see, mis on suunatud maailmaturule ning mida esitatakse inglise keeles, on popmuusika üsna rahvuslik. 

Kohalik muusikamaitse toetub kultuurilisele taustale. Kui Soome rock'i kunagi Eestis kuulatigi, siis seetõttu, et see esindas midagi suuremat – vabadust.