:format(webp)/nginx/o/2017/04/17/6560733t1hc219.jpg)
Kuigi Soome on tuntud ühe võrdõiguslikkuse kantsina, leidub valdkondi, kus põhjanaabrid klammerduvad arhailistesse traditsioonidesse, näiteks võtavad vaid vähesed mehed abielludes naise perekonnanime, kirjutab YLE.
Soome mehed ei kipu abikaasa perekonnanime võtma (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguse võtta ükskõik kumma perekonnanimi said Soome abiellujad juba aastal 1986. Sellega loobuti 1920. aasta perekonnanime seadusega kehtestatud reeglist, mille kohaselt pidi abielunaine võtma mehe nime. Ajaloost on teada, et 13. sajandist 1880ndate keskpaigani on Soomes kehtinud ka teistsuguseid perekonnanime reegleid.
1920. aasta seadusega kehtestatud kombest lahti laskmine pole aga väga hoogsalt läinud ka 21. sajandil. 2000. aastal võttis abiellumise järel naise perekonnanime üks protsent Soome meestest.
Soome Keelteinstituudi teaduri Sirkka Paikkala sõnul on pisut muutusi siiski märgata. «Aastal 2014. oli see näitaja juba 1,6 protsenti. Loomulikult pole see suur muudatus, kuid see on selge areng,» leidis ta. Paikkala sõnul on tänavu naise nime võtnud juba ligi kaks protsenti abielluvatest Soome meestest.
Näiteks keelab nimevahetuse Kreeka 1983. aasta abieluvõrdsuse seadus. Nimevahetust dokumentides ei luba ka Holland, kuid seal võivad inimesed eraotstarbeliselt ka abikaasa nime enda omale lisada.
Paikkala sõnul nõuab naise nime võtmine jätkuvalt teatud määral julgust. 2014. aastal otsustas 28 protsenti Soome abiellujaist, et kumbki osapool jätab lihtsalt alles oma perekonnanime, 70 protsendil juhtudest võttis naine mehe perekonnanime,
Kõige haruldasem on liitnimede võtmine, 2014. aastal otsustas sellise variandi kasuks 0,1 protsenti paaridest. Paikkala sõnul on see näitaja püsinud samana alates 1991. aastast ehk naise perenime võtmine on populaarsem kui liitnime moodustamine.
YLEga rääkinud porilane Antti Jokinen-Amee oli üks näide abielludes liitnime valinud mehest. Jokinen-Amee sõnul oli algusest peale selge, et pere ühised lapsed saavad kandma tema abikaasa perekonnanime Amee, sest see on Soomes haruldasem.
«Ma kaalusin enda perekonnanime muutmist pikka aega, kuid siis tabas mind konservatiivne impulss. Ma tahtsin, et mu nimesse jääks mu perekonnanimi alles. Kuigi peab tunnistama, et Jokinen-Amee pole kõige mõistlikum eesnimi,» möönis ta.
Jokinen-Amee sõnul seostub sellega, kui mees liitnime võtab, jätkuvalt mitmesuguseid eelarvamusi: «Võib juhtuda, et küsimuse alla seatakse mehe mehelikkus.»
Risto Kupari sõnul on ta väga traditsiooniline mees, kes tahtis, et kogu tema kannaks sama perekonnanime. Kui ta 2004. aastal abiellus, siis abikaasale ei meeldinud mehe sünnipärane perekonnanimi, mistap ühise nime nimel võttis mees naise oma.
«See oli mu teine valik, kuid kokkuvõttes oli see vaid tegemise küsimus. Minu naise perele meie valik meeldis ja isegi minu pere tundus mõistvat,» meenutas Kupari.
Küll aga üllatasid Kuparit selle otsusega kaasnenud praktilised detailid. «Alles pärast seda, kui me abielus olime, sain ma aru, kui palju naised tegema peavad. Mul on näiteks siiani oma allkirjaga häda, tavaliselt on see üks segapudru,» rääkis ta. Sellegipoolest julgustas Kupari teisigi mehi samasugust valikut kaaluma: «Mulle ei tundu, et ma oleksin oma perekonnanime vahetades oma isiku kaotanud – vastupidi.»
Mitmetes Euroopa riikides on jätkuvalt levinud tava, et naine võtab abielludes mehe perekonnanime, seostatakse üldiselt nn couverture’iga. See tähendab vana traditsiooniga, kus abielludes naine kaotab need isiklikud õigused ja vabadused, mis on tal vallalisena, ning perekonna õiguslik esindamine – näiteks õigus sõlmida lepinguid või omada vara – läheb puhtalt tema mehe kätte.
Samas pole see tava sugugi omane olnud kõigis Euroopa riikides. Leidub maid, kus on alates 20. sajandi teisest poolest naise nimevahetus lausa keelatud.
Näiteks keelab nimevahetuse Kreeka 1983. aasta abieluvõrdsuse seadus. Nimevahetust dokumentides ei luba ka Holland, kuid seal võivad inimesed eraotstarbeliselt ka abikaasa nime enda omale lisada.
/nginx/o/2017/04/17/6560755t1hcdf5.jpg)
Austrias muudeti 2013. aastal seadust nii, et naise nimi ei muutu enam abielludes automaatselt mehe omaks, vaid see on eraldi protseduur. Türgis õnnestus naistel õigus oma sünninimi säilitada kätte võita 2014. aasta põhiseaduskohtu otsusega.
Hispaaniakeelses maailmas on inimestel sünnipäraselt kaks perekonnanime – üks isalt ja teine emalt. Abielludes meeste ega naiste nimed ei muutu, kuid lapsele edasi annab kumbki vaid ühe oma perekonnanimedest. Erandiks on Argentina, kus kaht perekonnanime kasutab vaid jõukam klass staatuse rõhutamiseks.