:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592793t1h0ec1.jpg)
1. mail tähistame Eesti ja Soome viisavabaduse 20. aastapäeva. Sel puhul räägitakse lähipäevadel Soome viisast ja eestlaste vabaduseigatsusest nii Eesti kui ka Soome meedias. Meenutatakse ja otsitakse arhiivist toonaseid ajalehenäiteid. Mõnel on alles isegi passid ajalooliste viisadega...
Näiteks ilmus Soome ajalehes Uusi Suomi reportaaž Tallinnas toona Sütiste teel asunud konsulaarosakonnas toimuvast. Ülevaade kandis pealkirja: «Eestlased esitasid viisataotlusi kasvõi korstna kaudu».
Nõukogude Liidust välja pääsemise soov oli nii mõnelegi ei rohkem ega vähem kui elu küsimus. Oli november 1989 ning soome ajakirjanik tõdes paratamatust: «Päike juba loojub, ent tipptund konsulaadis jätkub.»
/nginx/o/2017/04/26/6592807t1hd639.jpg)
Viisataotluste ja saamislootuse tralli on tänastel, viisavabaduse ajastul täiskasvanuks saanutel ehk keeruline mõista. Ent siiski on tore mõelda,
kui palju ning millises suunas on me elu viimase 20 aasta jooksul muutunud. Millised olid tollal sinu suhted Soomega ning mida muutis viisavabaduse tulek me edasises elus?
Neile, kes Soomet veel avastanudki polnud, mõned meenutused, mis aitavad ehk pisut paremini aimata neil aegadel valitsenud meeleolusid.
Niisiis: kus olid sina 1. mail 1997. aastal?
Marika: «1997 aasta kevadel oli mul olemas juba Soome elamisluba, sest ma õppisin Helsingis. Viisajärjekordades seismine on aga mullegi tuttav ja seista tuli seal ikka tundide kaupa. Sageli läksime sappa juba hommikul kell kuus ja seda ainult selleks, et saaksime paberid n-ö sisse anda. Mõned inimesed aga suisa magasid konsulaadi ukse taga... Jah, viisavabaduse saabumine oli suurepärane asi.»
Katrin: «Olin 1. mail 1997 tööl sadamas A-terminalis. Mäletan väga hästi seda pidulikku tunnet. Pidulikkus seisnes selles, et alates 1. maist 1997 olime soomlastega pisutki võrdsemad. Tõeline võrdsus saabus tegelikult alles EL ja Schengeniga, kui piirikontroll ära kaotati.
Ent mäletan ka teistsugust meeleolu. Eks igaüks, kes Soome viisat oli taotlenud (sealsamas Liivalaial asunud saatkonnahoones või Sütiste tänaval paiknenud konsulaarosakonnas) teab, et see polnud väga meeldiv tunne, kui pidid ametnikule põhjendama, miks ja kelle juurde ja kui kauaks sa lähed. Ja et ega sa sinna tööle ei lähe jne. Samas ei olnud soomlastel viisanõuet juhul, kui nad (minu mäletamist mööda) kuni 24-tunnisel kruiisil olid.
Laevafirma töötajana – töötasin Silja Line'is üle kümne aasta – oli meie üks kohustus ka eestlastelt küsida, kas neil ikka viisa on. Ja viisa ise oli ju ilus. Teinekord on isegi kahju, et enam viisasid passi panda.»
Merle: «Jah, ma mäletan seda päeva. Olin pressidiplomaadina Helsingi saatkonnas suursündmust tähistamas: konsulaadi toonased ja endised töötajad, PPA juhtkonna esindajad, Soome piirvalve ja välisministeeriumi konsulaarosakonna inimesed. Kõlasid pidulikud kõned ja toona Helsingis Eesti konsulaaroskaonda juhtinud Marina Kaljurand sai kingiks raamitud suurendatud koopia viimasest väljaantud viisast.»
/nginx/o/2017/04/26/6593179t1h0fd0.jpg)
Piret: «Sõitsin tol päeval Georg Otsa laevaga Soome ja mäletan oma üllatust, sest pidulikkus oli vaid minus eneses. Mitte keegi, ei laevas ega kummalgi pool sadamas, ei hõisanud, jaganud õhupalle ega kõlistanud pokaale. Laevas oli erakordselt rahulik, vaid mõned eestlastest veokijuhid sõid rikkalikus rootsi lauas. Ainsaks tõestuseks tollest päevast on laeva pardal ja Tallinna taustal tehtud foto ning Helsingi piirivalve pitsat mu toona kehtinud passis.»
Kaja: «Olin just Eesti ja Soome vahel reisimas. Ükspäev viisaga ja teine päev sooja tundega rohemehikestest mööda astumas. Kummas suunas, enam ei mäleta. Aga mäletan, et oli tõesti mõnus vaba tunne ja natuke kahju ka, et piiripoistega enam jutelda ei saanud. West iga kord kui piiri ületasin pakkus mu perekonnanimi – Tampere – neile kõneainet. A la kas lähed Tamperesse, mina vastu et ei, lähen Jyväskylässe. Nemad siis jälle, et vale linna oled valinud. Nii me lobisesime kõik need korrad kuniks polnud enam piirikontrolli ega viisat...»
Aivar: «20 aastat tagasi töötasin Estonia teatris ja vähemasti kord aastas käisime Soomes gastroleerimas. Viisavabadus oli suureks kergenduseks meie kolleegidele, kes muidu pidid kohvritäite välispassidega saatkonna vahet käima, et mõnisada ühikut kunstilist ja tehnilist personali saaks legaalselt üle lahe liigutatud.
Manona: «1. mail 1997 istusin ühe ajalehe toimetuses ja kuulasin lugusid kolleegidest, kes käisid Soomest teemakohast lugu ning nätsu ja värvilist traati toomas. Lihtsalt sõitsid korraks üle ja tagasi, ja ma adusin seda kuulates, kui normaalne see on. Piirideta maailm. Naabrite juurde kohvile põikamine. Ja kui mõnus.»
Raivo: «Olin Soomes ja mäletan soomlaste suurt hirmu, et ennustati 200000 eestlase Soome tulemist.»
Marju: «20 ja rohkem aastat tagasi vaatasin mina oma Tartu kodus aknast välja ja nägin, kuidas inimesed Soome konsulaadis viisajärjekorras seisid, ja mul tekkis äriidee – pakkuda neile kohvi/teed, saiakesi ja võimalust kempsus käia. Ning seda kõike mõõduka tasu eest, muidugi :-) Soome olen viisaga ka ise reisinud, olin siis vahetusõppejõud.»
Kui ka sulle meenus mõni vahvam seik viisasabast, -taotlustest ja -vabadusest, siis kirjuta oma meenutused palun kommentaariumisse!
:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)