Venemaa presidendi juures tegutseva töörühma ettepanek mõista hukka Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi kuriteod tekitasid Venemaal ootuspäraselt vastandlikke reaktsioone.
Üleskutse punakuritegusid tunnistada tekitab Venemaal vaidlusi
29. märts 2011, 00:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Venemaa 20. sajandi katastroofi, Nõukogude Liidu territooriumil suure osa 20. sajandist valitsenud totalitaarse režiimi ohvrite ja tagajärgede täielik tunnistamine on üks olulisi teid, kuidas ületada eliidi võõrandumist rahvast,» seisab dokumendis, milles tehakse ettepanek algatada Venemaal spetsiaalne programm ohvrite mälestuse jäädvustamiseks.
Ettepaneku põhiteksti avaldas eesti keeles eilne Postimees, täielik versioon koos konkreetseid tegevusi pakkuvate lisadega on avaldatud võrguküljel http://www.president-sovet.ru.
Parandaks suhteid
Ettepaneku eestvedajad on punakuritegude tunnistamise vajadust põhjendanud muu hulgas sellega, et Venemaa ühiskonda tuleks moderniseerida. See langeb kokku Vene presidendi Dmitri Medvedevi retoorikas olulisel kohal asuva eesmärgiga.
Ettepaneku teinud töörühma juht Sergei Karaganov ütles dokumendi üleandmisel veebruaris Jekaterinburgis: «Ühiskond ei saa hakata austama iseend ja oma riiki, niikaua kui ta varjab enese eest hirmsat pattu – 70 aastat totalitarismi, mil rahvas teostas revolutsiooni, tõstis võimule ja toetas ebainimlikku, barbaarset režiimi.» Karaganov lisas, et kuigi pole õige nimetada pakutavat projekti «destaliniseerimiseks», tähendab see sisuliselt nii Venemaa ühiskondliku teadvuse destaliniseerimist kui ka desovetiseerimist.
Projekti esimene osa hõlmab riiklikku kampaaniat totalitaarrežiimi ohvritele mälestusmärkide püstitamiseks ja arhiivide avamist. Karaganovi sõnul tähendaks juba sellegi elluviimine, et praegune president ja Venemaa juhtkond saaksid Vene ajaloos endale aukoha.
Vene presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu esimees Mihhail Fedotov esitas oma seisukoha kavandatava programmi asjus ajakirjas Itogi. «Tänapäeva Venemaa eemaldumine Nõukogude režiimi kuritegudest parandaks meie suhteid paljude riikide ja rahvastega,» märkis Fedotov.
Venemaa vihkajad
Ta rääkis ka õiguslikust hinnangust toimunule, mis peaks toimuma kohtute kaudu.
Näiteks tuleks Fedotovi meelest kasutada Venemaa tsiviilkoodeksis olevat võimalust tunnistada üksikuid õigusakte kehtetuks algusest peale – sealhulgas näiteks 1930. aastate kompartei otsused kulakumajapidamiste kohta.
Fedotovi sõnul algas totalitaarse režiimi sõda Venemaa rahvaga 1917. aastal ja lõppes alles 1991. aastal.
Samas ajakirjas intervjueeritud vene kirjanik Aleksandr Prohhanov väidab aga vastu, et neist ettepanekutest Venemaa maine ei parane. Prohhanov meenutas, et kui Juri Gagarin lendas kosmosesse, olid tal õlgadel Nõukogude ohvitseri pagunid. «Liberaalid püüavad [seda unustada] juba 30 aastat, aga ideoloogiliste edusammude asemel on saavutanud vastupidist – rahva sümpaatia Nõukogude korra vastu kasvab.»
Märksa otsekohesem on portaalis Regnum Vene TV Tsentri teleajakirjanik Anna Prohhorova, kes ütleb, et ettepanekute näol on «kahtlemata tegemist kodumaa mineviku ja tuleviku täieliku reetmisega».
Prohhorova väitel kirjutasid dokumendi inimesed, kes Venemaad patoloogiliselt vihkavad. «Nad [dokumendi autorid] kutsuvad kogu Venemaad üles ütlema, et me oleme halvad, me oleme kõigis hädades süüdi, ja kõik sellepärast, et siin oli Nõukogude režiim. Aga kõik hea, mis oli 70 aasta jooksul, sealhulgas meie kannatustega saavutatud võit, on unustatud,» rääkis teleajakirjanik.
Kommentaarid
Lauri Mälksoo
Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor:
Vene ajaloos on olnud palju ettepanekuid, mis reaalsusega põrkudes pole kuhugi välja jõudnud. Vene eliidi seas tekib kindlasti tugev vastuseis. Need uued seisukohad on ju vastumärgilised Vladimir Putini omaaegsele väljaütlemisele, et NSVLi kokkuvarisemine oli «20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof». Teine huvitav moment on see, et ettepanekuid serveeritakse argumendi läbi, et Vene rahvas oli ise totalitarismi kuritegude suurim ohver. See on ühelt poolt õige, aga teisalt pooltõde. Diskussioon ei tohiks sellega piirduda, et Venemaa koondab Ida-Euroopa rahvad lipu alla «olime kõik kommunismi ohvrid, kusjuures Vene rahvas kannatas kõige rohkem».
Samas, kui ettepanekud suudavad algatada Venemaal suurema diskussiooni ja mingilgi määral muuta suhtumist Nõukogude režiimi olemusse, on nad oma esmase eesmärgi juba täitnud.
Karmo Tüür
Tartu Ülikooli politoloog:
Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Soov tunnustada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.
Samas ei saa ühtegi poliitilist dokumenti võtta puhta kullana. Soov ajalugu n-ö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud. Teisalt pole sellised soovid kunagi olnud ajaloolaste ega poliitikute peavoolu hulgas levinud. Venemaa muutumisse uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010. aastaks), hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.