:format(webp)/nginx/o/2017/05/09/6639611t1h480a.png)
Üks väljend, mida kuue Soomes elatud aasta jooksul olen pidevalt kuulnud ja millele väga head eestikeelset vastet ei teagi, on «arjen rumba». Tõlkes «argipäeva rumba». Sõnapaari kasutavad oma igapäevaelu kirjeldamiseks enamasti (väikeste) lastega pered ja eriti tihti kuuleb seda peale koolivaheaegade lõppu: «jälle algab see argipäeva rumba pihta.»
Vähemasti minu kõrvale kostub see väljend pea alati rohkem või vähem negatiivsena. Ei peeta silmas, et algab rahulik ja turvaline, oma enda valitud radu kulgev igapäevaelu, vaid hoopis midagi tõeliselt kohutavat: laste poriste õueriiete hooldamine, nende trennidesse sõidutamine ja igaõhtune hakkliha-makaronivormi soojendamine.
Selle argipäevas piinlemise mentaliteedi võtab laupäevases Helsingin Sanomat ajalehes hästi kokku Katja Lahti – pereema, suhtekorraldaja, kirjanik, kohalik poliitik. Temaga on tehtud suur intervjuu, sest tegemist on ajalehe arvates tõeliselt tähelepanuväärse pere-emaga: ta nimelt hakkas täpselt aega võtma, kui palju aega kulub tal kodustele argiaskeldustele ning tulemusi Exceli tabelisse kirja panema.
Lahti kirjeldab, et kui ta oli veel lapsega kodus ja mees töölt helistades vestluse alustuseks sõbralikult küsis, mida pere täna sööb, ärritas küsimus teda väga ja ta tundis, et teda survestatakse!
Mehe ettepanekul hakati kodurutiinide sooritamise üle Excelis arvestust pidama. Nõudepesumasina täitmised ja diivanikatete puhastamised jne jne pannakse sinna kirja 10-minutise täpsusega. Näiteks on oma rida laste riiete hooldamisele: selle peale kulub naisel kuus 8 tundi, nädalas kokku ca 2 tundi. Keskmiselt koguneb kummalegi vanemale nädalas kokku 9 tundi kodurutiintöid, isale pisut rohkem kui emale.
Kui ema jutu puhul jääb vägisi mulje, et sisuliselt kõik igapäevased kodused tegemised on tema jaoks rohkem või vähem kohutavad ja kogu tema elu on üks sooritamine, siis isa ütleb artiklis väga toreda lause.
«Toidu valmistamine on mulle terapeutiline. Ma ei tohiks tegelikult tunnistada, kui palju ma seda naudin, sest see võib nõrgendada minu läbirääkimiste positsiooni meie Exceli suhtes,” naerab ta. Ometi veidi terve mõistuse häält selles loos!
Exceli kasutusele võtmine tõi ema sõnul nähtavale ka need hirmsad pisitegevused, mis varem tähelepanuta/mõõtmata jäid.
«Prismast lapsele õueriiete ostmine ei ole minu oma aeg.»
Oeh. Tahaks siia vahele väga tsiteerida hokitäht Teemu Selänne abikaasat Sirpat, kes on öelnud, et «kui naine tahab ainult karjääri teha, miks see pere siis üldse luua?»
Kindlasti sõitis proua Lahti sinna Prismasse mugava, sooja autoga, ise lattet juues ja muusikat kuulates ning kombinesooni peale ei läinud tema viimased palgapäeva-eelsed rahad…
Paar lõiku hiljem selgub artiklist veel üks armas fakt: tegemist on muide perega, kus käib professionaalne koristaja! Koristaja palgati kusjuures juba enne laste sündi.
Ma ei tea, kui kaua termin «arjen rumba» on soome keeles juba kasutuses olnud või kuidas just selle Ladina-Ameerika tantsu nimi sellesse väljendisse sattus. Ilmselt seetõttu, et rumbas on suhteliselt lihtne sammukombinatsioon, mis muudkui kordub ja kordub?
Rumba sisuline tähendus – tegemist on romantilise tantsuga, mis väljendab armastust ja tundeid kahe tantsija vahel – on vist «tõlkes kaduma läinud»…
Veel üks soome lastega perede lemmiksõna, mis ka selle artikli lõpus läbi lipsab, on «ruuhkavuodet» ehk ummikuaastad, kuhjumisaastad – nendega kirjeldatakse seda kohutavat tihedat elu, mida laste saamine kaasa toob. Ka sellele sõnale ei ole õnneks head eestikeelset vastet. Võibolla vanemad lihtsalt ei mõtle seda sõna kasutades, et räägivad oma laste lapsepõlvest…
____________________________
Artikkel ilmus portaalis Edasi.org. Romi Hasa (39) on Edasi.org Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt.