Keiu Telve: Soomes töötamine ei ole pillerkaar ehk pendeltöötajate perekonna kaitseks

Foto: Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes

​Soomes töötavatele Kalevipoegadele on meedias ette heidetud seitset surmapattu. Stereotüüpide tagant paistavad aga traditsiooniliste soorollidega kimpus mehed, kes rassivad võõras keskkonnas ületunde teha, et oma pere elujärge natukenegi paremaks muuta.

Eesti meeste koduteekond algab parimal juhul Helsingist, paljudel teistel aga sadade kilomeetrite tagant Soome metsade ja järvede vahelt. Viie-kuuetunnised autosõidud pole põhjanaabrite juures midagi erilist, eestlasele võivad vahemaad aga üüratud tunduda.

Pärast viitsada-kuutsada kilomeetrit jõutakse sadamasse, tund aega laevajärjekorras, kaks tundi laevas ja siis juba kodu – kellele kodulinn, kellele vähemalt koduriik. Laevalt maha, linnast välja, tipptunnil jällegi üks tund läinud. Selleks ajaks on juba pime, ees ootab Via Baltica või Luhamaa maantee. Pole hullu, vähemalt saab mõneks päevaks koju. Lõpuks ometi koju.

Soomes elab rohkem kui 50 000 eestlast, ühtlasi käib Soomes tööl, aga elab jätkuvalt Eestis, 15 000 regulaarset pendeldajat. Lisaks nendele leiab Soomest hooajatöölisi, kes käivad puhkuse ajal põhjanaabrite juures palgalisa teenimas – õpetajatest maasikakorjajad ja üliõpilastest sulased. Umbes igal kümnendal eestlasel on rääkida oma lugu Soomes töötamisest. Peaaegu igaüks võiks rääkida loo Soomes töötavast vanast klassivennast, sugulasest või sõbrast. Nii me otsekui teaksime neid Põhjamaades tööd rügavaid mehi läbi ja lõhki. Kalevipojaks ristitud Soome ehitustöölisest on saanud Eestis muu hulgas ka rahvuslik peksupoiss. Perekonnalõhkuja, liiderdaja, raharaiskaja, pätt ja kaabakas. Eestis üks perekond, Soomes teine. Kümme päeva Soomes tööl, kolme päevaga teenitud raha läinud. Soomes tööl või hoopis võõrriigis purjus peaga autoroolis, varastamas ja petmas? Need on vaid mõned stereotüübid, mida olen viimaste aastate jooksul kuulnud, kohanud ma neid mehi oma uurimistöö jooksul ei ole. Tihti tuleb jutuks ka Kalevipoegade pereelu – ei ole ju võimalik, et abielupaar elab enamiku ajast kahes erinevas riigis. Stereotüüpidega võitlemine ja eelarvamustest tulvil ühiskondlik kuvand teevad pendeltöötajate elu üksnes raskemaks.

Lahkumine kui sundotsus

Soome on muutunud eestlastele koduks välismaal. Pole see ju teisi võõrriikides elamise ja töötamise võimalusi arvestades sugugi ebatavaline – sarnane eluolu, peaaegu mõistetav keel, põhjamaise temperamendiga veidike kinnised inimesed, poelettidel kodune kaup, aga palgad ja sotsiaalkindlustussüsteem palju paremad. Füüsilise elamise saab üsna kerge vaevaga teise riiki kolida, inimestega pole alati nii kerge. Pole lihtne langetada ühist välismaale kolimise otsust olukorras, kus ühel partneril on armastatud töö ning ahvatlevad tulevikuväljavaated, teist ootaks aga tööpuudus. Ka kooliealiste lastega on elumuutus keeruline: kuidas jätta maha klassikaaslased ja lasteaiasõbrad, kuidas leida teises riigis sobiv kool ning vajaduse korral lapsehoidja. Buumiajal head palka saanud ehitussektoris töötaval keskealisel mehel oli nullindate majanduskriisi ajal võimatu jääda koju paremaid aegu ootama – kaelas olnud pangalaen ja autoliising, väikesed lapsed ning vastutus naise ees, kes teenis kaks kuni kolm korda vähem, sundis otsima alternatiive. Kui lähedased polnud nõus teise riiki kolima, ei jäänud muud üle, kui pendeldamise kasuks otsustada.

Soomes töö ja Eestis puhkepäevad, parem sissetulek, aga vähene koosolemisaeg lähedastega – selline muster kirjeldab siiani paljude Eesti meeste pereelu.

Ühiskondlik palgalõhe paneb kogu majandusliku vastutuse ja pinge meessoost pereliikmetele.

Pere on peamine põhjus, miks otsustatakse pendeltöö kasuks. Soomes töötavad mehed ütlevad tihti, et üksinda võiksid nad ära elada ka väiksema palgaga, teha juhutöid või töötada isegi mustalt. Pere loomise järel hakatakse mõtlema rohkem püsiva sissetuleku, stabiilse töökoha, eluaseme soetamise ning pangalaenu võtmise peale. Eesti ehitussektoris töötamine ei ole siinjuures suureks abiks – mustalt saadud töötasu pangalaenu määramisel arvesse ei lähe, sissemakseks on raske säästa ning tööd on vaid suveperioodil.

Paljudel juhtudel tunnevad mehed, et kogu vastutus teiste pereliikmete heaolu eest lasub nende õlgadel ja nad peavad leidma lahenduse ükskõik kuidas.

Survet olla pere peamine toitja võib seostada ühelt poolt 1990ndatel tugevamalt esile kerkinud traditsiooniliste soorollidega – just siis hakati protestist äsja lõppenud nõukogude perioodi vastu, majanduslangusest tingitult ja ühtlasi nostalgiast esimese iseseisvusperioodi suhtes idealiseerima kodust pereema ning majandusliku poole eest vastutava perepeana nähti meest. Teisalt on tegemist lihtsa argise tähelepanekuga – mehe töökaotus on Eestis peredele raskem, sest leibkonna sissetulek väheneb sellega kõvasti rohkem kui poole võrra. Ühiskondlik palgalõhe paneb kogu majandusliku vastutuse ja pinge meessoost pereliikmetele.

Eestis elu parandamiseks võimalusi ei nähta ning nii asutaksegi sõprade ja sugulaste eeskujul tööle Soome. Ei ole Kalevipoegade lugudes vastupidi linnalegendidele Rolexi käekellasid ega hommikuni kestvaid hotellipidusid. Minu uuritavad räägivad ennekõike pikkadest tööpäevadest, rahasäästmisest, majaehitamisest, aeg-ajalt perele vastukaaluks puhkusereisi või väiksema väljasõidu lubamisest. Soome elu rikkaks ei tee, aga natukene rohkem võimaldab endale lubada küll. Olgu selleks siis kino, restoran või kodutehnika.

Samuti on Soomes töötades elu natukene kindlam, sest eksisteerib toimiv sotsiaalhoolekandesüsteem koos ametiliitudega ning töötuskindlustus tagab pere hakkamasaamise enam kui aastaks, kui peamise leivateenija töökohaga peaks midagi juhtuma.

Pendeldamise nõiaring

Välismaal töötamine pole pereelule alati halb. Inimesed hakkavad oma suhteid rohkem analüüsima, kaugelt paistavad probleemid rohkem välja ning mõnikord on naastes võimalik oma varasemaid vigu vältida. Koosolemisaeg on korraga kordades väärtuslikum ning tülitsemisega puhkepäevi juba ei rikuta. Vastupidi, koosolemisest võetakse kõik – ehitatakse maja, tehakse aiatöid, veedetakse koos õhtuid, käiakse kinos, teatris, väljas söömas, sõpradel külas. Alahinnata ei saa ka piirideülese suhtluse lihtsustumist. Levinud internetiühendus, palju kasutatud Skype ja Facebook ning odavad rahvusvahelised kõnepaketid võivad hoida välismaal töötavat pereliiget aktiivses suhtlusringis. Üksildastel rendikorteris veedetud õhtutel võivad meelde tulla isegi kaugemad pereliikmed ja vanad sõbrad, kellele helistamiseks pole Eestis kunagi aega. Just kvaliteetne ja rahuldust pakkuv vaba aeg ning stabiilsed sotsiaalsed suhted on need, mis aitavad uue tööperioodi jooksul vastu pidada ning motiveerivad pendeldaja-karjääriga jätkama.

Pole ka ebatavaline, et uute majanduslike võimalustega proovitakse kompenseerida füüsilise läheduse puudumist, näiteks kulutatakse kergekäelisemalt kingituste, puhkusereiside või ühise meelelahutuse peale.

Eks see on omamoodi nõiaring – töötatakse Soomes, et teenida raha, et saaks lubada endale ja lähedastele paremat elu, mis omakorda sunnib uuesti välismaale tööle minema, et hoida üleval uusi kulutamisharjumusi.

Pilt Soome ehitajate perekondadest pole alati nii roosiline. Palju on räägitud näiteks teisel pool lahte loodud uutest sotsiaalsetest suhetest ja isegi paralleelsetest perekondadest. Ka selliseid juhtumeid leidub, aga kindlasti ei ole see nii massiline, kui ajakirjanduses ilmunud lugude põhjal võiks arvata. Soomes töötamine ei ole pillerkaar. Selle eluotsuse teinud mehed rõhutavad, et nad ei lähe teise riiki tööle huvist sealse kultuuri või ilusa looduse vastu – nad lähevad sinna raha teenima. Nii otsitakse endale õhtupoolikutesse lisatööotsi, mõningal juhul töötatakse poolillegaalselt mitme koha peal ja pole sugugi ebatavaline, et Soome Kalevipojad teevad kolmeteisttunniseid tööpäevasid.

Töötatakse Soomes, et teenida raha, et saaks lubada endale ja lähedastele paremat elu, mis omakorda sunnib uuesti välismaale tööle minema, et hoida üleval uusi kulutamisharjumusi.

Topeltperede võimalikkust kommenteerivad töömehed siira üllatusega: kuhu mahub teine perekond, kui töötada 200–250 tundi kuus? Pendeldajad keskenduvad üldjuhul tööle ning vaba aeg teises riigis kulub enamjaolt söömisele ja magamisele. Kindel fookus ja tööna mõtestatud uus keskkond annavad elule struktuuri. Kodustel pereliikmetel on aga tihtipeale raskem ühe pereliikme puudumisega leppida. Ühelt poolt suureneb nende koduste tööde koormus, elukeskkond jääb samaks, aga igatsusega kaasnev stress ei luba uusi võimalusi täielikult nautida. Samuti tuleb Eestisse mahajääjatel võidelda kuulujuttude, stereotüüpide ja tuttavate kahtlustavate kommentaaridega, nagu «Mis teil viga, te olete ju rikkad» või «Kas sa oled ikka päris kindel, et su kallimal pole Soomes teist perekonda?». Teisalt võidakse üksinda elamisega liialt ära harjuda ning iga kümne päeva tagant külla tulev abikaasa või isa võib hakata isegi elurütmi segama. Tihtipeale on partneritel ka erinevad ootused seoses vaba aja veetmisega. Mees, kes on kümme päeva pere nimel tööd rüganud, ootab kodustelt tänulikkust, lahket sõna ning ühist vaba aja nautimist. Naine seevastu unistab paarist päevast iseendale, kodutöödest puhkamisest ning meest ootama jäänud remonditöödega ühele poole saamisest. Sotsiaalsed suhted pole kunagi kerged, lahkhelid tekivad ühtmoodi nii hargmaistes kui ka paiksetes peredes.

Tänu Soomes töötamisele paraneb elujärg, tülid raha ja selle kasutamise üle perekonnas vähenevad või kaovad sootuks, aga asemele tekivad uut tüüpi lahkhelid ja ebakindlus. Pendeldajate perekondades on suureks probleemiks üksindus ja sellega seotud võimetustunne. Geograafiline distants on ületatav küll helistamise, kirjutamise ja videokõnedega, aga see ei kompenseeri füüsilise läheduse puudumist. Distantsilt ei saa aidata katki läinud küttesüsteemiga, parandada autot või viia arsti juurde haiget pereliiget. Samuti ei saa tagantjärele uuesti kohal olla lapse esimeste sammude või sõnade juures, teha tagasi puudutud sünnipäevasid või kooliüritusi. Ühtlasi on selline pendeldamine väga pingeline nii edasi-tagasi sõitvale mehele kui ka kodutöödega ülekoormatud naisele. Kindlasti pole säärane elurütm ideaalne, aga see on üks võimalus, kuidas oma eluga veidi paremini toime tulla.

Keiu Telve on Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna doktorant ja Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringute juht. Keiu on olnud alates bakalaureuseõpingutest huvitatud humanitaarvaldkonna rakenduslikest võimalustest ning antropoloogiale omase perspektiivi kasutamisest ühiskondlike küsimuste mõistmiseks ja lahendamiseks. Magistritöö raames uuris Keiu Eesti ja Soome vahelist pendelrännet ning jätkab sama teemaga doktorantuuris, uurides lähemalt pendeltöö mõju peresuhetele.