Spetsialisti vaatenurk: iibe tõstmiseks on vaja kivistunud hoiakuid muuta

Lapsed loevad raamatu Foto: Riitta Supperi / Keksi / Team Finland

«Soomest on ehitatud tõhus, kuid ebavõrdsust tootev ühiskond, kus on lastele üha vähem ruumi. Kitsas nägemus perekonnast piirab laste saamist» nii kirjutavad Helsingin Sanomate emadepäeva numbris Anna Moring (võrgustiku Monimuotoiset perheet (e.k. mitut moodi pered) projektijuht) ja Anna Kokko (Rahvastikuliidu spetsialist).

Soomes on tublisti hoolt kantud nii selle eest, et iive pidevalt langeks kui ka selle eest, et laste mittesaamine on (inim)õigus.

Tundub, et meie lühinägelikus maailmas kiputakse unustama, et tänased lapsed on tulevikus täiskasvanud ja maksumaksjad. Soome-suuruses riigis on lihtsalt on lapsi väga vaja, olgu nad siis Soomes või mujal maailmas sündinud. Lapsed on rikkus ja jõuvara, ilma lasteta saab elu põhimõtteliselt otsa.

Laste mittesaamine ehk vabatahtlik lastetus on valik, mille võib teha igaüks, ilma et ühiskond ta selle eest hukka mõistaks. Vabatahtlik lastetus ei ole aga kindlasti madala iibe (suurim) põhjus. Suur osa inimestest ju siiski saab lapsi. Isegi mitu.

Kitsas nägemus perekonnast piirab laste saamist.

Vabatahtlik lastetus on Soomes viimastel aastatel levima hakanud: varasemate uuringute kohaselt jääb teadlikult lastetuks umbes 5-7 protsenti soomlastest. Tänaseks on täpsustunud, et umbes 13 protsenti kõigist 20-40-aastastest soomlastest valib teadlikult lastetuse.

Teisalt aga soovib iga viies soomlane tulutult lapsi, ning ei saa neid isegi viljakusravi tulemusena. Esmasünnitajate keskmine vanus tõuseb pidevalt.

Perekonda ja pereks saamist puudutavas seadusandluses määratletakse perekond kui jäik kooslus ning pereks saamine eeldab karmi taustakontrolli. Kriteeriumiteks on muuhulgas elamistingimused, rahvus ja sugu. Eriilmelisusele ei ole ametlikult eriti üldse ruumi jäetud, olgugi, et elu on tegelikkuses ju ääretult kirju.

Soomlaste arutelud perekonnast ja pereks saamise võimalustest on tulvil ideaale ja oletusi. Lapsed on põhimõtteliselt teretulnud me ellu alles siis, kui ülikoolidiplom on taskus, elukaaslane on leitud ja suhe juba pikemat aega stabiilsena kestnud, töökoht on kindel ja tasuv ning üleüldse – elu on viimse sendini paigas ja planeeritud.

Nii on Soomest ajapikku saanud tõhus, ent samas ebavõrdsust tootev ühiskond, kus on  lastele üha vähem ruumi. Pereks kasvamise toetussüsteem on suures plaanis pärit eelmisest aastatuhandest s.t aegunud ja teenib eranditult stabiilse sissetulekuga ja vaid traditsioonilises peres elavaid inimesi.

Iibe tõstmiseks on vaja aga kivistunud hoiakuid muuta. Peredest ja vanemlikkusest on aeg rääkida hellalt ja teotavalt, austades inimeste erinevaid valikuid. On aeg luua paremad võimalused töö ja pereelu kokkukõlamiseks ja rõhutada, et ka tudengid on suurepärased lapsevanemad.

Last võib saada ja tahta ka üksinda elav täiskasvanu. Tal on selleks õigus nii iseseisvalt kui ka viljakuskliiniku kaasabil. Lapsevanemaks võib saada igas elujärgus, ka siis kui majanduslik olukord on pisut keerulisemas seisus.

Soome perepoliitika ja endisest paindlikum vanemapuhkus peab toetama erinevaid eluvorme, rolle ja valikuid. Kasvõi näiteks asendusvanema, tugipere, sõbra või ristivanema puhul.

Soomest on aeg vormida peresõbralik ühiskond, kus pereteemalised arutelud julgustavad inimeste lapsesoove. Vajame ühiskonda, kus valitseb teadmine, et lapsed on rõõmuallikas ning kõik pereks saamise võimalused on samavõrd väärtustatud ja väärt. Ning pere vajab toetust mitte kolm kuud, vaid veerand sajandit.