Koivisto ajal tegutses Soomes Eesti asjade minister

Soome president Mauno Koivisto (vasakul) kohtumas Nõukogude Liidu viimase liidri Mihhail Gorbatšoviga 1989.aastal Helsingis.

FOTO: MARKKU ULANDER/AFP/Scanpix

Möödunud nädalal siit ilmast lahkunud Soome ekspresidenti Mauno Koivistot on aastaid kritiseeritud seetõttu, et ta Eesti iseseisvustaotlusi avalikult rohkem ei toetanud.

Tegelikkuses andis Soome Eestile rahalist abi küll, aga seda tehti Moskva ärritamise välitimiseks kultuurikoostöö sildi all. Aastatel 1982-1992 põhjanaabrite presidendi ametis olnud Koivisto vaikis sellest aga kuni surmani, edastas täna Yle.

«Me ei saa sekkuda Nõukogude Liidu siseasjadesse,» ütles Koivisto avalikult 1991. aastal. «Soome on de facto tunnustanud Balti riikide liitmist NSVLi koosseisu ning me peame kinni rahvusvahelisest kokkuleppetest.»

Tegelikkuses oli Soome juba kolm aastat varem otsustanud, et toetab Eesti iseseisvuspüüdlusi nii palju kui võimalik.

Säilitamaks seejuures aga häid suhted ka venelastega tuli asja ajada nii, et Moskva ei saaks aru, et raha tuli Soome riigilt.

«Paljud on kritiseerinud Koivisto külma suhtumist Eestisse. See oli aga vaid tema avalik nägu, sest tema hinnangul oli Soome huvides säilitada ka head suhted Moskvaga,» ütles Yle-le ajaloolane Heikki Rausmaa, kes kaitses 2013. aastal doktoritöö, milles uuris Eesti Soomelt saadud rahalist abi.

Rausmaa teadustööst selgus, et Soome oli 1991. aastaks eraldanud Eestile isesesivusvõitlusks üle 100 miljoni Soome marga. Lisaks materiaalsele abile toetas Soomelt ka ekspertnõu ja väljaõppega, kuidas näiteks üles ehitada turumajandust ja demoktraalikkku valitsemissüsteemi.

Raha toimetati Eestisse kultuurikoostöö kattevarju all ning projekti eest vastutama pandi toonane haridus- ja kultuuriminister Anna-Liisa Kasurinen, sest Koivisto allkirja selliste summade väljamaksmisel olla ei tohtinud. Suletud uste taga kutsutigi Kasurineni Eesti asjade ministriks.

Kasurinen oli väidetavalt küsinud Koivistolt, kui palju Soome Eestile abi anda võib, mispeale president vastas: «Kultuuri nime all võib päris paljude asjadega tegeleda.»

Ja nii seda ka tehti. Ometigi nii ettevaatlikult, et haridusministeerium suunas kõige poliitilisema toetuse Tuglase seltsi ja veebruaris 1989 sai alguse sõprusseltsi rahastamine.

Tuglase seltsist sai eestlaste tugibaas ja mitteametlik esindus Helsingis. See sai pakkuda majutust ja maksta väikseid abirahasid. Põhikülaliseks oli Eesti välisminister Lennart Meri.

Koivisto otsustas aga ka hiljem 1990. aastatel aset leidnud sündmustest ja Eesti sidemetest mitte rääkida.

«Ta kirjutas 100 lehekülge memuaare, aga minister Kasurinenit või Soome rahalist abi Eestile ei maininud ta seal kordagi,» ütles Rausmaa.

Kuu aega pärast Eesti taasiseseisvumist andis Koivisto interjuu Eesti rahvusringhäälingule. See oli üks vähestest kordadest tema elus, kus ta märkis ära Soome hoolikalt varjatud toetuse Eesti iseseisvumispüüdlustele.

«Eestis ei tea just paljud - ja ei saa ka kunagi teadma - kõigist neist asjust, mida Soome Eesti jaoks teinud on,» lausus ta.

Koivisto toetus rahva seas kukkus 1990. aastate alguses märgatavalt  - osaliselt ka seetõttu, et tema Eestit puudutavad avaldused olid soomlaste silmis liiga pehmed.

Tagasi üles
Back