/nginx/o/2017/01/11/6244337t1h8033.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/09/16/5840875t1h4938.jpg)
Läti usub endiselt, et parim viis oma kaitsevõimet ja ressursse kasutada on toetuda elukutselisele armeele ja vabatahtlikele, tõdes Lennart Meri konverentsil osalenud lõunanaabrite välisminister Edgars Rinkēvičs intervjuus Postimehele.
Läti välisminister Edgars Rinkēvičs: Eesti peab olema valmis ootamatusteks (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/05/21/6690973t1h31dd.jpg)
-Tänavuse Lennart Meri konverentsi teema on «Kas enne koitu on kõige pimedam?» (intervjuu toimus 13. mail - J. T.). Kas me näeme juba koidikut või on endiselt pime ja sünge öö?
Meil on juba veidi valgust. Mis puudutab olukorda ELis, siis valimised Prantsusmaal ja Hollandis näitasid, et tegelikult on märke sellest, mida võiks pidada vaimseks taastumiseks. Meie lõuna- ja eriti idanaabruses on kahtlemata endiselt rohkem probleeme ja kindlusetust, kui ma sooviksin.
-Näiteks?
Näiteks valmistume järgmiseks idapartnerluse tippkohtumiseks, mis langeb Eesti eestistumisajale. Mul on kogemus Läti eesistumise ajast, kui valmistasime ette oma idapartnerluse tippkohtumist, tehes selleks koostööd nii idapartnerlusriikide (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene – J. T.) kui ka kõigi ELi riikidega. Siis nägin, kui palju on eri arvamusi, mille vahel tuli proovida leida ühisosa.
On täiesti selge, et see tippkohtumine ei kujune läbimurdeks ELi suhetes nende riikidega. Ühelt poolt on meie idapartnerite ootusi väga raske täita ja teisalt on väga keeruline veenda kõiki ELi liikmeid, et peaksime keskenduma oma idanaabruskonnale, aitama neid riike ja seisma seal vastu ka Venemaa sammudele.
Kui me sellest loobume, satub meie idanaabruskond suurde segadusse, mis tähendaks samasuguseid suuri probleeme, nagu on praegu lõunanaabruskonnas.
Seega on julgeoleku seisukohast meile eluliselt tähtis teha kõik, et muuta piirkond stabiilsemaks ja töötada tingimuste loomise nimel, mis õige aja saabudes – mitte sel ega järgmisel aastal – võimaldaksid rääkida laienemisest selles suunas. Me ei tohiks aga raisata aega ootamisele, vaid peaksime astuma praktilisi samme.
/nginx/o/2017/05/22/6695127t1he7ef.png)
-Stockholmi Rahu-Uuringute Instituudi (SIPRI) hiljutise uurimuse järgi oli Läti möödunud aastal Euroopa suurim kaitsekulutuste suurendaja. Teie kaitsekulutused kasvasid mullu 2015. aastaga võrreldes 44 protsenti. Kui keeruline oli põhjendada kaitsekulude suurendamist ühiskonnale?
Ei olnud [keeruline]. Pärast Krimmi ebaseaduslikku liidendamist 2014. aastal ja seda, mis toimub siiani Ida-Ukrainas, oli kaitse-eelarve ainus osa riigieelarvest, mille üle avalikkus ega ka parlamendisaadikud ei vaielnud.
-Kas kõik erakonnad olid selles küsimuses üksmeelel? Isegi Koosmeel?
Jah. Meil on parlamendis vastu võetud kindel kokkulepe, mille järgi jõuavad kaitsekulutused Lätis kahe protsendini SKTst 2018. aastal. Me saavutame selle eesmärgi järgmisel aastal. See hääletus nagu ka riigikaitse kontseptsioon võeti vastu ülekaaluka toetusega. Ka Koosmeel toetas neid.
Aga kui vaadata riigieelarve paketti, siis on muidugi normaalne, et opositsioon hääletab selle vastu. Kuid isegi eelarve vastuvõtmisele eelnenud parlamendidebati ajal ei tekitanud kaitsekulutused ainsana vaidlusi.
/nginx/o/2017/05/22/6694801t1h14b0.jpg)
-Läti kaotas kohustusliku ajateenistuse 2007. aastal. Kas see oli teie arvates tark otsus?
Jah, arvan, et võttes arvesse kõiki toonaseid argumente, oli see tark otsus. Meil on ühiskonnas ja poliitikute seas diskussioon, kas peaksime taastama ajateenistuse, kuid kaitseministeerium ja kaitseväe juhataja leiavad mitmel põhjusel, et me ei peaks seda tegema.
Venemaa üldisel majandusolukorral on olnud Läti ekspordile ja Lätisse saabuvatele Vene turistide arvule suurem mõju kui kehtestatud vastusanktsioonidel.
-Mis on need põhjused?
Näiteks asjaolu, et see nõuaks ressursse uuesti kasarmute rajamiseks. Teiseks nõuaksid reservõppused aega ja ressursse, mida meil polnud kunagi ka kohustusliku ajateenistuse vältel.
Meie kontseptsioon tugineb kahele kihile: elukutselisele armeele ja vabatahtlike kaitseliidule. Usume, et see on parim viis, kuidas kasutada oma kaitsevõimekust ja ressursse riigi kaitsmiseks.
Aga ma tean, et on ka teistsuguseid arvamusi. Ajateenistuse taastamise küsimuses pole küll väga elavat debatti, kuid see debatt kestab.
-Kas see debatt võib muutuda elavaks näiteks järgmise aasta parlamendivalimiste ajal?
On raske ette näha, kui oluliseks küsimuseks ajateenistuse taastamine parlamendivalimistel võib tõusta. Üks valitsuskoalitsiooni erakond, Rahvuslaste Liit, kaldub seda pooldama. Ülejäänud valitsuserakonnad mitte. Opositsioonierakondadest on tulnud vastakaid signaale.
Mainitud põhjustel ei usu ma, et peaksime ajateenistuse taastama. Kui parlamendivalimiste ajal tekib avalik debatt, siis arvan, et näeme rohkem nii poolt- kui ka vastuargumente. Kuigi ka praegu toimub arutelusid, ei ütleks ma, et need oleksid praeguses poliitilises debatis väga tähtsal kohal.
-Seega, isegi Leedu otsus kohustusliku ajateenistuse taastamise kasuks ei muuda Lätis kuidagi olukorda?
Ei muuda.
/nginx/o/2017/02/21/6362603t1hfa23.jpg)
-Donald Trump nimetas esmalt NATOt iganenud organisatsiooniks ja ütles, et kõik liikmesriigid ei maksa õiglast osa. Nüüdseks on asjad muutunud. Mis oli selle avalduse mõte?
Esiteks peaksime eristama valimiskampaaniat tegelikust valitsemisest. Meeldigu see meile või mitte, aga kampaaniat tegevad poliitikud teevad karme ja kõlavaid avaldusi. Kui nad saavad rohkem infot ja mõistavad paremini tegelikkust, siis kaasneb sellega ka toonimuutus.
Teiseks usun, et kui president Trump rääkis kandidaadina NATOst kui iganenud organisatsioonist ning alliansi liikmetest, kes ei pinguta piisavalt kokkulepitud kaitsekuluste nimel, siis ta tõesti peegeldas osa Ameerika ühiskonna meeleolu. Et Ühendriigid kannavad teiste riikide julgeoleku tagamisel liiga suurt koormat ning need rahvusvahelised liidud, millega Ameerika seotud on, ei pööra tähelepanu sellistele probleemidele nagu terrorism jne. See pole tegelikult tõsi. NATO on teinud terrorismivastases võitluses palju, selle näited on operatsioon Afganistanis, treeningmissioon Iraagis, luureinfo jagamine jne.
Kui kolme Balti riigi välisministrid külastasid Washingtoni ning kohtusid välisminister [Rex] Tillersoni ja Trumpi julgeolekunõuniku kindralleitnant [Herbert Raymond] McMasteriga, samuti kui kõigi Balti riikide presidendid kohtusid asepresident [Mike] Penceʼiga, siis võeti teema, nagu oleks NATO iganenud organisatsioon, täielikult päevakorrast maha.
-Kuidas on Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjutanud Lätit? Mis on olnud peamised kaotused?
Meil oli teatud negatiivne mõju põllumajandusele ja kalandusele Venemaa poolt ELile kehtestatud sanktsioonide tõttu, mitte vastupidi. Need olid kaks valdkonda, mida sanktsioonid kõige rohkem puudutasid.
Muidugi, kui kuulata venelasi, on meid tabanud tohutu majanduslik kahju. Statistika järgi on üldine mõju Läti SKT-le viimase kolme aasta jooksul minu andmetel olnud umbes 0,1–0,2 protsenti. Kuid need pole sanktsioonid, mis meid niivõrd mõjutavad. Venemaa üldisel majandusolukorral on olnud Läti ekspordile ja Lätisse saabuvate Vene turistide arvule suurem mõju kui kehtestatud vastusanktsioonidel.
-Aga transiit?
See pole seotud sanktsioonidega. Kui ma 2012. aastal välisministrina tööd alustades Vene ametnikega kohtusin, hoiatasid nad juba, et ehitavad Venemaa põhjaossa oma taristu ja sadamad ning suunavad transiidi Balti riikidest järk-järgult oma sadamatesse. Neil pole endiselt logistilist võimekust ütlemaks, et hülgavad täielikult Tallinna, Riia või Klaipėda sadamad.
Kuid nad on viidanud struktuursetele muudatustele. Ja seda me oleme näinud, osalt Venemaa põhjaossa rajatud taristu ja teiselt poolt Venemaa majanduslanguse tõttu. Üldine kauba ümbersuunamine on hoogustunud.
/nginx/o/2017/05/22/6694835t1h27fa.jpg)
-Kas te olete sellepärast mures?
Ei, sest ma usun, et peame aktiivselt töötama, leidmaks uusi võimalusi. Me teeme aktiivselt tööd Hiina ja Kesk-Aasia riikidega. Järk-järgult toimub ka logistilise võimekuse ümberorienteerumine.
Peaksime võtma struktuurset muudatust transiidipoliitikas mitte kui ajutist, vaid kui püsivat. Kahjuks on Lätis endiselt inimesi, kes arvavad, et ELi ja Venemaa suhetes jõutakse tagasi mesinädalateni nagu 2000ndate alguses. Toimuvad väga sügavad struktuursed majanduslikud muutused. Me peame lihtsalt ümber orienteeruma.
/nginx/o/2017/05/22/6694819t1h8b3d.jpg)
-Kremli infosõda on eriti terav Balti riikides. Mida püüab Vene valitsus Lätis saavutada ja kuidas ta seda teeb?
Esimene eesmärk on lõhkuda ELi ühtsus ja sisendada kahtlusi. On hästi teada, et oleme koos Eesti, Leedu, Poola ja Rootsiga teravalt kritiseerinud Venemaa samme Ukrainas ning Venemaa hoiakut, mis puudutab julgeolekupoliitikat laiemalt.
Nad püüavad mõjutada avalikku arvamust, öeldes näiteks, et kui toetame ELi sanktsioone Venemaale, kannatab Läti majandus tohutut kahju, mis pole tõsi. Räägitakse kasutamata potentsiaalist, sellest, et kui poliitilised suhted oleksid suurepärased, oleksid seda ka kaubandussuhted. Seegi pole tõsi.
Olen enne Krimmi sündmusi näinud paremaid poliitilisi suhteid, kuid mitte suurt majandusarengut. Need asjad pole niivõrd otseselt seotud, nagu propaganda seda vahel näidata püüab.
On teatud väärtuste kokkupõrge, kuna Venemaa püüab end kujutada traditsiooniliste väärtuste kandjana ja vastanduda Euroopa n-ö dekadentlikele väärtustele. Ja lõpuks on olnud katseid mõjutada teatud määral sisepoliitilisi protsesse, toetades väga selgelt venesõbralikke poliitikuid ja erakondi.
Põhimõtteliselt on praegune olukord sama enamikus Euroopa riikides. Selles pole midagi erilist.
-Tänavu juunis toimuvad Lätis kohalikud valimised. Oleme näinud küberünnakuid seoses Ühendriikide ja Prantsusmaa presidendivalimistega. Kas te näete ohtu ka Lätile?
Ma ei usu, et vähem kui kuu aja pärast, 3. juunil toimuvatel kohalikel valimistel näeme mingisuguseid suuri e-kirjade lekkeid. Kuid meil on veel paar nädalat aega ja juhtuda võib kõike.
Arvan, et peamine tööriist Balti riikide valimistesse sekkumisel on massiivne infopropaganda. Ei saa välistada, et kasvab küberrünnakute arv. Me peaksime õppima Prantsusmaa, Ühendriikide ja arvan ka, et Saksamaa valimistest, sest usun, et seal tehakse hulgaliselt katseid neid valimisi mõjutada.
Me näeme küberkaitset ja strateegilist kommunikatsiooni eri asjadena. Venemaale on see keeruline operatsioon: esmalt häkkida, siis kaduda, seejärel mustata kandidaati, kelle poliitika on ELi poolt ja Kremli-vastane.
Peame olema väga tugevad küberkaitses, aga peame olema valmis – ja meil on veel aega valmistuda – vastuoperatsiooniks, kui meie valimistesse sekkutakse. Seda tegi ilmselt ka [Emmanuel] Macron oma kampaania ajal. Arvan, et saame järk-järgult paremaks, kuid meil on veel arenguruumi.
-Seega, te pole veel täiesti valmis?
Teeme selle nimel tööd ja õpime ka teiste kogemustest. Peaksime mõistma ühte asja: arusaam küberturvalisuse tõhustamise vajalikkusest on ligikaudu kümme aastat vana. Eesti oli esimene riik, millele selline rünnak osaks sai.
Oleme praegu küberkaitses paremad kui kunagi varem. Oma eesistumise ajal – ja ma arvan, et sama juhtub ka Eesti eesistumise ajal – elasime üle palju küberrünnakuid. Selline massiivne infokampaania oli midagi uut.
Nüüd näeme, et peame andma komplekssele rünnakule kompleksse vastuse. Selles oleme veel üsna kogenematud. Jah, me jääme alati pisut hiljaks. Kuid arvan, et me – ma pean silmas ELi ja NATOt – oleme selleski tugevamaks saanud.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/22/6365189t1h2eb0.jpg)
-Rail Balticu projekt on Eestis praegu väga suur teema ja iga päev võib kuulda midagi selle projekti plusside ja miinuste kohta. Kuidas Lätis seda teemat käsitletakse?
Lätis pole see ilmselt nii oluline teema kui Eestis. Meil on oma debatt, mis jätkub. Näiteks selle üle, kas see on vajalik, kust rongiliin läbi peaks minema; on kohalikke inimesi, kellel on oma mured.
Mäletan, kuidas arutasime aastaid tagasi oma Balti kolleegidega Rail Balticu projekti. Eesti oli Rail Balticu kõige häälekam toetaja ja eestkõneleja. Näiteks teie endised peaministrid Siim Kallas ja Andrus Ansip ja ekspresident [Toomas Hendrik] Ilves olid Rail Balticu väga suured toetajad ja propageerijad.
Olen väga õnnelik, et oleme debati poliitilisest staadiumist liikunud edasi projekti tegeliku elluviimiseni, kuid arvan, et teel on veel palju takistusi. Näiteks juhtimisküsimused ja kolme riigi kokkuleppele jõudmine hankeküsimustes ei saa olema lihtne. Seega usun, et raskused pole möödas.
Kuid usun endiselt, et üldine kasu sellest, et oleme Euroopaga ühenduses mitte üksnes Schengeni ja eurotsooni, vaid ka energia- ja transpordiühenduste kaudu, suurendab meie potentsiaali, muudab meid tugevamaks välissurvele vastu seismisel. Peaksime edendama seda projekti ja rääkima nendega, kes on selle vastu. Rail Balticul on potentsiaali.
-Seega näete Rail Balticut ka julgeolekuprojektina?
Ma näen seda pisut laiemalt. 1991. aastal iseseisvust taastades tahtsime liituda ELiga. Meil on õnnestunud edukalt liituda kõikvõimalike Euroopa ja maailma organisatsioonidega: ELiga, NATOga, OECDga, eurotsooni ja Schengeni alaga jne. Ent kui vaadata seda, mis meid tõepoolest Euroopa külge kinnitab – transporti ja energiat –, siis pole me ikka veel kohale jõudnud.
Jah, teatud määral suurendab see vastupanuvõimet ja turvalisust, aga raudteed ja maanteeühendused seovad meid Euroopaga. See pole pelgalt transpordi ja majanduse, vaid laiem küsimus.
/nginx/o/2013/05/13/1749206t1h0f88.jpg)
-Möödunud aasta detsembris otsustas Läti pidada Venemaaga kahepoolseid kõnelusi julgeolekuküsimustes. Eesti ja Leedu sellist sammu ei astunud. Kuhu te nende kõneluste ja kohtumistega jõudnud olete?
Meil on võtmeküsimusi, kus näeme, et võiksime leppida kokku kahepoolses infovahetuses, mis toimub piiri lähedal, vähendamaks riske. Ütlesime, et hästi, me võime info vahetamiseks neid kahepoolseid läbirääkimisi pidada. Tegime ettepaneku infovahetamise kokkuleppeks ja väga konkreetsed ettepanekud, mis vastasid täielikult NATO poliitikale. Ja üllatus-üllatus, saime vastuse, et selline kokkulepe pole praegu võimalik, kuna see on vastuolus Venemaa rahvuslike huvidega, mida see ka ei tähenda.
Oleme endiselt avatud ja valmis läbirääkimisteks. Oleme öelnud, et meile teevad eriti muret Venemaa sõjaväeõppused, näiteks «Zapad 2017». Kuid mis puudutab tõelist poliitikat ja riskide vähendamist, siis kahjuks kaob Venemaa konkreetsete ettepanekute järel ära.
Arvan, et see on üsna hea sõnum NATO liitlastele, kellel on endiselt illusioone, et Venemaaga võib saavutada väga hea kokkuleppe. Oleme avatud ja toetame igasugust dialoogi tulevikus. Oleme valmis tulema kõneluste laua taha, kui nemad on selleks valmis. Oleme valmis nendega rääkima, miks mitte, see ei vähenda meie julgeolekut.
/nginx/o/2017/05/22/6694805t1h5baf.jpg)
-Eesti esimene eesistumine Euroopa Liidu juures algab suvel. Läti oli ELi eestistujaks 2015. aastal. Kui oluline eesistumine Läti jaoks oli ja mida te Eestile soovitate?
See on võimalus õppida veelgi rohkem selle kohta, kuidas olla veelgi efektiivsem ELi liige. Võrreldes eesistumisele eelnenud ajaga oleme nüüd paremini valmis kaitsma oma huve ELis. Teame nüüd detailsemalt, kuidas EL funktsioneerib. Meeldib see meile või mitte, aga isegi pärast 13 aastat ELi liikmeks olekut on meil endiselt palju sellist, millega peame tööd tegema.
Teiseks suurendab eesistumine riigi tuntust nii ELis kui ka väljaspool seda. Ja sellel võib olla positiivne mõju mujalgi. Näiteks tean, et Eesti soovib saada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Eesistumine annab teile hea võimaluse suurendada oma tuntust väljaspool ELi ja teha seal oma huvide kaitseks lobi.
Kolmandaks saab endale olulisi teemasid esile tõsta. Näiteks Lätil oli digiteemade näol sama eesmärk, mis Eestilgi. Oma eesistumisaja viimasel päeval õnnestus meil murda jää roaming-hindade küsimuses. See on midagi, mida me praegu ELis tunnetame.
Eestil on eesistumisajaks häid ideid ja olen täiesti kindel, et Eesti on selleks väga hästi valmis. Kuid nagu meie kogemus tõestas – ja olen täiesti veendunud, et sama kehtib ka Eesti puhul –, võib küll olla suurepärane kava ja prioriteedid, aga reaalsus teeb oma korrektiivid ning tegeleda tuleb esilekerkivate kriisidega.
Meie puhul tuli kohe eesistumisaja alguses Charlie Hebdo ning terrorism kerkis üha rohkem päevakorda. Aprillis tabas meid suur rändekriis, kui Vahemerel läks põhja migrantide laev ja hukkus umbes 800 inimest. Pidime sellele kiiresti reageerima. Te peate olema valmis ootamatusteks ja selleks, et kuue kuu jooksul ei püsi teie prioriteetide nimekiri muutumatuna.
Paljud ELi bürokraadid ütlevad, et väikeriigid kalduvad olema suurriikidest paremad eesistujad, ja muide, see on ka tõsi.