Postimees Liibanonis: silmus väikese Majdel Anjari küla ümber

FOTO: Repro

Kuumas Bekaa orus käib inimjaht Eesti jalgratturite röövijate tabamiseks. Sõdurid ja politseinikud on piiranud sisse Majdel Anjari küla. Liibanonis viibivad reporter Mikk Salu ja fotograaf Raigo Pajula käisid eile Zahle linnas, mille lähistel seitse eestlast möödunud nädalal rööviti.

Estonians, we respect you, ütleb Liibanoni armee sõdur, tõstab ühe käe rusikas üles ja teisega silitab kaelas rippuvat automaati. Mees naeratab, kontrollib dokumente, on hästi sõbralik, aga sealt edasi on kõik no-no. Ei pildistamisele, ei küsimustele, ei vaatamisele.

Koos kaasvõitlejatega valvab ta paari kilomeetri kaugusel Süüria piirist Bekaa orus asuva väikese Majdel Anjari küla sissesõiduteed. Just seal on moodustatud neljakilomeetrise raadiusega sissepiiratud ala, kus käivad röövitud eestlaste otsingud. Just sinna viivad kõik niidid.

Saame ainult eemalt vaadata mäekülgedel asuvaid maju, mõned muuseas lausa villad, näeme taevas tiirutavat helikopterit, kuid lähemale enam ei pääse.

Pealinn Beirut särab

35 kilomeetrit eemal Beirutis käib hoopis teistsugune elu. Suurlinn lõbutseb, töötab, tänavad on autodest pungil (Beirutis elab 1,5 miljonit inimest ja iga päev sõidab miljon autot kesklinna), keegi müüb midagi, keegi hõigub. Beirut on nagu Prantsuse Riviera – uhked hotellid, promenaadid, linn keerdub Vahemere ääres üles mäekülgedele.

«Turiste pole enam nii palju nagu vanasti,» ohkab siiski kohvikupidaja George. Tal on põhjus olemas – süüdi on Süüria, kõik halb tuleb sealt. «Eestlaste röövijad olid samuti Süüriast,» on mees kindel.
Meie hotelli administraator Jamal vangutab seda juttu kuuldes pead. Võib-olla selle pärast, et ta on ise süürlane, küll juba rohkem kui kümme aastat Liibanonis elanud.

Röövijate suhtes aga ei tunne temagi mingit kaastunnet. «Kui mina nad kätte saaksin, tapaksin omaenese kätega,» ütleb Jamal.

Nende sõnade saatel alustamegi hommikul oma teekonda Bekaa orgu – sinna, kus eestlased rööviti, sinna, kus neid ilmselt ka praegu kinni hoitakse.

Liibanonist arusaamiseks tuleb kõigepealt mõista, et see riik on väga väike. Kolm korda Eestist väiksem, kuid seal elab kolm korda rohkem inimesi.

Bekaasse saada on iseenesest väga lihtne. Beirutist alustades sõidad kõigepealt 15 kilomeetrit mäest üles ja siis teine 15 kilomeetrit mäest alla.

Pärast seda kui Iisrael 2006. aastal siinsed teed ja sillad puruks pommitas, on ehitatud uued ja paremad. Tänu sellele võtab teekond Bekaasse pool tundi vähem kui varem. Ja kogu see tee käib pidevalt majade vahel.

Liibanonlased ise teevad vahet, kus üks linn lõpeb ja teine algab, kus algab üks küla ja lõpeb teine. Võõrale meenutab see aga katkematut linnriiki kuni Bekaani välja.

Kurikuulus Bekaa org on samamoodi tihedalt asustatud. Kohalikud ütlevad, et elatuvad kartuli- ja tomatikasvatusest, ülejäänud liibanonlased ütlevad, et pigem ikka kanepikasvatusest ja piiriäärsest salakaubandusest.

Olgu kuidas on, aga kohapeal ringi sõites tajud üha enam, kui absurdne Eesti ratturite röövimine oli.

Püüdes seitsme jalgratturi teekonda matkida, alustame Bekaa oru teisest servast, sealt, kus on Liibanoni ja Süüria vaheline piiripunkt ja kust tulid Eesti turistid Liibanoni. Pöörame näo tagasi Beiruti poole ja veereme mäest alla, sama teed, mida mööda Eesti jalgratturid eelmisel nädalal kulgesid. Tänavaääred on täis pisikesi poode, kohvikuid, putkasid, autoremonditöökodasid.

Paari kilomeetri pärast pöörame paremale ja peagi jõuame sõjaväe kontrollpunkti. Siin on paar soomukit, kuulipilduja, sõdurid. See pole eestlaste otsimise pärast püsti pandud, selliseid kontrollpunkte on Bekaa org täis.

«Ja seal need eestlased röövitigi,» näitab sõdur eemal seisvate plekktünnide poole.

Röövimise koht on kontrollpunktist maksimaalselt kilomeetri kaugusel, kui paari puud ette ei jääks, oleks silmaga näha. Eesti jalgratturid liikusid pidevalt majade vahel, inimeste seas, võib öelda, et sel ainukesel hetkel, kui nad natukenegi kõrvalisema nurga taha keerasid, nad ära röövitigi. Kohalikud oletavad, et röövijad võisid rattureid juba eelnevalt jälgida.

Kuid isegi siin pole mingi tühermaa, majad samas käega katsuda ja eemalt paistab sõjaväe kontrollpunkt.

Kui küsin meie autojuhilt, tõlgilt ja abimehelt Carlos Hannalt, kuidas on võimalik selline rööv toime panna sõjaväepunktist sama hästi kui kiviviske kauguselt, kehitab ta õlgu ja ütleb: «Aga võib-olla olid sõdurid rööviga seotud, võib-olla nad tundsid röövleid.»

Loole lisab absurdsust, et kümme minutit hiljem kohtame politseinikku, kes ütleb, et ta ise sõitis samal päeval ainult viis minutit enne röövimist samast kohast mööda. «Ei vedanud neil,» vangutab ta pead.

McDonald’s iga nurga peal

See arvamus, et rööv toimus kusagil kaugel kolkas mägede vahel tühermaal, ongi esimene, mis tuleb Bekaast ja röövist rääkides kõrvale heita. See kõik juhtus ainult 30 kilomeetri kaugusel suurlinnast Beirutist.

Bekaa org on ka ise tihedalt asustatud, igal pool on politseinikke ja sõdureid. Võrreldes Beirutiga on see muidugi araabialikum ja kontrastsem: uhkete kaubamajade kõrval näed ka vaeste kilest kokkulapitud telk­laagreid. Kuid suur osa orgu ja kindlasti see osa, kus eestlased liikusid, on tegelikult ikkagi linn, täis kauplusi ja elumaju, iga paarisaja meetri tagant McDonald’s.

Teeääred on täis suuri reklaame, nii neid, kus mõni imaam kutsub mošeesse palvusele, kui ka neid, kus reklaamitakse järgmist diskopidu või poolpaljas modell painutab oma keha viimases moes pesus. Pole ime, et Eesti ratturid tundsid ennast siin ohutult.

«Ja nüüd, kus ka sõdureid juurde toodud, on see ohutum kui Euroopas,» ütleb ka Hanna Bekaa kohta. (Muide, Hanna on pooleldi eestlane, räägib kuigivõrd eesti keelt ja on korduvalt Eestis käinud. Tema ema läks Liibanoni elama kolm aastakümmet tagasi.)

Beirutil ja Bekaal on siiski ka üks erinevus. Kui pealinnas oli igaühel oma arvamus eestlaste röövimise kohta, siis Bekaas ollakse rohkem vait.

Siinsed sunni moslemid on vait, kuna kardavad, et äkki olid röövijateks sunnid. Šiia moslemid on aga vait, kuna kardavad, et äkki olid röövijateks šiiidid. Politseinikud ja sõjaväelased on samuti vait, kui midagi ka ütlevad, siis anonüümselt. Pildistada ei tohi neid kindlasti.

Õhtupoolikul, kui suurem osa sõjaväelastest orust lahkuma hakkab, kihutame kõrvalteid kasutades neile autoga järele. Kui fotograaf hakkab läbi tumendatud autoklaasi ühte kahurit järel vedavat sõdureid täis autot pildistama, märkab ikkagi kellegi kullipilk keelatud liigutust. Kohe kui aparaadi tõstad, hakkavad sõjaväelased kätega vehkima ja signaali andma.

Zahle linna politseiülem on natuke lahkem. Politseimajas, mis muuseas asub röövimise kohast samuti ainult paari kilomeetri kaugusel, näitab ta meile arestikambrisse lukustatud jalgrattaid. Kõik on alles, kõik on korras.

Näeme raamatuid, mida röövitud jalgratturid olid kaasas kandnud, näeme nende asju ja riideid. Väike nukker sinimustvalge lipp lebab rataste vahel. Ühest kotist kougitakse välja Santa Maria tops, mis täis valget pulbrit – lõhna järgi tundub kartulimaitseaine, krimpsutab Zahle politseiülemus nina. Enda nime ta kirja panna ei luba.

Viidates ühele jalgrattale, mis puruks sõidetud – teised on terved –, oletavad politseinikud, et seda jalgratturit võidi autoga rammida. «Neli kurjategijat on kinni võetud ja need neli kurjategijat on öelnud, et eestlastega on kõik korras,» rahustab politseinik meid siiski.

Kuskohast aga eestlasi otsida? Kõige kindlam niit on ikkagi Majdel Anjari küla, kõlab vastuseks.

Majdel Anjarile viitab ka ühe Zahle kiriku juhataja Salim Abdayem. Just tema kiriku ukse külge pandi pühapäeva öösel 1,5 kilo TNTd. Pomm rebis maha uksed, purustas vitraažid, pommis olnud naelad ja poldid tungisid plahvatuse järel isegi läbi kõrvalmaja paksust plekist seinte.

«Samad inimesed, kes eestlasedki röövisid,» on Abdayem tegijates kindel. «Tahtsid tähelepanu kõrvale juhtida.»

Samamoodi nagu kõik teised, näitab ka Zahle kiriku juhataja näpuga Majdel Anjari poole – sealt tuleb otsida.
 

Tagasi üles