USA julgeolekuekspert Fred Burton: usun, et pantvange hoitakse koos

Kontrollpunkt, mille eestlased läbisid enne Zahlesse sõitu ja millest kilomeetri kaugusel nad rööviti. Foto: SCANPIX

Liibanoni pantvangistamiste tüüpilisi jooni arvestades võib oletada, et eesti jalgrattureid hoitakse ühes kohas koos, kuid seda kohta leida on nagu heinakuhjast nõela otsida, tunnistas mõttekoja STRATFOR asepresident Fred Burton telefoniintervjuus Postimehele.

Omaaegse USA välisministeeriumi terrorismivastase agendina oli Burton seotud kõigi ligi saja 1980ndail ja 1990ndate alguses Liibanonis pantvangistatud lääneriikide kodaniku vabastamisega. Ta oli ka üks esimesi, kellel avanes võimalus pärast kriiside lahendamist pääsenuid küsitleda.

Kuidas te iseloomustaksite olemasolevate andmete põhjal Eesti jalgratturite kadumise juhtumit?

Esiteks tuleb tunnistada, et meil pole täpsemat infot selle rühmituse kohta, kes on praegu vastutuse võtnud. Aga minu kogemus näitab, et paljud neist gruppidest võtavad endale nime lihtsalt nime võtmise pärast.

Nad on esitanud röövitud jalgratturite ID-kaardid. Sellist asjaolu oleme me eelmiste pantvangistusjuhtumite puhul käsitlenud kui bona fide (hea usu – toim) tõendit. See tähendab, et tõestamaks, et neil tõepoolest on ligipääs röövitud isikutele, läheb vaja kas pilti värsket ajalehte hoidvast pantvangist või midagi muud sellist.

Kui need ID-kaardid, mida nad näitavad, on õiged, tähendab see, et rühmitusel, kes võttis röövi omaks, võib olla ligipääs röövitud jalgratturitele.

Aga miks on nad näidanud vaid ID-kaarte ja mitte näiteks teie mainitud pilte röövitutest värske ajalehega?

Tuleb silmas pidada, et võimudele ükskõik millist vastutuse omaksvõtmist kinnitavat tõendit näidates jätavad nad ka jälgi. Jälgi või juhtlõngi, mis võivad aidata võimudel tuvastada pantvangide asukohta ja võib-olla neid ka päästa. See võis olla röövijate taktikaline otsus.

Selles piirkonnas kadumine on väga keeruline olukord sealse geograafia, Süüria läheduse ja selle tõttu, et Bekaa orus on palju erinevaid varjumiskohti, kus pantvange saab hoida. Ei tohi ka unustada, et seda piirkonda kontrollib paljuski Hezbollah’, kellel on pikk selles piirkonnas lääneriikide kodanike röövimise ajalugu. Samuti on radikaalseid palestiina rühmitusi, kes võivad töötada nii näiteks Liibüa palvel kui ka omal algatusel.

Asi, millest paljud inimesed pantvangistamise korral, eriti Liibanoni puhul, aru ei saa, on see, et tihti on röövijateks tavalised kurjategijad, kes siis müüvad pantvangid edasi poliitilisele terrorirorganisatsioonile. See on päris tüüpiline, eriti Liibanonis. Inimrööv ei pruukinud algselt toimuda poliitilistel põhjustel, vaid tavalise kuritegevusena – lunaraha pärast.

Teine tõenäosus on Süüria: pantvangid võidi viia sinna ja seal nende kättesaamine oleks Liibanoni võimudele juba väga problemaatiline. Mul pole selle juhtumise kohta mingeid tõendeid, kuid Süüria on väga palju aastaid olnud riiklik terrorismisponsor. Arvestades Liibüas toimuvat on Eesti pantvangidel – nagu iga lääneriigi puhul – poliitilist väärtust.

Kuidas te selgitaksite seda, et just nüüd pärast paarikümneaastast pausi juhtus see Liibanonis taas?

Esiteks ei pruugi see rööv olla midagi muud, kui võimalusest tekkinud kuritöö lunaraha saamiseks. Sellegipoolest, arvestades olukorda ja piirkonda, kaldun ma pigem uskuma poliitilist motivatsiooni. Ja ma arvan, et siin ei saa välistada ei avalikku ega varjatud Liibüa kätt. Või indiviide või rühmitusi, kes võivad olla lojaalsed Liibüa režiimile.

Mida arvate, kas nad nabisid kinni lihtsalt esimesed euroopaliku välimusega inimesed või on see spetsiifiliselt ohvrite tausta teades toime pandud rööv?

Minu jaoks on väga märkimisväärne asjaolu Mercedese ja kahe kaubiku kasutamine jalgratturite röövimiseks. See näitab kõrget ettevalmistuse taset. Kui meie teiega kavandaksime inimröövi, peaksime mõtlema logistikale, sellele, kuidas me seda teeme, mis juhtub, kui nad vastupanu osutavad, kuidas me need isikud endale alistame ja nad turvaliselt ära paigutame.

Ütlesime vanasti pantvangide kohta, et nende hooldamine ja toitmine võtab [pantvangistajatelt] tohutult palju hoolt. Selleks kulub suur arv mehi – ja naisi – ning see näitab organiseerituse taset.

Tõenäosus, et see oli juhuslik või lihtsalt igasuguse ettevalmistuseta, on imeväike. Mistap ma kaldun arvama, et keegi teadis, et need jalgratturid on tulemas, ja suutis väga kiiresti koostada plaani nende kinnivõtmiseks.

See viitab organiseeritud kuritegevusele, mida võidi kasutada poliitilistel eesmärkidel. Enamikul inimestel pole võimalust jõuda nii paljude sõprade ja liitlasteni, et sellist tegu toime panna.

Teie kogemuse põhjal Liibanoni pantvangidraamadega, mis on sellele piirkonnale spetsiifiline?

Kui need alles hakkasid seal juhtuma (aastatel 1982–1992 toimunud Liibanoni pantvangikriisid, mille käigus rööviti seal ühtekokku 96 välismaalast, peaasjalikult ameeriklasi ja lääneeurooplasi – toim), üllatas meid pantvangide arvu suurus.

Kuid saime üsna ruttu teada, et nad ei isoleerinud pantvange ehk siis hoidsid röövituid grupina ühes kohas koos. Ehk kui me suutsime nad üles leida, sai neid ka päästa. Aga nende leidmine oli nagu heinakuhjast nõela otsimine.

Kui mõelda jalgratturite juhtumile, siis on tõenäoline, et neid valvatakse ja majutatakse ühes kohas. See võib olla näiteks maa-alune peidupaik, talumaja või küün. Kui pantvangid on viidud Süüriasse, saab teie riigil ja lääne luureteenistustel olema väga-väga keeruline neile jälile saada, sest Süüria on alati olnud väga keeruline.

Olete küsitlenud väga paljusid pantvangist vabastatuid. Millises seisundis need inimesed tavaliselt on? Mida teevad võimud vabastatutega kõigepealt?

Oletagem, et Liibanoni võimud vabastavad eestlased ja võtavad nad enda hoole alla. Tavaliselt teeb see riik, kus sündmus toimub, praegusel juhul siis Liibanon, nende esimese küsitlemise. Seejärel räägivad nendega tavapäraselt teie riigi julgeolekuteenistused, uurides nende kinnipidamise kohta. Ja nendega räägitakse ükshaaval, mitte grupina.

Enamasti toimub kõigepealt meditsiiniline kontroll, määramaks nende seisundit, siis pakume alati teatud määral psühholoogilist nõustamist, nägemaks, kuidas nad on vangistuses vastu pidanud.

Mõned pantvangid, kellega mina Liibanonis töötasin, olid vangistatud aastaid. Kõik loodavad muidugi optimistlikult, et praegusele kriisile võib tulla kiire lahendus, kuid see on muutuja, mida teie ega mina ei saa kontrollida. See sõltub pantvangistajatest ja poliitikast.

Näiteks kui nad on viidud Süüriasse, võivad nad olla sealses kinnipidamiskohas päris kaua. Ma loodan, et seda pole juhtunud. Kui nad on jätkuvalt Liibanonis, on minu hinnangul tõenäosus, et nad lõpuks üles leitakse, suurem.

Mida soovitasite pantvangistusest pääsenute lähedastele?

Perekonna esialgne reaktsioon on alati väga rõõmus, aga võib samas kujuneda ka väga stressirohkeks.

Minu nõuanne valitsusele oleks kindlustada, et röövitute lähedased oleksid kohe saadaval, kuid see võib olla sõltuvalt iga pantvangi perekonna olukorrast väga keerukas. See on ka logistiline väljakutse.

Võtame näiteks võimaluse, et pantvangid leitakse täna üles ja vabastatakse. Nad lendavad tagasi koju. Selle ümber on tohutu ajakirjanduse tähelepanu ja fotolambid välguvad.

Intervjuupalved ja nii edasi. Kuid minu soovitus oleks, et te peaksite pisut aeglasemalt võtma ning ootama ära, et kas nad on esiteks meditsiiniliselt kontrollitud, et neil pole midagi viga, teiseks, et nad on psühholoogiliselt valmis, ning kolmandaks, et teie riigi julgeolekuteenistustel on olnud võimalus nendega vestelda ning on pisut toibumisaega.

Nagu te teate, sellest saab teil esiküljeuudis. See pole väike sündmus. Selle tasakaalustamine pole lihtne. Seda võin ma öelda, et teie valitsuse ees seisab väljakutseterohke aeg.

Inimesed reageerivad sellistele sündmustele väga rängalt. Lõppude lõpuks on nad ohvrid. Mõned on kibestunud, mõned on vihased, mõned süüdistavad lääneriikide tegusid Liibüas. Raske on öelda, kuidas inimesed reageerivad. Mina olen neid reaktsioone, kui pantvangid välja tulevad, sõna otseses mõttes igal pool üle maailma näinud.

Aga kuidas peaks käituma inimene, kes südamest soovib minna matkama näiteks Afganistani või Jeemenisse, et mitte seal äratada huvi teatud tüüpi organisatsioonides, kes tahaksid ehk röövida lääneriigi kodaniku?

Mina ütleksin, et praegune aeg on Jeemeni või Afganistani tüüpi kohta reisimiseks väga-väga halb. Seoses kõigi Araabia maades avalduvate probleemide ning džihadistidega Afganistanis ja Jeemenis. See inimene võiks pigem oma reisiplaane muuta ja minna matkale Šveitsi mägedesse.

Me ei saa aidata juba röövituid, kuid ehk saate anda juhiseid tulevikuks inimestele, kui nad peaksid sellise kuritöö ohvriks langema.

Sellistes juhtumites on väga palju muutujaid. Minu uurimiskogemus ütleb esiteks seda, et tuleks vältida sellisesse olukorda sattumist. See tähendab, et tuleb olla väga teadlik ümbritsevast olukorrast, olla valvas ja alati tähelepanelik võimaluse suhtes, et sind jälgitakse. See on oskus, mida saab õppida, millest saab lugeda ja mida saab harjutada.

Hetke kohta, kui inimrööv hakkab juba toimuma, on kaks erinevat koolkonda. Esimese kohaselt on sinu parim pagemise võimalus täpselt sel momendil. Teise kohaselt on sinu kõige ohtlikum põgenemise võimalus täpselt sel momendil.

Muutujateks on see, kui ruttu sa saad aru, mis on toimumas, ning see, kas sul on võimalus põgeneda. Nende kahe asja peale tuleks ette mõelda, sest kui asi hakkab juhtuma, ei saa enamik inimesi kohe aru, mis toimub, sest nende eelhäälestatus on vale.

Me ei tea eestlaste pantvangistamise täpset olukorda, kuid kujutlege stseeni, mis meil oli: jalgratturid mäest alla sõitmas ja auto. Tõenäoliselt oli viimane asi nende mõtteis see, et neid hakatakse pantvangi võtma. Pahade tegelaste käsutuses on üllatusmoment.

Ja kui röövijate meeskond oli hästi juhitud, arvulise ülekaalu või tulejõuga, võisid põgenemisvõimalused olla üsna väiksed. Reaktsioonimuutujad sõltuvad geograafiast, sellest, kas sa oled maa- või linnapiirkonnas. Kui see juhtunuks Beiruti all-linnas, võinuks olukord olla erinev.

Aga mida peaksid edasi tegema inimesed, kes on juba vangistatud?

Nad peaksid jääma valvsaks, püüdma niipalju kui võimalik aru saada, kus nad võiksid olla, ning vältimaks vigasaamist, ei tohiks võidelda. Võimalusel tuleks suhteid röövijatega isiklikustada – üritada pantvangistajaid panna sind tunnetama inimesena, kellel on tunded, kellel on perekond.

Iga olukord on sõltuvalt kohast erinev, kuid alati tuleks mõelda põgenemisvõimalusele. Tavaliselt saab mõelda stsenaariumidele, millest mõni võib realiseeruda ja sa saad põgeneda. Ma tean üht pantvangi Liibanonis, ABC ajakirjanikku Charles Glassi (oli 1987. aastal 62 päeva šiiidimässuliste käes pantvangis, teadaolevalt ainus Liibanonis ise pantvangistajate käest põgenenu – toim), kes suutis just seda teha, kui võimalus avanes.

Ja omaette käitumisreeglid on pantvangidele ka olukorraks, kui neid hakatakse vabastama.

Ka see iseenesest võib juba olla problemaatiline, sõltuvalt sellest, kes sind vabastab. Pantvangide vabastamise võtted on väga spetsiifilised. Ja seda olukorda mõjutavad väga paljud faktorid: kas sa oled maa all või maa peal, kas sa oled korteris või majas jne.

Kui selline sündmus hakkab sinu ümber juhtuma, on parim asi, mida sa pantvangina teha saad, heita põrandale pikali, katta pea ning sõna otseses mõttes oodata, kuni tolm taas maha vajub. Ja loota, et sa ei saa võimalikus tulevahetuses pihta.

STRATFORi analüüsi pantvangistamistest loe SIIT.