Liibanonis levib seitsme Eesti turisti röövimise kohta hunnikute viisi kõlakaid ja oletusi, mida erinevad sektid ja poliitilised rühmitused enda huvides levitada püüavad.
Liibanonis levib eestlaste kadumise kohta vastakaid kuulujutte
On see riik ju jagunenud paljudeks parteideks, uskudeks ja sektideks. Igaühel neist on oma meediakanalid. Kümned uudisteportaalid, ajalehed, raadio- ja telejaamad raporteerivad, kajastavad ja oletavad. Eestlaste rööv on siin suursündmus.
Sõna «suursündmus» ei maksa siiski pahatahtlikult mõista. Eesti on järsku kõigile tuttavaks saanud.
Keegi pole küll varem Eestist midagi kuulnud ja tegelikult ei teata ka praegu midagi – asute vist Austraalias ja teie emakeel on inglise keel, oletab näiteks taksojuhina töötav Bilal Halabi –, kuid röövitud ratturite saatus läheb inimestele korda.
Kui Postimehe esindajad Beiruti kesklinnas asuvasse sisejulgeoleku (ISF) müüride ja okastraadiga ümbritsetud kvartalisse saabuvad, võtab meid esimesena vastu major Joseph Moussallem.
Kui tema kabinetti astume, tõstab mees pilgu ja viipab meie poole ühe käsitsi kirjutatud pika araabiakeelse kirjaga: «Näete, keegi Afif Diab on ajalehele Al-Akbar saatnud kirja, et ta tunneb neid röövitud eestlasi, et ta on Eesti salateenistusest saanud infot, et kõik need seitse eestlast on pika kriminaalse registriga tüübid.»
Ilmselgelt on tegu mõne hullu grafomaani väljamõeldisega, aga seda tüüpi lora liigub hulgi. Keegi on näiteks ühe eestlase nime tagurpidi lugedes oletanud, et tegu on juudi nimega. Ahaa, Iisraeli agent järelikult.
Iisraeliga, mille nimetaminegi Liibanonis tabuteema, võib veelgi seoseid luua. Näiteks oli turistidel-jalgratturitel kaasas palju tehnikat, kas piiritsoonis ei või see viidata spioneerimisele?
Ametlik versioon on ikkagi, et röövijad olid kriminaalid, mitte poliitilised. Taassünni ja Reformi Liikumine on aga lihtsalt väljamõeldud «projektipõhine» nimi: kõigepealt tehti rööv ja siis mõeldi, mis oma bandele nimeks panna.