Postimees Liibanoni meeleavaldusel: 500 sõdurit ja käputäis meeleavaldajaid

Mikk Salu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Meeleavaldus Beiruti moodi: 500 sõdurit, mõnikümmend ajakirjanikku ja kümmekond meeleavadajat, ainsaks kannatajaks lõpuks Postimehe fotograaf.

Laupäeval kella kolme ajal toimus Beiruti kesklinnas meeleavaldus Liibanonis valitseva poliitilise süsteemi vastu. Butafooria oli iseenesest vägev. Umbes viissada automaatidega relvastatud sõdurit ja politseinikku, veekahurid ja kilbid. Ajakirjanikke oli kohal mõnikümmend, palju tele - ja fotokaameraid. Meelavaldajaid endid oli aga alguses ainult seitse, hiljem tulid mõned juurde.

Liibanoni poliitiline süsteem jagab teadupärast erinevaid poliitilisi ametikohti vastavalt religioonile. Nii on Liibanonis seadustesse kirjutatud, et president peab olema ühe religiooni esindaja, peaminister teisest religioonist, parlamendi esimees kolmandast.

Kokku on Liibanonis 18 erinevat religiooni ja sekti ning riigi omapärane poliitiline süsteem jagab neile kõigile erinevaid ametikohti. Just selle vastu protestijad olidki kogunenud. «See pole demokraatlik süsteem,» ütles meelevalduse organiseerija Mousha Fa Shaar. Usutunnistusel põhinev kohtade jagamine on tema arvates väär ja ebademokraatlik.

Reaalsus on muidugi see, et enamik Liibanoni inimesi peab praegust süsteemi hädavajalikuks, ainult nii on võimalik tagada rahu riigis ja säilitada mingisugunegi tasakaal erinevate usurühmituste vahel. Eks protestijate olematu numbergi näitab, et nende ideel rahva seas tegelikult toetust pole.

Meeleavalduse esimene elavam hetk toimuski siis, kui üks märulipolitseinike rivis seisnud politseinik minestas. Postimehe fotograaf Raigo Pajula pildistas sündmust. Järsku eraldus meeleavaldajate seast üks erariietes mees (hiljem muuseas selgus, et meeleavaldajate ja ajakirjanike seas liikus ka teisi erariietes salapolitseinikke), kes tormas politseinikke kohe pildistamisest informeerima. Fotograaf kutsuti automaatidega relvastatud sisejulgeolekujõudude juurde ja vastuväiteid kuulamata kästi pildid ära kustuda.

Protestijad ise olid rahumeelsed, natuke naljakad ja natuke abitud, elavnedes peamiselt siis, kui märkasid mõnd enda peale suunatud kaamerat. Ainsa emotsionaalsema kujuna eraldus protestijate seast üks Che Guevarat meenutav 30-aastane habemik, kes karjus mikrofoni loosungeid. Teda ümbritses mõneliikmeline, umbes 14-17- aastaste noorukite kamp, kes tema sõnade peale iga kord entusiastlikult plaksutas.

Kõned peetud, hakkasid meeleavaldajad Liibanoni peaväljakule telki püstitama. Kui sõdurid käskisid telgi lõpuks maha võtta ja Postimehe fotograaf hakkas sündmust pildistama ja filmima, jäi ta taas kord politseinike hambusse. Sõdurid võtsid kaamerad enda kätte, fotod vaadati üle ja taas kord pidi pildid ära kustutama. Liibanoni ajakirjanikud olid selles mõttes kogenenumad, et politseinike ja sõdurite läheduses fotoaparaatide järele ei haaranud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles