Küproslased siplevad oma ajaloo lõksus

Kadri Veermäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endine roomakatoliku Püha Sofia katedraal, nüüd Nikosia okupeeritud osa tähtsaim usuasutus ehk Selimiye mošee. Gooti kirikust ehitati see mošeeks ümber juba 16. sajandil Osmanite ajal. Punase Türgi lipu kõrval lehvib punavalge Põhja-Küprose lipp.
Endine roomakatoliku Püha Sofia katedraal, nüüd Nikosia okupeeritud osa tähtsaim usuasutus ehk Selimiye mošee. Gooti kirikust ehitati see mošeeks ümber juba 16. sajandil Osmanite ajal. Punase Türgi lipu kõrval lehvib punavalge Põhja-Küprose lipp. Foto: Aivar Valdre (BNS)

«Tere tulemast Türki!» saadab Eesti mobiilsideoperaator teate kohe, kui Küprosele jõuan. Edasi hakkab neid teteid saabuma vähemalt korra päevas, tavaline taks on aga kaks kuni neli.

Küprose sideminister krimpsutab sellest kuuldes nägu, kuid teha pole midagi, sest Türgi on teema, millest pole saareriigi Euroopa Liitu kuuluvas osas viibides pääsu. Kõik kohtumised ametnikega keerlevad selle ümber: osa neist taunib türklasi otsesemalt, osa kaudsemalt.

«Keegi ei suuda Ankarat ohjeldada, isegi USA ütleb, et neil pole Türgi jaoks mingit hooba,» teatab Küprose välisminister Ioannis Kasoulides Eesti ajakirjanikega kohtudes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles