/nginx/o/2017/06/05/6751483t1h9890.jpg)
NATO juhitud sõjalise missiooni lõpp ja Eesti jalaväekompanii Estcoy-17 naasmine Afganistanist kolm aastat tagasi ei tähendanud, et eestlaste töö seal oleks lõppenud.
Ajakirja Sõdur reportaaž Afganistanist: kunagi ei tea, kas vaikus on petlik või mitte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2014. aastal NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) sõjalise missiooni lõppenuks kuulutamisega sai läbi Eesti kaitseväe suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon, kus Eesti lõi kaasa alates 2003. aastast.
Kuigi sõjaline operatsioon kuulutati lõppenuks, alustas NATO seal uut missiooni, mille eesmärgiks on Afganistani politsei- ja sõjajõudude väljaõpe ning nõustamine. Alates missiooni «Resolute Support» algusest 2015. aastal on Eesti sellesse panustanud oma demineerijatega.
/nginx/o/2017/06/05/6751485t1h550b.jpg)
Praegu Afganistani põhjaosas Mazār-e Sharīfi lähedal asuvas Camp Marmalis tegutsevate Eesti demineerijate panus on jäänud avalikkusele peaaegu nähtamatuks. Eesti kaitseväelaste eesmärgiks on kontrollida Camp Marmalisse sissetulevaid masinaid ja inimesi ning teha leitud lõhkekehad kahjutuks.
Samal ajal peavad mehed olema valmis ka baasist välja sõitma, kui nende abi läheb vaja väljaspool kodubaasi. Samuti peavad demineerijad tagama konverentside, külalisvisiitide ja muude ürituste turvalisuse ning kontrollima baasi ümbruskonda.
/nginx/o/2017/06/05/6751487t1hecc3.jpg)
Neljaliikmelist Eesti kontingenti juhib praegu major Hannes Liim, kes esindab Eestit liitlasvägede staabis. Kolmeliikmelisse demineerimismeeskonda kuuluvad veeblid M. V., P. H. ja nooremveebel T. M. (kaitseväelaste julgeoleku huvides ei avalda toimetus nende täisnimesid – toim.).
/nginx/o/2017/06/05/6751491t1he14c.jpg)
Nendega vesteldes ja neid kõrvalt jälgides mõistan, et kuigi nad on omavahel tööülesanded ära jaganud, suudavad kõik üksteist vajadusel asendada. Kui mõne teise riigi üksuses võib tööjaotus olla sarnaselt paika pandud, pole kõigil erinevalt eestlastest teadmisi ja oskusi, et igal hetkel kaaslase ülesannet jätkata.
Eesti meeskonna kogenuim on veebel M. V., kes on Afganistanis juba seitsmendal missioonil. Esimest korda suundus ta Afganistani missioonile 2006. aastal jalaväekompanii Estcoy-2 koosseisus. Mitte alati pole M. V. olnud demineerija, näiteks ühel missioonil oli tema peamine töövahend kuulipilduja MG3.
Eesti kaitseväelased on kogenud ja kiired, kinnitavad eestlastega igapäevaselt koos töötavad teiste riikide demineerijad.
«Isegi kui neil on tavapärane puhkeaeg, on nad valmis teisi abistama või asendama,» kirjeldas Eesti kaitseväelasi Luksemburgi staabiveebel L. D., kes koordineerib Eesti, Belgia ja Saksamaa demineerimismeeskondade tööd.
Veebel M. V. sõnul on tegu hea näitega koostööst, kuna olenemata rahvusest ollakse justkui ühes paadis. Kõigil on oma ülesanded, kuid kedagi ei jäeta ootamatuste korral hätta, selgitas veebel, kelle sõnul peavad eri riikidest ja rahvusest demineerijad end üheks pereks, kus üksteist hoitakse.
Nii luksemburglasest staabiveebel kui ka Belgia ja Saksa demineerimismeeskonna liikmed hindavad Eesti demineerijaid kõrgelt eriti siis, kui jutuks tulevad isevalmistatud lõhkeseaded (IED).
/nginx/o/2017/06/05/6751499t1hd3ca.jpg)
Nende tagajärjel saab Afganistanis surma rohkem inimesi kui tulevahetustes. Kuna IEDsid valmistades saab kujutlusvõimel lasta lennata, peavad ka demineerijad nende leidmisel ja kahjutuks tegemisel olema nutikad.
Kõik praegu Afganistanis teenivad demineerimismeeskonnad pole isevalmistatud lõhkekehadega varem palju kokku puutunud. Vajadusel küsitakse nõu kogenumatelt kaaslastelt. Lõuna-Afganistanist põhjaliku kogemuse saanud eestlased jagavad oma teadmisi ja oskusi ka teiste riikide demineerijatega.
Samal ajal saavad Eesti demineerijad omakorda õppida üle kümne korra missioonil käinud Belgia kaaslastelt. Võimalus ise õppida ja oma kogemust teistega jagada ongi Eesti demineerijatele selle missiooni puhul kõige kasulikum.
Möödunud aasta sügisel kuuekuulist missiooni alustanud eestlased on sattunud ärevatesse olukordadesse harva. Kuigi Mazār-e Sharīfi peetakse Afganistani üheks kõige rahulikumaks kohaks, on sealgi toimunud enesetapurünnakuid ja plahvatusi, kusjuures Taliban on suunanud oma rünnakud peamiselt kohaliku armee, politsei ja valitsuse vastu.
/nginx/o/2017/06/05/6751505t1he090.jpg)
«Siin on rahulikult kulgenud,» lausus veebel M. V., «lõunaga (Lõuna-Afganistaniga – toim) ei anna võrrelda.» Ta lisas samas: «Kuigi kunagi ei tea, vaikus võib olla petlik.»
Veebel M. V. sõnade kinnituseks saabus minu viimasel õhtul Afganistanis koos Eesti demineerijatega õhtulauas istudes raadiosaatja kaudu teade, et Eesti meestel tuleb erakorralise vahejuhtumi tõttu tööle suunduda.
Loetud minutid hiljem edastati siiski täiendav info, et eestlasi siiski vaja ei lähe, kuna olukord lahendati. Kuid Eesti kaitseväelaste näost võis välja lugeda, et nad olid valmis ühegi kõhkluseta tegutsema.
/nginx/o/2017/06/05/6751507t1h8ce6.jpg)