Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

KOHALIK VAADE: Kuidas slovakid oma ajaloo ümber pöörasid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
President Kovac aastal 1998. Pärast oma surma on ta uuesti päevakorras. | FOTO: Reuters/Scanpix

Slovakkia vabanes ühest oma suurimast maineplekist ehk endise peaministri Vladimir Meciari armuandmistest. Muutuseks oli vaja kolme elementi: üks surnud president, üks hea film ning üüratu avalik surve.

«Riike kannavad edasi ideed, millest nad on sündinud,» on öelnud Tomáš Garrigue Masaryk, kellest sai 1918. aastal esimene Tšehhoslovakkia president. Tänapäeval tsiteeritakse neid sõnu tihti, kui on vaja seletada kõrget korruptsioonitaset või otsida seletusi riigi loiule kodanikuühiskonnale. Milline on too Slovakkia minevikust pärit märkimisväärne läbikukkumine, mis tänini negatiivset mõju avaldab?

Tavaliselt jäävad vastusevariandid kahe seisukoha vahele: viidatakse kommunismiaja totalitaarse võimu pärandile või väidetakse, et 1989. aasta sametrevolutsioon oli liiga leebe. Kuid peale selle on iseseisva Slovakkia algusest pärit üks väga selge võimu ärakasutamise ja ebaõigluse juhtum. Asi puudutab Slovakkia esimest peaministrit Vladimir Meciari, kes andis amnestia oma salateenistuse juhile ja inimestele, kes olid seotud tolleaegse presidendi Michal Kovaci poja röövimisega.

See võib kõlada šokeerivalt, kuid Slovakkia esimeste sammude ajal demokraatliku riigina juhtus järgnev. Aasta oli 1995. Peaminister Vladimir Meciar läks president Michal Kovaciga tülli, sest viimane oli keeldunud nimetamast erastamisministriks Maciari välja pakutud salateenistuse juhti Ivan Lexat.

Meciar võttis presidendi survestamiseks kasutusele kõik meetodid, lootes, et too murdub ja lahkub ametist. Näiteks panid Meciari käsilased presidendipalee vastas olevale hoonele hiiglasliku kella, mis näitas, kui palju riigipeal ametiaja lõpuni aega on.

Hilisemate sündmuste valguses võib öelda, et tegu oli vaid leebe eelmänguga. 31. augustil 1995 peatas kaheksaliikmeline grupp mehi presidendi poja auto. Relvaga ähvardades sundisid röövijad Michalit – ta kandis isaga sama nime – oma autosse istuma. Siis jootsid nad talle sisse hiigelkoguse viskit, peksid ta läbi ja toimetasid Austriasse.

Tol ajal oli Interpol andnud Kovac juuniori kohta välja rahvusvahelise arreteerimiskäsu, sest teda kahtlustati seotuses üht äri puudutava uurimisega. Inimröövi eesmärk oli presidendile näidata, kes olukorda kontrollib. Intsident lõppes sellega, et Austria võimud saatsid noore Kovaci kodumaale tagasi ning Saksa kohus vabastas ta kõigist süüdistustest. Kahjuks seostub juhtumiga üks traagiline sündmus.

Kui Slovakkia politsei hakkas uurima, kes Kovaci Austriasse viisid, pakkus üks riigi salateenistuse liige, et annab tunnistuse: inimröövi kavandas peaminister Meciari parema käe Ivan Lexa juhitud salateenistus.

Endisest salateenistuse agendist sai röövimisjuhtumi peatunnistaja; ta otsustas kodumaalt lahkuda ning saata tunnistus oma sõbra, politseinik Robert Remiase kaudu. 29. aprillil 1996 sai Remias aga surma, sest ta auto plahvatas. Uurimise käigus selgitati välja, et sõiduki alla oli pandud lõhkeainet.

Peaministrit ja salateenistust tabasid tõsised süüdistused, kuid uurimine peatati ja kohtusse see ei jõudnudki. 1998. aastal sai president Kovaci ametiaeg läbi ning peaminister Meciar kasutas oma ajutise riigipea rolliga kaasnenud õigusi anda kõigile asjasse puutuvatele isikutele amnestia. Sellest ajast saadik peavad slovakid riigis esineva ebaõigluse sümboliks just seda seika.

Nüüd enam mitte, sest Slovakkia parlament tühistas Meciari antud amnestia ning otsuse kiitis heaks ka riigi konstitutsioonikohus. Tee õiglusele on valla.

Amnestia tühistamine on tõepoolest erakordne saavutus – arvestades asjaolu, et selline ettepanek on jõudnud parlamenti vähemalt seitse korda. Peaminister Robert Rico tavatses varem rõhutada, et amnestiad on moraalselt väärad, kuid pöördumatud – mis teda siis nüüd meelt muutma pani?

Esiteks suri Slovakkia esimene president Kovac ning meedia tuletas seetõttu meelde, kuidas ta Meciari autoritaarsele poliitikale vastu oli pannud. Lisaks mainis riigi praegune president Andrej Kiska matusekõnes kadunukese poja juhtumit ning rõhutas vajadust õiglus jalule seada. Kurb ja emotsionaalne sündmus tõi kaasa sobiva hetke muutusteks.

Vaja oli võita ka rahva toetus: et õiglust ei nõuaks vaid pealinna Bratislava kitsuke intellektuaalide kiht, vaid Slovakkia hääletajate enamik. See õnnestuski tänu märtsis linastunud filmile «Pantvangistamine». Filmis tegutsevad küll väljamõeldud tegelased ja sündmused ei vasta täpselt tegelikult toimunule, kuid siiski tõi see amnestiaküsimuse suure osa tavaliste slovakkide teadvusse. Ja kui miski üldse peaminister Ficot meelt muutma paneb, siis on see tema valijate tahe. Küsitluste järgi toetas Ficot amnestia tühistamises umbes 60 protsenti.

Lõpetuseks raiskasid paljud inimesed oma aega, raha ja energiat selleks, et töö lõpule viia: pika aja järel terendas tõesti perspektiiv õiglus jalule seada. Rühm mainekaid juriste teatas, et amnestiat saab tõepoolest tühistada. Hulk noori inimesi pani püsti veebipetitsiooni ning sellele andis väga lühikese aja jooksul oma toetushääle üle 70 000 inimese. Meedia oli täis amnestianõudeid ning kõik see kokku tõi edu.

Nüüd seisab Slovakkial ees täiesti teistsugune probleem. Õiglus on jalule seatud, kuid kas aastail 1995–1996 kuritegudega seotud inimesed tõesti vastutavad nende eest? Kas kohtunikud ja uurijad jätkavad avalikkuse pingutusi? Lõpptulemus pole praegu selge. Igatahes said slovakid nüüd maitse suhu sellest, et kodanikualgatus võib viia tõeliste ja positiivsete tulemusteni. Loodetavasti kulub järgmisel korral selleks vähem kui 20 aastat.

Tagasi üles