Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2017/06/28/6827033t1h4c4b.jpg)
Arvestades mitu aastat kestnud usinat Vene-suhete arendamist, Vene raha turgutavat voolu kriisist räsitud Costa Brava ja Andaluusia rannalinnadesse ning seda, et just aastal 2013 jõuti rekordilise 1,5 miljoni vene turistini, tabas Krimmi anneksioon Hispaaniat ebameeldiva pauguna.
Teisipidi pöördeline oli see aga Barcelona CIDOBi mõttekoja teaduri Nicolas de Pedro jaoks. Enne seda kaasmaalasi aastaid tulutult Venemaa suhtes hoiatada üritanud analüütik hakkas tasapisi leidma rohkem kõrvu, kes tahtsid kuulata, mis tal öelda on. «Kui ma varem Venemaa desinformatsioonikampaaniatest rääkisin, peeti mind paranoiliseks,» meenutab ta.
Võrdeliselt kasvas ka Vene saatkonna huvi tema isiku vastu: kui varem saatsid nad üritustele, kus ta esines, kolmanda sekretäri, siis nüüd on platsis esinduse diplomaat number kaks. «Ma võtan seda komplimendina,» ütleb de Pedro.
Meenutades rünnakut, mille korraldasid tema vastu Vene propagandakanalite Sputnik ja RT kohalikud versioonid, hispaanlane nii kergel toonil ei räägi. Kõik algas sellest, kui Kremli kanalid kirjutasid, et de Pedro näol «tuvastati George Sorose agent Hispaanias». Tegelikult kirjutas Sputnik uudise tema avalikus CVs igati nähtavast faktist, et ta on teinud tööd ka Sorose rahastatavale Avatud Ühiskonna Fondile.
RT ja Sputniku uudistest jäi mulje, et tegu on värskelt paljastatud suure saladusega ja de Pedro tegeles Hispaania venemeelsetest musta nimekirja koostamisega. Sellest algas nädalaid kestnud verbaalne küberründamine Twitteris, kus osa tigedaid postitusi oli küll masintrollide genereeritud, osa aga siiras vasak- ja paremäärmuslaste sõim.
Lõpuks käis internetis vilgas arutelu, kas de Pedro töötab illuminaatide heaks. Sama rünnakulaine alla sattus ka üks tema naiskolleeg, kes oli lõpuks sunnitud lausa politseilt abi otsima, sest sai Twitteris tapmisähvarduse. «Ma tean uurijaid, kes selliste asjade pärast Venemaa-teemaga ei tegele,» tunnistab de Pedro.
Minnes tegelike Hispaania-Vene suhete juurde, näeb CIDOBi analüütik üht põhilist valestitõlgendamist selles, kuidas ühes ja teises kultuuris lähenetakse sõbralikkusele. Ta püüab kolleegidele selgeks teha, et ehtne hispaanialik arusaam, et venelased on rahul, kui nende suhtes rohkem sõbralikkust ilmutada, on ekslik.
«Venelased ei võta minu arvates Hispaaniat tõsiselt,» ütleb de Pedro. «Hispaanlased naeratavad, on sõbralikud, räägivad kõigile oma perekonnast.» Teine osapool võtab lahkust aga nõrkusena.
Üks ajendeid, miks hispaanlased Venemaas endiselt head näha üritavad, on ka teatav antiamerikanism. Parempoolsetes ringkondades pole veel päriselt unustatud omaaegset rivaliteeti Filipiinide ja Kuuba pärast.
Vasakpoolsetel on hinge peal USA sekkumised Ladina-Ameerika vasakrežiimide vastu, samuti tundub neile, et Ühendriigid olid Francisco Franco režiimi poolel. 2014. aasta augustis ilmnes, et kaks Hispaania Ühendatud Vasakpoolsete nooraktivisti on ka suundunud Ukrainasse nn Donetski rahvavabariigi poolele sõdima. Lahkelt jagatud rahvusvaheliste intervjuude kohaselt kodusõjaaegsete Hispaania vabariiklaste vaimus.
Hispaaniale kuuluv Ceuta enklaav Põhja-Aafrikas on aastaid olnud Vene sõjalaevade põhiline sadamapeatuste koht Vahemere lääneosas. Ja kui teispool Gibraltari väina oma sõjalaevu hoidvaid britte ja ameeriklasi on see närviliseks teinud, siis hispaanlased pidasid seda lihtsalt süütuks äritehinguks.
Mullu sügisel ilmnes, et Ceutas plaanib tankepausi pidada ka Süüriasse verepulma teel olev lennukikandja Admiral Kuznetsov ja seda saatvad alused. Siis läks rahvusvaheline protestikisa väga suureks ja sattus tänu samaaegsele NATO ministrite kohtumisele julgeolekut jälgivate inimeste jaoks eriti rambivalgusse, nii et venelased olid sunnitud peatusest loobuma.
De Pedro rõhutab, et see ei tähenda mingil juhul, et Hispaania kahtleks näiteks Eesti õiguses olla iseseisev või arvaks, et Venemaa võiks Baltimaadele kallale tungida.
Pilt, mille ta maalib, meenutab pigem seda, kuidas küproslasele võiks paista Eesti-Türgi suhe. Kui Küpros näeb Türgit eksistentsiaalse julgeolekuohuna, siis Eesti jaoks on Türgi hea kaubanduspartner ja üks meie NATOsse pääsemise toetajaid. Eesti ametlik välispoliitiline liin ütleb, et Türgi on ELi teretulnud niipea, kui kõik kriteeriumid täidab.
See ei tähenda, et Eesti kahtleks Küprose eluõiguses või tunnustaks nn türgi vabariiki Küprose põhjaosas. Mis omakorda ei tähenda, et kõik eestlased oleksid teadlikud, et Türgi kaudu Põhja-Küprosel käimine on jämedus saareriigi territoriaalse terviklikkuse vastu, või siis sellest faktist väga hooliksid.
CIDOBi analüütiku sõnul ei sümpatiseeri hispaanlastele – kui välja arvata mõned radikaalsed ringkonnad – aga Vladimir Putini kuvand. Sedasorti agressiivsus lihtsalt pole nende rahvuslik maitse. Ta toob paralleeli kahe hispaanlaste oma spordisangari vahel. Tennisist Rafael Nadal rahvale meeldib, vormelisõitja Fernando Alonso aga mitte, sest esimesel on rõõmsameelne ja teisel pigem tõre maine.
De Pedro ütleb, et Hispaania on üritanud leida tasakaalu selle vahel, et olla lojaalne ELi ja NATO liige ning samas ka Venemaa sõber. Ta heidab oma riigile ette, et tolle jaoks olid Ukraina ja ka Baltimaad pikalt nähtamatud. «Kui nad tahtsid Ukraina kohta midagi teada, läksid nad Moskvasse. Kuigi Ukraina ei ole Adžaaria,» kritiseerib ta, «on teatav tendents näha asju selles piirkonnas läbi Venemaa prisma.»
Hispaanlasest Vene-ekspert on pikalt võidelnud selle nimel, et tema riigi esindajad ei kasutaks ilmselgelt Kremli vaadet väljendavaid termineid, nagu «jagamatu julgeolek» või «õigustatud Vene huvi», mis ei puuduta mitte ainult omal ajal NSVLi annekteeritud maid, vaid ka näiteks Soomet-Rootsit.
«Paari viimase aasta jooksul on Hispaania positsioon arenenud õiges suunas, sest Hispaania tahab tuua NATOt lõunasse,» lisab de Pedro. Teisisõnu nii, nagu Eesti ütleb NATOs, et on vajadusel valmis lõunaserva toetama, ja ongi just sealkandis kõik oma välismissioonid teinud, tahab Hispaania omakorda näidata, et tegeleb idatiivaga.
Ka nemad on sõnu tegudega kinnitanud: Kanada juhitavas Läti NATO pataljonis teenib 300 Hispaania sõdurit ja Ämaril valvab praegu viis nende hävitajat. Kusjuures Baltimaade õhuturberotatsioonis on hispaanlased 2015. aastast juba kolmandat korda.
De Pedro lisab, et selliste välismissioonide tegemine aitab ka riigisiseselt parandada kaitsejõudude mainet, mida rikkus seos Franco režiimiga. Tõsi, rahva enamus ei pane ilmselt samasse geostrateegilisse konteksti nende riigi sõdurite missiooni ja mõnikord Hispaanias ka kaastundlikke kõrvu kohtavat kurtmist, et «NATO ärritab Venemaad».
Analüütiku sõnul käisid asjad nii ka Iraagi sõja ajal ning Afganistanis. Viimase puhul räägiti uudistes justkui kahest eri riigist. Afganistan, kus ameeriklased võitlesid Talibaniga, ning Afganistan, kus hispaania sõdurid andsid humanitaarabi ja aitasid koole ehitada. Mis siis, et NATO dokumentide kohaselt oli tegu sama ISAFi missiooniga.
Samas ei ole see eristamine päris lõpmatu. Iraagi puhul väärib ilmselt mainimist, et pärast 192 inimelu nõudnud 2004. aasta märtsi terrorirünnakut Madridi Atocha raudteejaamas kaotasid konservatiivid Hispaanias võimu ja uus sotsialistide valitsus tõi praktiliselt kuuga väed Iraagist välja. Ka Lätti paigutatud NATO sõdurite puhul meenub de Pedrole hiljutine Twitteri-sõnelus vasakpoolse ajakirjanikuga, kes võrdles neid omal ajal Adolf Hitlerile appi läinud hispaania natsidega.
Praeguses Madridi-Moskva lävimises peab de Pedro kõige suuremaks riskiks seda, et Hispaania võib ka Venemaad näha partnerina lõunas, näiteks Liibüas, Tuneesias ja Süürias.
«Venelased kohandavad oma sõnumit vastavalt publikule,» leiab de Pedro. See tähendab, et paremäärmuslastele ja konservatiivsemale seltskonnale presenteerib Kreml end kui kristlike väärtuste kaitsjat. Vasakpoolsete jaoks kui natsismivastast võitlejat. Separatismimurega Hispaania valitsusele meenub tõsiasi, et Venemaa pole tunnustanud Kosovot.
Sellega seostub ka Krimmi anneksiooni teema, mis Madridi jaoks tähendas muudki kui kriisi neist kaugel NATO idaserva lähedal. «See oli Hispaania valitsusele suur probleem, sest nad näevad asju läbi oma sisepoliitilise prisma – läbi Baskimaa ja Kataloonia teema, mistap sealne libareferendum oli neile omaette probleem,» selgitab de Pedro ja tunnustab, et katalaani iseseisvuslased käitusid targalt, kui kohe alguses rõhutasid, et nemad ei ole samasugune juhtum nagu Krimm.
De Pedro märgib samas, et RT ja Sputniku kajastused katalaani eraldumisidee arendajate tegevusest on väga positiivsed. Hispaanlasest analüütik ei usu, et põhjus oleks Madridi-vastasuses – pigem näevad venelased selles head võimalus Euroopat torkida. «Venemaa annab endast kõik, et ELis ja NATOs pingeid külvata,» arvab ta.