Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Türgi süüria sõjapõgenikud unistavad Euroopast või koju naasmisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Adulwahed Kabakido, SPI noorteprogrammide koordinaator, keskuse ees koos Süüriast pärit noortega. | FOTO: Mirjam Matiisen

Ühel õhtul küsin Istanbulis kohvikus istudes tuttava 29-aastase süürlasest IT-spetsialisti Bashari käest, kas tal elus mingeid unistusi ka on. Saan välkkiire vastuse: «Jah, mul on ainult üks unistus – viisa!»

Bashari reaktsioon hämmastab mind veidi, sest eeldan, et noor, kõrgharidusega ja head inglise keelt rääkiv inimene unistab millestki muust. Tegelikult ei ole siin muidugi midagi üllatavalt: enamik süürlasi, kellega olen Istanbulis peaaegu kahe kuu jooksul kokku puutunud, tajub oma praegust elu tõelise ummikseisuna.

Saabusin Türgi suurimasse linna, et siinses põgenikekeskuses seitse nädalat vabatahtlikutööd teha. Minu töökohaks sai Istanbuli konservatiivsemas linnajaos Fatih’s asuv põgenikekeskus Small Projects Istanbul (SPI). Keskuse asutas paar aastat tagasi austraallanna Karyn Thomas, kes mitu aastat tegeles õppetööst kõrvale jäänud laste harimisega Süürias. Sõja puhkedes kolis naine Istanbuli, kus rajas SPI keskuse. Seal pakutakse hariduse ja toimetulekuga seotud kursusi nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Kui ütlen keskust külastavatele süürlastele, et olen Eestist, järgneb sellele sageli rõõmus äratundmine: «Oo, Eesti! Oleme Eestile väga tänulikud!» Nad on enamasti teadlikud, kes on nende suurimad annetajad.

Tappa või saada tapetud

Kohe esimesel päeval põgenikekeskuse ruumidesse jõudes satun pikemalt rääkima süüria noormehe Othman Karkokliga (32), kes töötab siin programmikoordinaatorina. Tema, nagu mitmedki teised selle keskuse töötajad, on ka ise pidanud sõja eest Türki põgenema.

«Mul oli Süürias ainult kaks varianti: kas minna sõjaväkke ja hakata inimesi tapma või saada ise tapetud,» kurdab ta mulle umbes kümneminutilise tutvuse järel.

Karkokli on kõrgharidusega inglise keele õpetaja ning paljude teiste saatusekaaslastega võrreldes on temal tegelikult vedanud. Kuu aega pärast seda, kui ta oli illegaalselt üle Türgi piiri tulnud, õnnestus tal leida töö ühes süüria koolis inglise keele õpetajana. Ka praegu käib ta neljal päeval nädalas pärastlõunati inglise keele tunde andmas. See on kõva sõna, võrreldes sellega, millistes oludes siplevad tema kaasmaalased.

«Tean Süüriast mitut kõrgharidusega inimest, kes teevad praegu Türgis kuskil tehases tuhande liiri eest kuus (u 250 eurot – M. M.) lihttööd,» räägib Karkokli mulle mõni nädal hiljem. «Lisaks töötab enamik süürlasi illegaalselt, sest siis pole tööandjal vaja maksta haigekassat ega töötukindlustust. Süürlased peavad olema nõus kõigega, see on lihtsalt ellujäämise küsimus.»

Olen ka varem Istanbulis niisuguste lugudega kokku puutunud. Paaril korral on mulle turul töötavad Süüriast pärit noormehed pihtinud, et töötavad päevas kümme tundi järjest ja nii kuus päeva nädalas. Sageli ei saa nad sealt teenitud raha eest isegi mitte omaette tuba lubada, vaid peavad leppima voodikohaga nelja või ka kuue inimesega toas.

Mõtlen, millest tahan!

Seitsme nädala jooksul paljude süürlastega suheldes olen kohanud vaid mõnd üksikut, kes on kokkuvõttes rahul, et sattus saatuse tahtel just Istanbuli. Üks neist on hijab’i kandev peagi 30-aastaseks saav naine, kes on rõõmus, et saab Istanbulis keskenduda doktoritöö tegemisele. Tal on hea meel, et ei pea enam pidevalt kuulama sugulaste pärimist, miks ta ei ole veel abiellunud. Peret luues eeldatakse tema kodumaal, et doktorikraad võib mõne hea aasta oodata.

Small Projects Istanbuli põgenikekeskuses töötav Abdulwahed Kabakibo, hüüdnimega Abdu (27), on samuti üks neist süürlastest, kes ei kaeble Istanbuli elu üle ega kipu siit minema. Aeg-ajalt reedab Abdulwahedi väsinud olek, et linna vilgas ööelu on ta silmanähtavalt endasse imenud.

«Minu elu muutus Istanbuli tulles täielikult,» räägib Abdu. «Saan nüüd mõelda sellest, millest tahan! Ma ei ole tõsimeelne moslem, ma ei pea paastu. Mulle sobib Istanbuli vabameelsem elustiil.»

Süürias elades ei olnud Abdu kunagi mõelnud sellele, et ta oma kodumaalt ühel päeval lahkub. Ta maksis smugeldajale, et pääseda sõjaväkke värbamise eest. Süürlasele tüüpiliselt on ka tema pere laiali pillutatud. Abdu neli õde-venda elavad praegu Taanis, Saksamaal ja Saudi Araabias.

Mõni kuu pärast Istanbuli saabumist leidis Kabakibo tuttavate kaudu SPI põgenikekeskuse ja alustas seal vabatahtlikuna. Praegu teenib ta keskuses ka veidi raha. Aeg-ajalt leiab ta tööotsi tõlkimise ning turunduse vallas, eeskätt just Süüria restoranide juures.

«Praegu tahan Istanbuli jääda. Kui leian hea töö, siis ei taha ma lahkuda,» ütleb Kabakibo. Küll aga muutub alati särav Abdu murelikuks siis, kui tuleb juttu tema haridusteest: sõja tõttu pidi ta ülikoolis farmaatsiaõpingud pooleli jätma. Ta oli ülikooli hingekirjas seitse aastat, kolm neist veetis olude sunnil akadeemilisel puhkusel.

«Kõik noored mehed teevad Süürias nii, et mitte sõjaväkke minna,» põhjendab Abdu. Istanbulis ei saa ta aga tasuta õppida ning raha, et endale kallist ülikooliharidust lubada, tal siin ei ole.

Sissetulek kõrvarõngastest

Small Projects Istanbuli keskuse teiselt korruselt kostab alati tasast araabiakeelset juttu: siin käivad koos naised, kes õpivad töötubades uusi oskusi ning valmistavad müügiks mitmesuguseid tooteid.

Siinne tuntuim käsitöötoode on põgenike valmistatavad kõrvarõngad, mille disaini soovitas SPI-le poolteist aastat tagasi keskuses käinud Brasiilia vabatahtlik. Süüria naised on sellest välja arendanud umbes 70 mudelit, mida müüakse nii internetis kui ka Istanbulis kohapeal.

Kõrvarõngaste projekti koordinaator on inglanna Catie Jarman, keskusesse vabatahtlikuks tulnud antropoloog, kes on nagu mõni teinegi siia pikemaks pidama jäänud. Jarman on klientide ja kõrvarõngaid valmistavate põgenike n-ö vahemees.

«Tahame rohkem tekitada võimalust, et naised saaksid iseseisvalt hakkama. Praegu on takistuseks veel türgi ja inglise keele oskuse, aga ka ettevõtlusalaste teadmiste puudumine,» räägib Jarman. «Neil inimestel ei ole ka eriti palju aimu ärimaailmast. Nad ei ole turundusega harjunud.»

Kui aasta tagasi töötas kõrvarõngaste kallal vaid viis süürlast, siis nüüd on neid projektis juba 27. Igaüks teenib kõrvarõngaste meisterdamise pealt kuus umbes 400 Türgi liiri (u 100 eurot).

Süüria või Euroopa?

Tõlgi abiga teen kümnete eri värvi niidirullide vahel askeldavate Süüria naistega ka juttu. Kõik ütlevad nagu ühest suust, et majanduslikult on neil ja nende peredel Türgis väga raske hakkama saada, ühtegi sotsiaaltoetust nad siin ei saa. Mehed rabavad tööd teha, naised hoolitsevad kodus laste eest. Small Projects Istanbuli leidmist nimetavad naised elu muutvaks kogemuseks, mis on parandanud nende elujärge Istanbulis nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Keskus pakub vabatahtlike abiga ka lastehoiuteenust – just see annabki paljudele süürlannadele võimaluse nii mõnegi tunni nädalas käsitööle ja õpingutele pühenduda.

Kõrvarõngad annavad rahateenimisvõimaluse kõigile, sõltumata põgenike taustast. «Siin on lihtsalt praktikat ja head silmanägemist vaja,» täpsustab projekti kureeriv Catie Jarman. «Poolel naistest, kes siin käivad, ei ole mingisugust töökogemust. Samas teeb kõrvarõngaid ka üks Süüriast tulnud jurist, kes ei leia siin tööd. Meie juures käib õpetajaid, aga näiteks ka juuksur ja kalligraaf,» loetleb Jarman.

Kui küsin Süüria naistelt, kus nad oma tulevikku näevad, jagunevad vastused kaheks: kes sihib Euroopasse, kes unistab koju naasmisest. Tundub, et olenemata kõigist raskustest, mis Süürias läbi elatud, igatsetakse kodukanti. Ja tuntakse selle üle uhkust. Korduvalt kutsuvad süürlased mind oma telefoni juurde, et näidata mõni aasta tagasi YouTube’i ülesriputatud vaadet oma kodulinnast.

Me ei ole isegi pagulased!

«Niipalju, kui ma tean, tahaksid kõik siin elavad süürlased tagasi minna,» räägib mulle Othman Karkokli, kes tegutseb ka põgenikekeskuses süürlaste kontaktisikuna. Keskust uudistavatele külalistele rõhutab Karkokli alati, et Türgis ei ole nad tegelikult isegi pagulased.

«Meil on siin ajutine kaitse, millega ei kaasne töö- ega elamisluba. Samas oleme Türgis kinni,» kurdab ta. Karkokli saab töö eest nii koolis kui ka põgenikekeskuses vabatahtlikele makstavat stipendiumi.

Sarnaselt paljude teiste noorte inglise keelt oskavate süürlastega, kellega oma vabatahtlikutöö ajal kokku puutusin, näeb ka Karkokli väljapääsuna seda, et ühel päeval õnnestub tal Euroopasse saada. «Tahan leida koha, kus austatakse lihtsalt inimlikkust ja minu rahvust ei peetaks oluliseks. Tahaksin tunda, et asjad on õiglased,» ütleb Karkokli, aga lisab kohe, et on sageli üsna lootusetu, et pääseb Türgist edasi liikuma.

Kuigi Türgi iseenesest Karkoklile meeldib, ei ole tal siin kodutunnet tekkinud. «See, et ma üldse kuhugi kuulun, tekkis siinsamas põgenikele mõeldud keskuses,» tunnistab ta.

Psühholoogiline ebakindlus

Austraallanna Shannon Kay, kes on Istanbulis paikneva SPI keskuse tegevjuht, ütleb, et kogu Türki ümber paiknenud süürlaste kogukond (hinnanguliselt 3 miljonit inimest) vajab toetust.

«Süürlastel on siin väga suur psühholoogiline ebakindlus,» räägib ta. «Meie keskus ongi inimestele, kes olid varem küllaltki privilegeeritud, aga nüüd on kukkunud väga kaugele oma endisest staatusest ja elukvaliteedist. Laseme neil oma võimalusi uuesti saavutada.

Süüria naised vajavad võimalust üksteisega ühenduses olla ja arendada oskusi, et Türgis oma eluga hakkama saada. Neile tuleb jagada infot, et nad teaksid, mis võimalused siin on,» jutustab Kay, kes on viimased paar aastat Istanbulis elanud. «Loomulikult on kõik seotud keeleoskusega, nii et me arendame siin ka seda. Et inimesed hakkaksid tundma, et see paik võiks olla neile koduks.»

Kahe tegevusaasta jooksul on keskus jõudnud veel ühe olulise sihtrühmani, kelleks on Istanbuli ilma pereta tulnud noored täiskasvanud, eriti noored mehed vanuses 20–30 eluaastat.

«Neil on kõrge haridustase, aga sotsiaalselt on nad veidi isoleeritud,» räägib Kay. «See grupp on oluline osa meie vabatahtlike kommuunist, sinna kuulub ka palju noori naisi. Nende jaoks saame teha rohkem ja aidata neil leida oma ametioskustele Türgis rakendust.»

Istanbulis paikneva SPI põgenikekeskusega, mida aitab osaliselt ülal pidada ka Eesti, on praegu seotud ligikaudu 300 inimest.

**********

Hille Hanso kommentaar

Türgis on sadu suuremaid ja väiksemaid abiprojekte põgenike abistamiseks, kuid ikkagi pole seda piisavalt – selle katastroofi suurust on tõesti raske tajuda. Sellepärast oli hästi oluline, et Mondo partner oleks otse abivajava kogukonna keskel, et iga viimane kui Eesti euro läheks võimalikult suures ulatuses otse abivajajateni ja poleks muret korruptsiooni, administreerimise jm probleemidega, millega paljud doonorid silmitsi seisavad.

Small Projects Istanbuli eelis teiste abiprojektide kõrval oli see, et ta kasvas välja otseselt kogukonna vajadusest. Asutajatel oli kogemus Süüriast Yarmoukist. Ma tundsin nende esindajaid kaua, käisin ka ise seal vabatahtlikku tööd tegemas ja veendusin, et tegu on süstemaatiliste inimestega, kel on usaldusväärne visioon. Näen aasta-aastalt, kuidas sealsed abivajajad leiavad ühiskonnas oma koha. See on minule eestlasena suur uhkus: pisike riik, napid võimalused, aga anname oma parima!

Tagasi üles