:format(webp)/nginx/o/2017/08/14/6992649t1h3cae.png)
Vaid kahe aasta pärast tähistatakse Ühendriikides Apollo 11 meeskonna maandumist Kuul. See sündmus märgib tõenäoliselt rohkem kui miski muu ameeriklaste teotahet ja võimekust saavutada näiliselt võimatut.
Kas Trump peaks Kuule minema?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel aastal aga on Ühendriikidel tähistada üks veidi tagasihoidlikum sündmus – detsembris möödub 45 aastat sellest, mil viimane inimene külastas Kuud, mis sümboliseerib USA kahanevat kohalolekut kosmoses.
Viimastel aastatel on selle kümnenditepikkuse perioodi tõttu hakatud arutama, kas USA-l tuleks taas pilgud Kuu poole pöörata või peaks sihtima hoopiski Marsi.
Nüüd, mil Ühendriikide president Donald Trump koostab oma kosmosestrateegiat – mida ta kirjeldab kui hädavajalikku riigi maine, majanduse ja julgeoleku jaoks – on paslik meenutada, mida on selles valdkonnas korda saatnud varasemad riigipead.
Marsile jõudmist takistavad aga täna samad probleemid, mis vanema Bushi ajalgi
Suurem osa Ühendriikide valitsuse tegevusest kosmoses ja enamus valdkonna eelarvest kulub sõjaväe programmidele ning inimese retked sinna jäävad tahaplaanile. Siiski on iga president jätnud riigi kosmoseprogrammi oma jälje ja lootnud korda saata midagi suurejoonelist.
Eelmisele USA president Barack Obama lootis 2030. aastaks inimese Marsile saata. Talle eelnenud president George W. Bushi initsiatiivi viia ameeriklased tagasi kuule heitis ta kõrvale, öeldes, et seal on juba käidud.
Obama ei olnud siiski esimene USA president, kes plaanis ameeriklase Marsile saata. President George H.W. Bushil olid sarnased ambitsioonid. Tema lootis mõne Ühendriikide astronaudi sinna sõidutada 2019. aastaks.
Marsile jõudmist takistavad aga täna samad probleemid, mis vanema Bushi ajalgi – küsimus ei ole tehnilises võimekuses, vaid poliitikas ja eelarves. Selleks, et leida riiklik toetus inimese sõidutamiseks Punasele Planeedile, on vaja selle rahvast veenda. Riiklik Aeronautika- ja Kosmosevalitsus (NASA) rahastus moodustab vaid 0,5 protsenti USA riigieelarvest. Apollo- programmi hiilgeajal oli see 4 protsenti riigieelarvest.
Seetõttu on ameeriklased peale viimase mehitatud süstiku saatmist kosmosesse 2011. aastal, ostnud endale koha venelaste lendudele. Needki reisid rahvusvahelisse kosmosejaama (ISS) plaanitakse kolme aasta pärast lõpetada.
Marsi-reisi mõtet ei peaks hülgama, kuid Ühendriikide lühiajalisem siht peaks olema naasmine Kuule ja seda varasemast pikemateks perioodideks. Need missioonid on Marsi omast odavamad ja kiiremad ning sellesse panustaksid tõenäoliselt Ühendriikide partnerid Euroopas ja Jaapanis.
Kuumissioonid annaksid astronautidele samuti pikemaks reisiks vajalikku praktikat.
Trump on lubanud taastata Ühendriikide juhtiva rolli kosmoses. Selleks allkirjastas ta juunis ka määruse, millega anti uus elu viimati 1993. aastal tegutsenud Riiklikule Kosmosenõukogule. Nõukogu juhib asepresident Mike Pence. «Siit sillalt kosmosesse naaseb meie riik Kuule ja astub esimese sammub Marsil,» teatas Pence läinud kuul Kennedy Space Centeris.
Aprillis lubas Trump, et saadab oma esimese ametiaja jooksul inimese Marsile – halvimal juhul teisel ametiajal.
Trump on oma esimeste ametis oldud kuude jooksul välja käinud väga ambitsioonika paani, kui jätnud selle täpsustamata. Täitmata on ka NASA administraatori ametikoht, mis on üks kolmest juhtivast positsioonist NASAs, mis on jätkuvalt tühjad.
Samuti pole Trumpi 2018. aasta riigieelarveplaanis kosmoseprogrammile eraldatud viimaste aastatega võrreldes suuremat summat.
Lisaks suutis Trump Pariisi kliimaleppest lahkumisega välja vihastada ka kosmosetranspordiettevõte Space Exploration Technologies Corporationi ehk SpaceX-i juhi Elon Muski, kes lahkus seepeale tema ettevõtjate nõukogust. SpaceX teeb tihedat koostööd ISSi ja NASAga. Musk tahab samuti lähiajal Kuu orbiidile saata Apollo 8-le sarnast mehitatud missiooni.