Ajas külmunud Diana traagiline muinasjutt

Diana ja Charles oma pulmapeol. Muinaslugu oli alanud. Foto: Anwar Hussein/Scanpix

Alustades ujeda teismeea kihlusest prints Charlesiga ning lõpetades rollidega emana, humanitaarsaadiku ja üleilmse kuulsusena – Diana tormakas elu kütkestab endiselt inimesi üle maailma. 

Noor, ilus ja lõbus – 1981. aastal 20 eluaasta vanuselt troonipärijaga abiellunud Diana oli värskendavalt mitteametlik. Meedia ja paleeametnikud kirjeldasid toimuvat kui muinasjuturomanssi.

Ent Diana ja Charlesi suhte terav purunemine – mille käigus mängisid maailma ajalehed välja viimsegi nilbe detaili – raputas monarhiat üdini ja suunas printsessi enesevigastuse teele.

Paljude jaoks on avalik pilt Dianast jäänud püsima sellisena, nagu see avaldus aastal 1995 antud erakordses intervjuus. Ta kõneles selles julgelt tunnetest abikaasa afääri suhtes Camilla Parker Browlesiga, tema enda truudusetusest ning kogemustest enesevigastamisega.

Teatud osas Suurbritannia võimuladvikus tekitas õudu see, kuidas ta pillas saladusi, jättis kuningakoja ilma selle müstikast ja esitas kahtluse Charlesi võimekuse kohta olla kuningas. Kuid paljude tavainimeste jaoks muutsid tema probleemid – värskelt elustatud terves reas uutes dokumentaalfilmides ja intervjuudes – ta ainult veelgi rohkem menukaks.

«Ta on ajas külmunud nagu Marilyn Monroe. Ta oli nagu merevaigukambrisse suletud loom. Seal püsib ta igavesti – ilus, noor, haavatav ja vigastatud,» ütleb kuninglik elulookirjutaja Penny Junor.

1. juulil 1961 sündinud Diana kasvas üles monarhiga seotud aristokraatlikus perekonnas. Tema isa töötas äsjasurnud kuninga George VI ja kuninganna Elizabeth II heaks.

Tema lapseiga möödus koos kolme õe-vennaga, lapsepõlvele jättis pleki tema vanemate kibe lahkuminek.

Koolist lahkus tulevane printsess 16-aastasena ja ilma diplomita. Hariduse sai ta Šveitsis, enne kui hakkas tööle Londonis asuvas hooldekodus.

Diana elu muutus täielikult alates hetkest, mil teda hakati seostama Charlesiga.

Prints oli aina tugevama surve all leida pruut ning ta tegi 32-aasta vanusena abieluettepaneku. Võib-olla oli see liiga vara. Diana ütles, et nad olid enne pulmi saanud kokku vaid kolmeteistkümnel korral.

Oma peamise printsessikohuse täitis ta kiiresti, tuues järgmisel aastal ilmale troonipärija Williami. Harry järgnes kaks aastat hiljem.

Diana oli aktiivne ja jumaldav ema ning tema silmapaistev empaatia tõmbas inimesi ligi. Tugeva stiilitunnetuse abil ratsutas ta monarhia suhtes valitsenud rahva- ja meediahuvi laineharjal.

Printsess kasutas oma positsiooni, et võidelda mõne ühiskonnas kõige vähem kaitstuma grupi eest, surudes kätt aidsihaigete ja pidalitõbistega, keda tol ajal nähti kui paariaid.

Ent pealispinna all mäsles Dianas rahutus; teda vaevas buliimia ning enesekahtlus. Viimast toitis tunne, et tema abikaasa ei armasta teda – ning ülejäänud kuninglik pere ei hooli.

Kuulujutud karidele jõudnud abielust puhkesid aastal 1992, kui Andrew Morton kergitas katte Diana masenduselt revolutsioonilise raamatuga, mille kiitis taktikaliselt heaks ka printsess ise.

Aasta lõppes pommuudisega, et kuninglik paar läheb lahku.  

Meedias liikuvad vastastikused süüdistused ainult süvendasid skandaali, enne kui Charles ja siis Diana tunnistasid üles, et on olnud truudusetud. 1995. aasta intervjuus BBC saatele Panorama esitas Diana oma versiooni sündmustest. Ta tunnistas afääri armeeohvitseri James Hewittiga, kuid kritiseeris ka kuningapere ja seadis kahtluse alla Charlesi võimekuse kuningarolliks.

See ületas punase joone. Paar nädalat hiljem kirjutas kuninganna – kes oli juba avalikult väljendanud oma kurbust olukorra pärast – nii Charlesile kui Dianale ja ärgitas neid lahutama. 28. augustil 1996 avaldus rahuldati ning Dianalt võeti ära tiitel Tema Kuninglik Kõrgeaulisus. Muinasjutt oli läbi, ent endiselt printsessina jätkas Diana elu avalikkuse silme all. Ta leidis uue armastuse Dodi Fayedis, miljonärist ärimehe Mohamed Al Fayedi pojas. Temagi sai Diana kõrval surma 31. augustil 1997, kui kõmufotograafid mööda Pariisi tänavaid nende autot jälitasid.

Avalikkuse leinapuhangud olid tohutud. Miljonid lilled asetati Diana Kensingtoni palees asuva kodu ette ning tuhanded ääristasid Londoni tänavaid, et avaldada printsessile tema matustel viimset austust.

Suur osa rahva vihast suundus kuningliku pere pihta. Hagu sellele lisas kuninganna esialgne keeldumine naasta Londonisse rahvahulka tervitama. Kõlasid üleskutsed vabariigi loomiseks.

Kaks aastakümmet hiljem püsib toetus monarhiale sama tugevana kui alati ning Charles koos Camillaga on suures osas rehabiliteeritud.

Ent kumbki neist ei jõua tõenäoliselt populaarsuselt printsi esimese naise, isehakanud rahva südamete kuninganna tasemele.