Diana surm muutis kuningakoja imidžit

Kuninganna Elizabeth II langevarjuga staadionile hüoppamas. Tegelikult on see kaskadöör. Foto: FABRIZIO BENSCH/Reuters/Scanpix

Printsess Diana surmale järgnenud üldsuse viha tähistas kuningliku pere jaoks pöördepunkti. Sündmus käivitas revolutsiooni kuningakoja avalike suhete masinavärgis, mis aitas brändi taaselustada.

Sellal, kui leinajad jätsid pärast Diana surma 31. augustil 1997  Buckinghami ja lähedalasuva Kensingtoni palee väravatee ette tuhandeid lillekimpe, polnud kuningapere mitte kusagil nähtav.

Dianast lahutatud prints Charles ja tema ema, kuninganna Elizabeth II, püsisid oma Šotimaa residentsis Balmoralis, hoidudes päevi sõna võtmast. Hoolimata briti üldsuse kasvavast vihast kuningliku vastuse – või täpsemini selle puudumise suhtes – murdis kuninganna vaikuseloori kõigest päev enne Diana matuseid peetud telepöördumisega rahvale.

Kuningakoja eemalhoidmine üleüldisest leinapuhangust naise suhtes – keda toonane peaminister Tony Blair nimetas rahvaprintsessiks – tekitas vimma.

Terveid sajandeid protokollide ja traditsioonide alla mattunud siniverelised tõdesid, et nende imidž vajab kiireloomulist ülevaatust.

Oma järelehüüdes Dianale lausus kuninganna: «Mina jällegi usun, et õppust saab võtta nii tema elust kui surmale järgnenud erakordsest ja liigutavast reaktsioonist.»

Kõige selle tulemusena pidid kuningakoja liikmed muutuma professionaalsemaks, võtma asjade käigu üle tõelise kontrolli ning saama välist nõu parematelt professionaalidelt, lausus AFP-le avalike suhete ekspert Mark Borkowski.

Borkowski mäletab reaalsusest irdunud Buckinghami pressikontorit, mis pani oma uksed nädalavahetuseks kinni – ajaks, mil avalikkuse ette jõudsid mõned kõige põnevamad lood Diana kohta. Asutus läbis uuenduskuuri.

Lohakad töötajad asendati avalikes suhetes vilunud professionaalidega. Diana endine erasekretär Parrick Jephson ütleb, et praegune kuvand monarhiast on kui peensusteni lihvitud uudistekontrolli kampaania tulemus. Praegune meediastrateegia keskendub positiivse informatsiooni jagamisele monarhiast – kaitstes samal ajal kuningasoo privaatsust.

Üks esimesi Diana surma järgseid ülesandeid oli luua kuningannast inimlikum pilt. Kuuldavasti muretses too rohkem oma koerte ja hobuste kui kodanike käekäigu pärast. Pärast oma eksnaise surma läbis uuenduskuuri ka Charles, keda varem pilgati kui upsakat ja jäika tegelast.

«Ta on kulutanud tohutul hulgal raha selleks, et palgata väga süvatasemel ja professionaalseid mainekujundajaid, kes tegeleksid tema kuvandiga,» ütles Jephson.

Investeeringust on olnud kasu – avalikkus on võtnud aegamisi omaks Charlesi suhte tema endise armukese Camillaga, kellega ta abiellus aastal 2005.

Kuningliku toibumisprotsessi täit mahtu võis aimata aastal 2011, kui printsess Diana vanim poeg William abiellus Kate`iga tseremoonial, mida jälgiti üle maailma. Inglased pidasid paari auks tänavapidusid.

«Nad üritasid reklaamida seda, mis on kuningapere juures head,» lausub raamatu «Diana: hoolsalt valvatud saladus» kaasautor Robert Jobson.

Elizabeth II võitis soosingu lõplikult tagasi 2012. aasta olümpiamängudel, kui ta andis spordipeole avapaugu. Näis, nagu hüppaks ta helikopterist välja otse Londoni staadionile, kõrval Daniel Craigi kehastatud James Bond.

«Nad tahavad olla rahvale kättesaadavamad ja vähem perekesksed… Mitte säärased kõrgklassi aristokraadid, kes ei mõista inimesi,» ütleb Borkowski.

Näib, et meediastrateegiat on saatnud edu ja kuninganna jätkab alluvate toetusel oma rekordeid purustanud valitsemisaega.  

«Usun, et monarhia on tema Majesteedi Kuninganna  valitsemise ajal kindlasti õppust võtnud,» lausub Borkowski.

Sellal, kui kuninganna loobub samm-sammult mõnest oma kuninglikust kohustusest, astuvad tema lapselapsed printsid William ja Harry aina enam rambivalgusesse. Neile on abiks hästiõlitatud meediamasin, mis aitas kuningasoo maine avalikkuse silmis läikima lüüa.

«Kogu palee on teinud läbi revolutsiooni,» sõnab Borkowski.