/nginx/o/2011/04/21/563013t1hfcb9.jpg)
ELi ametlik seisukoht Mägi-Karabahhi küsimuses on toetada OSCE Minski grupi ehk Venemaa, USA ja Prantsusmaa poliitikat, mis on viimased 18 aastat üritanud veenda Armeeniat ja Aserbaidžaani konflikti rahumeelselt lahendama.
Mägi-Karabahhis pole sõda, pole rahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osapoolte seisukohad on aga kõikidele ponnistustele vaatamata vankumatud. Iga nädal kuuleb piiril regulaarset täpsuslaskurite tulevahetust. Mullu sai neis surma 20 inimest, sel aastal on tapetud kaheksa sõdurit.
Sõda võib puhkeda juhuslikult – ühele pisemale intsidendile vastab teine juba kraadi võrra karmimalt, millele omakorda järgneb kättemaks. Nii võib tavapärane tulevahetusjuhtum eskaleeruda lumepallina täiemõõduliseks relvakonfliktiks.
Pingeid suurendab agressiivne retoorika – nii Jerevan kui Bakuu praalivad, et suudavad vajadusel ühe päevaga Karabahhi tagasi võita – ja võidurelvastumine. Viimases on ülekaalukas edumaa Aserbaidžaanil, mis tänu oma kasvavatele naftatuludele pidevalt suurendab kaitsekulutusi. Nüüdseks on aserite sõjaväel suurem eelarve kui kogu Armeenia riigil. Armeenia kulutab oma eelarvest sõjaväe peale umbes kuuendiku.
Organisatsiooni Armeenia Sõbrad Euroopas peasekretäri Michael Kambecki sõnul on pinged Karabahhis muu maailma suurema tähelepanuta viimasel ajal tõusnud. «Maailm pole märganud, et konflikt pidevalt ägeneb.» Samas ütleb ta, et sõda ei ole ühegi osapoole huvides. «Türgi ei taha mingil juhul sõda oma idapiiril, sest keegi ei tea, milleni see võib viia – sõda võib levida ükskõik kuhu. Kes teab, kuidas käituksid Iraan, kurdid, Venemaa...»
1990ndatel puhkes sõda pärast aserite tankide sissetungi, selle eel toimusid Aserbaidžaanis pogrommid armeenlaste vastu. Mägi-Karabahh kuulutas end iseseisvaks, Aserbaidžaan viis väed sisse, Armeenia otsustas oma rahvuskaaslasi kaitsta.
«Pärast Bakuu ja Sumgajõti etnilist puhastust tagasiminekut pole,» ütleb keskealine Armeenia diplomaat. «Naaber on nüüd mu vaenlane. Olen viimane põlvkond, kellel on aseritest sõpru. Nooremad on juba sõjapropagandaga üles kasvanud.»
Kaukaasia uuringute instituudi ekspert Nina Iskandaryan usub, et Mägi-Karabahhis jätkub praegune olukord: kõik tegutsevad nii, et midagi ei muutuks. Sõja alustamine on tema arvates muutunud liiga ohtlikuks. Nagu tõestas augustisõda, pole Lõuna-Kaukaasia kuigi hea koht õnne proovimiseks.
Tuntud mõttekoda International Crisis Group on sõda ennustanud juba viis aastat, viimati sel aastal. Armeenia oma eksperdid aga väidavad vastupidist, et juhuslik sõda on äärmiselt ebatõenäoline, sest mässulisi pole, kõik väed on tsentraliseeritud juhtimise all.
Armeenlased kardavad, et kui Mägi-Karabahh Aserbaidžaanile loovutatakse, peavad kõik sealsed inimesed pagema, sest muidu nad tapetaks.
«See ei ole majanduslik, vaid ellujäämise küsimus,» ütleb Iskandaryan. «Ükski erakond ei ütle, et loobume Mägi-Karabahhist, parem liigume edasi. On hoopis neid, kes ütlevad, et Mägi-Karabahh on meie suurim vara – lehm, mida me kavatseme lüpsta nii kaua kui võimalik, et saada meedia tähelepanu ja arenguabi raha. Muidugi ollakse ka väsinud, et siiani selle küsimusega tegelema peame.»
Mägi-Karabahh on imeilus paik, peaksite kindlasti minema, kutsuvad armeenia võõrustajad ajakirjanikke konfliktikollet külastama. Riikliku migratsiooniameti esimees Gagik Yeganyan räägib, endal kaval muie näol, et Karabahhi pealinnas Stepanakertis paluge kindlasti endale «kingituseks» passi lüüa Mägi-Karabahhi viisa. «See on ühtlasi ka meie kink Aserbaidžaani võimudele. See näitab, kui julge inimene te olete.»
Kuid kes helde kingituse vastu võtab, teadku – aserid teid oma maale enam ei luba.