India naine intervjueeris sadat vägistajat. Mida ta avastas?

India naised vägistamisvastasel meeleavaldusel. Foto: ANINDITO MUKHERJEE/REUTERS/Scanpix

Kui Madhumita Pandey esimest korda New Delhi Tihari vanglasse süüdi mõistetud vägistajaid intervjueerima läks, oli ta vaid 22-aastane, vahendab Washington Post. 

Viimase kolme aasta jooksul on ta oma doktoritöö jaoks rääkinud sajaga neist. 

See kõik sai alguse 2013. aastal, mõni kuu peale laialdaselt kajastatud grupivägistamist ja mõrva Indias. Naine, keda tuntakse Nirbhaya ehk Kartmatu nime all, oli noor meditsiinitudeng, keda rünnati koduteel. Ta oli just käinud kinos sõbraga «Pi elu» vaatamas.

2015. aastal vägistati Indias riikliku kuritegude statistika andmeil 34 651 naist.

«Kõik mõtlesid sama,» ütles Pandey, kes viibis tolle sündmuse ajal teisel pool maailma Suurbritannias ja lõpetas magistrikraadi. «Miks need mehed teevad seda, mida nad teevad? Me peame neid koletisteks.»

Pandey, kes kasvas üles New Delhis, otsustas, et läheb küsib neilt meestelt tolle küsimuse neilt meestelt otse.

Suur osa meestest, keda ta kohtas, polnud haritud, vaid vähesed neist olid lõpetanud keskkooli. Suurel hulgal oli kolme-nelja klassi haridus. «Avastasin, et tegu polnud koletiste, vaid tavaliste meestega. Nende tegude taga oli kasvatus ja mõtteviis,» märkis Pandey.

Isegi India haritumates peredes on naistel tihti väga traditsiooniline roll. Paljud neist ei kasuta isegi oma abikaasa eesnime.

«Kõik üritavad luua pildi, nagu vägistajatel oleks mingi põhjapanev viga küljes. Aga nad on osa meie oma ühiskonnast. Nad pole mõnelt muult planeedilt pärit tulnukad,» ütles Pandey ja lisas, et nad oskavad kuulajat endale kaasa tundma panna.

Doktorandi sõnul oli see talle kui naisele väga ootamatu. «Sa peaaegu et unustad, et need mehed on vägistamises süüdi mõistetud. Need mehed isegi ei mõista, et see, mis nad tegid, oli vägistamine.»

«Nad ei saa aru, mida see tähendab,» ütles Pandey.

Enamasti seksuaalharidust India koolides pole. Seadusandjate sõnul võivad sellised teemad noored halvale teele viia ja ühiskonna traditsioonilistele väärtustele laastaval mõjuda. «Vanemad ei kasuta isegi sõnu nagu «noku», «tupp», «vägistamine» või «seks»,» ütles Pandey.

Intervjuude käigus vabandasid mehed end erinevate ettekäänetega välja või õigustasud oma tegusid. Paljud neist eitasid, et vägistamine üldse aset leidis. «Vaid kolm-neli neist ütles, et kahetseb juhtunut,» lisas doktorant.

Pandey sõnul jäi talle eriti meelde üks 49-aastane osaleja, kes tunnistas, et kahetseb viieaastase tüdruku vägistamist. «Ta ütles, et tunneb end tüdruku elu rikkumise pärast halvasti, sest viimane pole enam neitsi ja keegi ei taha temaga abielluda. Seejärel lisas ta, et võtaks lapse endale vangist vabanedes naiseks.»