Georgi Viies: koera elu Helsingis

Foto: Visit Finland

Ameerika humorist Corey Ford on öelnud nii: «Õigesti koolitatud inimene võib olla koera parim sõber.» Milliseid sõpru kohtab Soome pealinna parkides, arutleb eestlasena põhjanaabrite keskel elav Georgi Viies.

Meie pereliige, 11-aastane kokkerspanjel Liiloo, kolis Soome koos meiega. Kohanemine sujus tal hästi, kuigi oli asju, millega harjuma pidime.

Koeri näeb Helsingi kesklinnas päris palju. Tundub, et paljudel koerapidajatel on isegi mitu koera korraga. Mõnel suur ja väike, mõnel lausa mitu samaliigilist peni kaasas. Soome seadus ütleb, et koer peab alati olema rihma otsas. Välja arvatud koerteplatsidel ja koduaedades, mis on aiaga piiratud, ning treeningplatsidel. Kohti, kus koera mugavalt jalutada – muruplatse, parke, koerteplatse – ülearu palju siiski ei ole. On pargialasid, kus ei tohi koertega üldse käia. See keeld tundub esmalt päris kummaline, aga tegelikult on arusaadav, kui soovitakse, et linnainimestel oleks pikniku- ja niisama vedelemise kohti. Koeri on linnas palju ja ega koera poolt «kastetud»  muruplats piknikuks väga sobiv ei ole.

Koerteplatse on siin ja seal, aga need kahjuks Liiloole ei meeldi. Tegemist on juba eakama daamiga ning noortega sahmerdamine ja niisama ringi lippamine ei ole enam kutsuv. Kui lähen platsile, ronib Liiloo pingi alla peitu ja ei taha üldse ringi vaadata. 

See keeld tundub esmalt päris kummaline, aga tegelikult on arusaadav, kui soovitakse, et linnainimestel oleks pikniku- ja niisama vedelemise kohti.

Linnas elavatel koertel on sageli linnakoera kombed – kui on häda, tuleb see ära teha – on see siis kõnnitee, ülekäigurada või autoparkla – kõik kohad on sama head/halvad. Selliste city-koerte vastu võitlevad koerakeelusildid majadel. Kesklinnas on need peaaegu igal hoonel. Paistab, et soomlastele sildid meeldivad. Samas jääb arusaamatuks, kas koertekoolis õpetatakse siltide lugemist ja selle järgi kergendamise kunsti?

Need sildid Liiloot ei häiri, sest meile meeldib pikki jalutuskäike teha ja selleks on meie piirkonnas õnneks ruumi küll. Meie hommikune ring on 4,2 km pikk ja viib mere äärde. Muidugi tuleb silmas pidada, et supelrandades on koerakeeld. Meil on Hietaniemi kandis paar salakohta, mis ei ole supelrannas ja kus koer saab vees ära käia.

Eestiga võrreldes on positiivne see, et üldiselt on oma lemmiku väljaheidete üleskorjamine siin standardiks. See osa koerapidamise kultuurist on kenasti paigas. Olen olnud tunnistajaks, kui koerajalutajad üksteiselt kotte laenavad, et saaks jalutuskohad ikka puhtad hoida.

Koeraga sööma minemine ei ole alati lihtne, kuid kui restoranipidaja lubab, tohib sööma minna ka koos koeraga. Suvel tasub sihtida välikohvikuid, kus koerklient on tavaliselt oodatud ja talle tuuakse isegi jooginõu. Siiski on söögikohti, kuhu on lubatud «hästi käituva lemmikloomaga» sisse minna, vähe. Mulle tundub, et Tallinnas on koerasõbralikke kohti isegi rohkem. Viited huvilistele siin: www.koirasuomi.fi

Üks oluline asi, mis on Helsingis ja Tallinnas erinev, on koeri ohustav liiklus. Kõnniteedel ja jalgratta sõiduõigusega kõnniteedel on see väga-väga tihe. Jalgrattureid peab jälgima eriti kohtades, kus rattatee on kõnnitee kõrval ja ka teede ristumiskohtadel. Värviline jalutusrihm on hea ohutusvahend. Pimedamal ajal aitab kaelarihma külge käiv koeravilkur. Seda näeb talvisel ajal Helsingis pea kõigi koerte põhivarustuses.

Suhtlemise poolest on olukord Eestiga sarnane. Koerad suhtlevad omavahel hea meelega, aga inimesed pigem mitte. Aasta jooksul on ehk üks kolmekümnest koeraomanikust vestlust alustanud ja tundnud huvi Liiloo vanuse, soo või tõu vastu, aga see ongi normaalne. Liiloole meeldib suhelda nii koerte kui inimestega ja keelebarjääri tal ka ei ole.

Oleme kokku puutunud ka koerajalutamise teenuse pakkujatega, kel korraga 3–4 koera jalutasrihma otsas. Neid eristab teistest koerajalutajatest erinev käitumine – nad hoiavad jõuga ja peaaegu paaniliselt teistest koertest eemale. See on isegi veidi koomiline vaatepilt, kui vastupunniv koerakari sikutatakse meie eest kiiresti-kiiresti haljasala nurka. Võõrad koerad ja suur vastutus. Aga keegi peab ka sellist tööd tegema.

Koera elu on siin Helsingis täitsa ilus. Keegi on öelnud, et kui kohtled koera nagu inimest, kohtleb tema sind nagu koera.

Kirjatükk ilmus Soome Tuglase seltsi ajakirjas ELO 4/2017